Hunt sõbra nahas, sõber hundi nahas

Posted by Nele in Elust Egiptuses

loyalkng.comTegelikult oli mul täna hoopis plaanis kirjutada veidi kohalikust (eel)koolielust või siis õigemini sellest, et mulle tundub viimasel ajal, et ma ise taas koolipinki olen nühkima asunud. Omariga harjutame koos tähtede kirjutamist, kui ta vähegi vastu ei ole – pigem viilib kõrvale. Nadiin on vastupidi indu täis – nii kui koolist koju jõuab, asub kohe kodutöö kallale ja mõtleb ise veel endale ülesandeid juurde ja muidugi vaidleb minuga, et kas õigem on ikka öelda “sänk juu” nagu koolis talle korrutatakse või “thänk juu” nagu inglise filoloogist ema talle kodus korrutab…

Aga täna miskipärast ei olnud mul üldse selleks tuju. Mõtted liikusid hoopis teistel radadel. Lugedes üht artiklit tervise kohta, olid seal erinevate haigussümptomite juures kirjas ka päris huvitavad mõtted, miks ikkagi teatud haigused meid kimbutama tulevad. Esialgu panid need mind muigama, aga mida päev edasi, seda sügavamalt jäin ma nende üle juurdlema. Näiteks mind hiljuti tabanud kurguvalu. “Miks on? Kurguhädad võivad tekkida siis, kui elus toimuv tekitab sinus hirmu või sul on raske end väljendada. Mis sul kurku kinni jääb, mida sa alla surud, mida sa tegelikult öelda tahad? Kellele? Kurgu seisund peegeldab ka suhteid teistega – kui need on korras, on kurk terve.” Või kõha “Miks on? Köha tähendab soovi karjuda häälekalt: kuulake mind! Nõnda siis – ära suru oma mõtteid-tundeid enam alla, vaid ütle julgelt välja. Ka tasub köha puhul endalt uurida, mis sind ärritab – tahab ju keha köhimisega hingamisteid millestki vabastada.”

Jah, miks on? Mida ma tegelikult öelda tahan? Mida ma tahan välja karjuda? Ja kellele?

Eriti mõtlesin ma neile küsimustele siis, kui sain mitmelt poolt tunda kriitikanooli. Mitte, et selles midagi imelikku oleks. Inimesed saavad ju ikka erinevalt asjadest aru, tõlgendavad erinevalt. Ilmselt oli asi lihtsalt selles, et kriitika tuli inimestelt, kellelt ei oleks osanud seda oodata või teemadel, mille kohta ei oleks osanud oodata. Aga ma ei tea, võib-olla see kriitika tulenes heast soovist, tõepoolest tõmmata millelegi olulisele tähelepanu, näidata, et hoolitakse? Võib-olla see kriitika oli tõepoolest õigustatud? Aga nii, kui keegi kritiseerib midagi rünnates, tekib sinus kohe blokk. Vajadus vastu rünnata. Kas pole?

Vahel ma mõtlen, et miks inimestele tundub, et kui keegi on mingil alal tegus või edukas, tähendab see automaatselt, et neil on kuidagi midagi vähem? Ma ei tea, võib-olla on see mingi kollektiivne mälu kusagilt kiviajast, mil inimeste nägemine oli piiratud ja kui naaberhõim püüdis kinni ainukese silmale nähtava söögikõlbuliku olendi, tähendas see, et söök on otsas ja kellegi teise, mitte meie laual.

Aga ma ütlen teile, kui keegi on jõudnud enne teid teha midagi, milleks te arvate ka end võimelised olema, ei tähenda see, nagu teie nina eest oleks napsatud ainus lõuna. See tähendab, et te olete mõistnud, et olete ka millekski enamaks võimeline, kasvõi enese proovilepanekuks. Ja kas see teadmine ei ole mitte pigem võit?

Need mõtted tulid taas mind kummitama seda lahedat animatsiooni vaadates. Et kes ikkagi on need inimesed meie ümber, kes vahel meile kriitikanooli saadavad nagu välku selgest taevast nii, et ise ka ei usu, mida kõrvad kuulevad. Kas nad on nagu sõbrad hundinahas, kes soovivad meile üksnes head, või hoopis armsad jänesed, kes korraga kurja karu mõõtmed võtavad? Või oleneb kõik siiski üksnes sellest, kuidas me ise asju tõlgendame?

Või ei ole sel kõigel üldse tähtsust ja me peaksime päeva lõpus olema õnnelikud selle üle, et tänu erinevatele inimestele enda ümber, oleme jälle veidi rohkem tundnud iseend?

Ood Eesti meditsiini-, kooli- ja energiasüsteemile

Posted by Nele in Elust Egiptuses

Istun arstikabineti ooteruumis. Meile lubatud sissepääs kabinetti poole tunni pärast on vaikselt hakkanud üle tiksuma. Minu närvid ka. Iga kord, kui keegi kabinetti siseneb, arutavad naised juba vähemalt kaheksandat korda, kelle kord on järgmisena minna, loevad üles kõik nimed, täpses järjekorras ja tuletavad meelde, kes täpselt oligi see Zeinab, kes on enne Ormneiat. Kell tiksub. Mingi naine hakkab ooteruumis oksendama ja pääseb eriolukorras vastuvõtule enne teisi. Jälle pool tundi. Ma ei tea, kuhu ma pean endale selle üles kirjutama, et Egiptuse pool tundi tähendab poolteist. Vaatan kella, mõtlen, et lastele oleks pidanud juba ammu järgi minema, nean maa põhjani kogu selle kamarajura siin Egiptuses ja luban endale, et see on viimane kord siin arstile tulla. Arst muidugi ise on tore ja rahulik ja soovitab järgmine kord tulla varem või hiljem, sest “siis ei ole kedagi”. Seda tahaks küll näha! Tädike ulatab mulle pika nimekirja kõiksugustest rohtudest, mida ma pean nüüd usinalt võtma hakkama, aga selle üle ma enam ei imestagi. Olen juba ammu aru saanud, kui väga siinsetele arstidele kirjutada meeldib ja mine tea, kui äkki ei kirjuta, siis arvab patsient, et mingi vilets arst.

Lõpuks jõuame lastele kooli järele, kes üsna viimastena mängivad allkorrusel ooteruumis. Kodus raputan nende kottidest välja hunniku saiapuru ja hommikul pühin viimased riismed veel kotti pistetud mütslit – sest kogu söök ja jook peab igal lapsel endal kaasas olema ja sööklatest, kus normaalset toitu saaks, võib vaid unistada. Lapsed kõhivad kõigele lisaks jubedalt, sest noh, mis siin tahta, väikesed ruumid, palju lapsi ja külm ilm…

Ja kõigele lisaks läks hommikul veel elekter ära! Istu siin pimedas ja külmas siis, teed ka keeta ei saa!

Jube kriitika, kas pole?! Kusjuures pange tähele, et kuulutasin alanud aasta enda jaoks KRIITIKAvabaks. Kahjuks on rõhk vist olnud liialt sõna esimesel, mitte teisel poolel. Küll me edasi elame, aga teie lugege siit lihtsalt välja moraal: kui head ja struktureeritud on siiski Eesti meditsiini-, kooli- ja energiasüsteem!

Ilm on hukas

Posted by Nele in Elust Egiptuses

.

Aleksandria, foto Facebookist

.. seda teate te kõik kindlasti isegi. Aga Egiptuses on jaanuar ikka päris hukas olnud. Toad on jääkülmad – ja kui ma ütlen jääkülmad, siis ma mõtlen JÄÄkülmad. No kujutate ehk ette, kuidas on toas olla Eestis nii novembri algul, kui kütet ei ole ja toad ei ole soojustatud? Võib-olla on siin hetkel veelgi külmem. Nina külmetab, suu külmetab, kurk külmetab… Eile istusin diivanile ja pidin kohe püsti tõusma, sest mul oli tunne, nagu oleksin istunud jääkamakale. Naks-naks.

Mõni päev on ka päike paistnud, kuid päike tundub hetkel kusagil kaugel ja kuidagi külmana. Nagu tahaks ta inimesi narrida – olen küll olemas, aga sooja ei anna. Enamasti ilmutab ta end ka millalgi keskpäeval ja pärastlõunaks hakkab jälle kallama nagu oavarrest või siis mõni päev veidi vähem või siis mõni päev hoopis rahet!

Kas te olete kunagi kuulnud, et Aafrikas sajab rahet? No kohalikud on selle muidugi lumeks ristinud – nende jaoks üks valge ollus kõik.

Kus nüüd jalkat mängida? Pilt Facebookist

Ja siis saan ma kirju eestlastelt, et millist temperatuuri võib mingis kuus Egiptuses eeldada. Muidugi, päeval need numbrid kasvavad, aga öösel on küll nagu kusagil põhjanabal, aga kui ma neile seda ütleksin, ei usuks mind keegi. Mõeldaks ikka – ah, mis, see on ju Aafrika! Ikka nagu eestlase suvi! Aga ma ütlen teile, ei ole suvi, ei ole praegu kohe mitte. Talv on!

Populaarsed raamatud 2011

Posted by Nele in Egiptimaa raamat

Nagu ma siin varemgi täheldanud olen, on minu minu raamatud populaarsed olnud pigem väiksemates raamatukogudes. Aasta lõpus tehtud kokkuvõtted on seda jälle veidi kinnitanud. Näiteks Järvakandi raamatukogus oli Egiptimaa I osa aastal 2011 enim loetud raamatute edetabelis 5. kohal. Igal juhul tore tõdeda, et valdavalt Eesti oma autorid!

Järvakandi Aleviraamatukogu laenutuste edetabel 2011.aastal.
1. Kull, Avo – Haigla
2. Özkan, Serdar – Kadunud roos
3. Ernits, Marje – Kiikuda tuules
4. Toomingas, Helle – Doris
5. Siplane, Nele – Egiptimaa:eestlanna elu loori varjus
6. Priilinn, Ketlin – Liblikasonaat
7. Hargla Indrek – Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus
8. Tohvri, erik – Laenatud rõõmud
9. Lembe, Milvi – Käed eemale Õnnest!
10. Hargla Indrek – Apteeker Melchior ja rataskaevu viirastus

Veel mõned näited:

Mustvee Linnaraamatukogu
laenutuste edetabel
Ajavahemik
1.01.2011 – 1.12.2011

*Lea Arme, Ada Lundver:
minu elu sõnas ja pildis  
*Liidia Nuude,
Mati Nuude                
*Adena Sepp,
Saatuslikudjõulud       
*Helju Pets,
Õnneõiteta sirelid       
*Kristlina Genno,
Nastja tarkuste raamat    
*Dagmar Raudam,
Minu Gruusia: elu
nagu mägitee               
*Jaan Martinson,
Kristina                
*Nele Siplane,
Egiptimaa II, Eestlanna
ja tuhat üks ööd       
*Siberi eestlaste elud ja
lood Süavomir Rawicz,
Pikk ränd               

Misso raamatukogu edetabel 2011. aasta algusest

Justin Petrone, “Minu Eesti”, 1. osa
Diana Klas, “Rahatuulutaja”
Kati Lumiste, “Minu Ibiza: vaba armastuse saar”
Jaan Martinson, “Kristina”
Ketlin Priilinn, “Hõbeingel”
Nele Siplane, “Egiptimaa: eestlanna elu loori varjus”
Justin Petrone, “Minu Eesti”, 2. osa
Liidia Nuude, “Mati Nuude”
Airi Ilisson-Cruz, “Minu Austraalia: kuidas ma vahetasin raha aja vastu”
Lea Arme, “Ma olen elanud”

 

Diagnoos: stress

Posted by Nele in Elust Egiptuses

illustrationsof.com

Kas ei olnud soe ja alati särav päike üheks peamiseks põhjuseks, miks ma seitse (on see tõesti juba seitse?) aastat tagasi lennukis tagasi pakaselise Eestimaa poole lennates soovisin, et ma juba õige varsti Egiptuses tagasi oleksin? Mäletan lennukiaknast neid säravaid kiiri helesinises taevas ja kummalisel kombel oli minus mingi rahu ja teadmine, enesekindlus ilmselt, mida ma suhteliselt harva tunnen, kuigi võib-olla väljast vaadates see teisiti tundub. Teadmine, et miski toob mind sellesse suvesse tagasi. Eestis plätudega läbi lumehangede sumbates oli see teadmine ilmselt ainsaks liikumapanevaks jõuks. Aga kust ma oleksin toona pidanudki teadma, et talv on Egiptuses üsna masendav nagu Eestiski – toad on niisked ja külmad, seined on märjad, hingeaur tuleb teed juues suust, nina külmetab. Muidugi on Egiptuses siiski päike, mille püüdmiseks katusele ronida pole ka teab mis hull, aga viimastel päevadel on ka päike pilve taga vihma eest peidus olnud. Või vähemalt roninud sinna keset päeva, et siis vihmahoogudele voli anda. Ja taevast katab paks pilvekord ning teid paks sopp. Nagu Eestis.
Igal aastal millalgi detsembris ma tunnen, kuidas tuju hakkab langema ja millalgi märtsis see jälle tõuseb, kuid viimased aastad ilma igasuguse puhkuseta on sel masenduseperioodil eriti teravalt tunda andnud. Esmalt mitmekordsed külmetused, seejärel igal hommikul aevastushood ja tilkuv nina, nii et ma juba mingit kummalist allergiat kahtlustama hakkasin, seejärel peavaluhood, mis võisid kesta tunde, kuid ei olnud enamasti nii tugevad, et elada ei saanud, peavalurohi neid aga ära ei võtnud. Pidev kurnatuse ja närvilisuse tunne, iga pingutus võis lausa endast välja viia. Soov mitte midagi teha, lihtsalt olla, peas keerlemas kas millegi üle virisemise plaat või valitsemas täielik mõtteseisak.
Stress – mida me selle all tegelikult mõtleme? Me kõik oleme ju kogu aeg stressis, elu on üks suur stressiallikas. Aga kui see stress on nii kaugele arenenud, et immuunsüsteem enam vastu ei pea ja hakkavad ilmnema esimesed stressist põhjustatud haigusenähud – meie keha on väga tark masin, ta teab küll, millal on vaja aeg maha võtta, aga kui teda kuulda ei võta, siis tuleb saata midagi, mis lihtsalt füüsiliselt takistaks edasi tegutsemist. Ja kui need stressist põhjustatud madala immuunsüsteemi tõttu tekkinud haigused välja ravida, kuid stressiga mitte tegeleda, tulevad need või mõned muud haigusnähud varsti taas kimbutama.
Oma hädadega jõudsin ma igal juhul lõpuks arstini välja, kes minu kaebusi kuuldes mulle kohe diagnoosi pani: stress, ja sellest tingitud ninapõletik, mis muidugi vajas antibiootikume (mida süüakse siin ilmselt iga haiguse puhul, kasvõi nii igaks juhuks) ja veel mingeid ravimeid. Ma isegi tunnen end juba päris hästi. Lapsed käivad hommikupoolikul lasteaias-eelkoolis ja mina lihtsalt “puhkan närvi”. Kaugel see märtski enam on…

Mitmenaisepidamine ja eesti naised

Posted by Nele in Ilmunud artikleid

Ilmunud on ajakirja Eesti Naine jaanuarinumber, millest leiab ka minu artikli teemal “Mitmenaisepidamine ja eesti naised”. Artiklis räägivad oma loo kolm eesti naist, kes polügaamiaga lähemalt kokku puutunud ja lisaks neile saab sõna ka mees, kellel kaks naist. Miks sellised valikud ja kuidas selline abielu tegelikult toimib, nendele küsimustele leiate artiklist vastused.

Uue aasta ootuses

Posted by Nele in Elust Egiptuses

 

photo.net

Istun labori ees autos. Olek on äsjasest verevõtmisest veidi uimane ja peas tuikab kergelt. Tänava äärde kahe palmi vahele tõmmatud kõie küljes ripuvad vilkuvad päkapikumütsid ja kummalise grimassiga plastikust jõuluvana maskid. Mees nende kõrval istub ilmselt sama tüdinult nagu mina.

Kusagilt nurga tagant ilmub autopuhastaja ja kukub oma musta lapiga autot üle nühkima. Ma ei oska öelda, mitu autot see lapp on täna näinud ilma, et seda oleks kordagi vette kastetud. Ma ei oska öelda ka seda, kas auto sellest veidikene puhtamaks saab. Võib-olla veidikene. Kuid kas see ongi tähtis? Sul on vaja kuhugi parkida ja siis kiiresti minema saada, pühkijal on vaja seda metallraha. Kõik on ju justkui midagi saanud…

Kas pole kurb, kuidas kogu meie elu keerleb millegi saamise ümber. Inimesed tormlevad ringi, autod kihutavad mööda, keegi nühib ümber minu auto, tuled vilguvad poeakendel ja mütside küljes ja korraga on mul tunne nagu istuks aeg luubises karussellil. Inimesed justkui ringlevad, aga see ring ei vii kuhugi edasi. Nad seavad endale eesmärgid mingisse punkti jõudmiseks, kuni avastavad end taas samast kohast. Miks me ikkagi oleme siia maa peale tulnud? Kas saama, lõputult saama? Või mida me peame siin otsides leidma?

Mulle meenuvad eelmisel aastal üht postitust tehes õhust võetud uusaastalubadused leida aega laste jaoks, saada meisterkokas, lõpetada kohvijoomine… Ja ma mõtlen, et mida ma saabuvalt aastalt soovin? Kas pole pea igas pühjakirjas öeldud, et “küsi ja sulle antakse” või “paluge ja ma vastan teile”?

Mina palun. Ma palun uuelt aastalt küllust. Ma palun kvaliteeti kvantiteedi asemel. Et uus aasta võiks saada kvaliteetselt külluslik! Ja et see lõputu keerlemine lõpeks ning võiks astuda uuele tasandile, ringist välja.

Ilusat uut!

Viimati vaadatud häid filme

Posted by Nele in Raamatuid ja filme

Viimasest filmi-raamatu postitusest on omajagu aega möödas. Raamatutest olen vahepeal lugenud Coelhot (“Viies mägi”) ja meeldis, kuna endal oli elus just sama küsimus õhus, millele autor raamatus vastust otsib. Filme olen tunduvalt rohkem vaadanud ja allpool veidi juttu neist, mis mulle meeldinud. Pühad lähenemas ja inimestel aega, et siis võib-olla sel aaastal midagi muud peale filmide “Üksinda kodus” ja “Helisev muusika” ;)

Järjestub nii, nagu hetkel meenub.

“50:50″ (50/50) (2011) räägib loo noorest mehest, kelle elu on ideaalilähedane, kui ta saab korraga teada, et on haigestunud haruldasse vähivormi, mille puhul ellujäämise protsent on 50. Filmi saadab mõnus must huumor ja kuigi esialgu tundub teema liiga dramaatiline, annavad film ja head näitlejatööd suurepäraselt teema edasi.

“The King`s Speech” (Kuninga kõne) (2010) räägib kõnepuudega Inglismaa kuningast, kes leiab oma uues terapeudis endale ka parima sõbra ja nõuandja. Kuid see film ei ole pelgalt kõnevõime parandamisest, vaid sellest, kuid leides üles usu endasse, on ka kõige väetim võimeline ajalugu muutma. Film sai eelmisel aastal ka mitmeid Oskareid.

“Last Night” (Eilne öö) (2010) räägib noorest abielupaarist, kus mees on sisse võetud uuest kollegist, kuid samas armastab oma naist ja tahab talle truu olla, naine aga satub mehe komandeeringu ajal juhuslikult kokku oma endise kallimaga, kellest ta päris üle ei ole saanud. Film näitab ühte õhtut, sellele eelnevat ja järgnevat hommikut ja seda, kui palju üks õhtu meie elus muuta võib. Plusspunktid üllatusliku lõpplahenduse eest.

“One Day” (Üks päev) (2011) on lugu mehest ja naisest, kelle elu jälgitakse ühel päeval mitmete aastate jooksul alates nende esimeset kohtumisest. Vahel on nad koos ja vahel veedavad selle päeva lahus, vahel helistavad teineteisele, taustaks jooksevad nende elu muutnud sündmused. Film, mis esitab küsimuse – mis on elu väärt ilma riskita haiget saada? Elada tuleb nüüd ja kohe, sest keegi ei tea, millal saabub viimane minut. Film on valminud samanimelise raamatu põhjal.

“Cherry” (Kirsike) (2010) räägib loo kolledzipoisist, kes kohtub kunstiklassis ühe vanema naisega, temasse armub ja temaga lähedasemalt tutvust teeb. Aga mängu tulevad ka naise kallim ja teismeline tütar, kes omakorda poisist sisse on võetud. Hea lõpplahendusega.

“Drive” (Ohtlik sõit) (2011) räägib kaskadöörist, kes teenib lisaraha raharöövijate sõidutamisega. Mees armub oma naabrinaisesse, kelle mees parajasti vangis. Muidugi tuleb mees vangist koju, kuid peab vanade võlgade klaarimiseks veel ühe otsa tegema. Asjad ei lähe aga plaanitult. Film on taas huvitava lõpulahendusega.

“An Education” (Haridus) (2009) räägib loo ühe noore tüdruku täiskasvanuks saamisest, kui ta satub otse koolipingist magusa vanema meesterahva tähelepanu keskpunkti ning tal on valida kas kool ja igavus või abielu ja lõbu. Kuigi film võtab huvitava pöörde, lõppeb siiski hollywoodilikult. Samas – väga väga eluline film.

“Never Let Me Go” (Ära lase mul minna) (2010) on taas ramatul põhinev film, mis näitab kolmes vaatuses kolme noore inimese elu. Tegu ühtaegu nii elulise kui ulmelise filmiga, sest film keskendub inimkloonidele, kes on loodud üksnes organidoonorluse jaoks. Samas on see väga eluline film – suhetest, sõprusest, armastusest, andestusest, kadedusest. Samuti hea lõpuga.

“In Time” (Laenatud aeg) (2011) samuti veidi ulmeline film ajast, mil inimesed on kõik 25 aastased, kuid elus püsimiseks on neil vaja aega ehk siis aeg on raha. Igal inimesel on käe peal sekunditäpsusesega kell ja kui sekundid otsas on ka elu otsas. Kõik käib aja peale – palk, drink ja bussipilet. Elu getos on raske ja surma on palju, rikkad võivad aga vabalt elada sajandeid. Sisuliselt rikkad hoiavad siis rahvaarvu kontrolli all sellega, et tõstavad vaestes linnaosades tasusid – kes maksta ei jõua, sureb jala pealt. Muidugi tuleb siinkohal vahele tänapäeva Robin Hood, kes asub rikastelt aega varastama ja jagab seda getodes vaestele laiali. Vahelduseks päris huvitava teemaga veidi actionit.

Kindlasti on häid filme olnud veelgi, need aga meenusid esimajärjekorras. Miks – ilmselt heade näitlejatööde, eluliste teemade ja huvitavate lõppude tõttu.

Kõiki filme olen vaadanud internetist otse, aadressilt www.movie2k.to