Arbuusimüüja. Autor Siiri Elessawi
Sõidame äiaga tädi poolt külaskäigult koju. On tavaline suvine lõunamaine õhtu. Põikame sisse kingapoodi ja kodu poole sõites läbime umbes sellise rahvamassi nagu laulu- ja tantsupidu oleks parajasti keset tänavat toimumas. “Niiiiiii palju inimesi!” mainin äiale, “nagu terve Eesti oleks kokku saanud.” Äi puhkeb selle peale naerma - tema ettekujutuses on Eesti üks ütlemata inimtühi paik. “Ainult Mansouras elab juba seitsme Eesti jagu inimesi!” No ja kui suur osa otsustab neist poodlema tulla, siis ongi vabalt üks Eesti tänavatel liiklemas.
Korraga helistab äiale keegi ja teatab, et ootab teda arbuusikoormaga moshee juures. “Koormaga?” küsin imestunult, et kas äi plaanib äri teha. Ei, ei, üksnes endale söömiseks. “No igaüks võtab natuke!” lisab siis.
Mäletan väiksena, kui emal õnnestus Vene vaentorgist – see oli vist koht, kust sõduritele jagati head paremat ja kus meie naabrinaine töötas – arbuusi hankida. Melonid jätsid mind külmaks, kuivatatud banaane ma lausa jälestasin, aga arbuusid… Arbuus oli vaieldamatult üle kõige.
Ülikooli ajal käisin ikka keskturul, see oli lähedal ja seal oli omamoodi hingus – hoopis teistsugused inimesed. Suviti olid väravas suured rekkad, kastid arbuuse täis. Aga arbuusid olid ikkagi kuidagi kallid, ostsin veerandi või poole. Nii ka minu ema, ostab viilaka ja siis naudib seda ampsu.
Kodumoshee juurde jõudes ootaski meid onuke kaubaatoga, keeras meie juhatusel majade vahele ja kukkus arbuuse koridori loopima. Arbuusimägi muudkui kasvas ja kasvas ja tekitas minus segaseid tundeid lapsepõlve nostalgiast, ülikooli ajal keskturul nähtud arbuusikoormatest, emast, kes ostab arbuusi viiludena ja hetkelisest üleküllusest. Kas pole mitte nii, et mida vähem sul midagi on, seda kõrgemalt oskad olemasolevat hinnata ja kui seda olemasolevat saab üle mõistuse palju, muutub see lihtsalt… tavaliseks?
Jõudsime tuppa, vahetasime riided. Nadiin aga arvas, et tema peab hambad ikka ühte arbuusi sisse lööma. Kuni ma end riide panin, oli ta juba alla jõudnud ja taris üht kümnekilost hiiglast trepist üles. Pange tähele, et ta ise kaalub üksnes 20. Poolel teel pani nuttes kisama: “Emme, tule ruttu! Sõrmed valutavad!” Ja siis muidugi ühines kisakooriga ka väikevend.
Aga hambad me sellesse hiiglasesse igal juhul lõime. Suvel piisab mulle kergest toidust täiesti. Liha on kuumaga raske seedida ja võimalikult palju juur- ja puuvilju muudavad olemise kergeks. Nii et minugi poolest! Jäägu see kokkamine kõik kus see ja teine – tänasest üks arbuus päevas!
—
Järgmisel päevalt tulid töömehed trepikäspuid panema. Või õigem oleks vist öelda, et mees ja kaks poolikut, sest need abilised olid vist heal juhul nii 11-12. Minu arust on see väga tore, kui lapsi töötegemisse kaasatakse. See on aastatuhandeid ju nii olnud. Ainult praegu, mil lapsele sobilikum koht on ilmselt üksnes teleri ees, vaatame, et oi-oi, nii väikesed ja juba peavad tööd tegema. Lapsed vajavad küll võimalust mängimiseks, aga niisamuti vajavad nad seda teadmist, et nad oskavad, suudavad, et nad kuuluvad ühte ja et ka neil on peres mängida oluline roll. Ainult, et… mingid maskid või midagi poleks ehk ka paha teinud, et seda saepurutolmu vähem sisse hingata.
Igal juhul viilisid ja lihvisid nad hommikust õhtuni. Käsipuud jäid ilusad ja siledad. Aga koristada ei viitsinud enda järgi. Egiptuses on see ilmselt igal alal nii: tuleb potiremontija, pärast on vannitoapõrand plõga ja parandusest järgi jäänud juppe täis, tulevad värvijad, potid ja pintslid vedelevad. Igal ühel on oma amet ja koristamise jaoks on ju olemas ometigi koristaja. Ainult, et millal see küll kord kohale jõuab. Niikaua kõnni siis saepurus lauajuppide vahel. Eestis vist töömees ikka jaksab ka harja kätte võtta, kui mu mälu ei peta.
No mis siis ikka, ega ma paberist ka ole, võtsin harja kätte ja tõmbasin trepid puhtaks. Kui ma alla arbuusideni jõudsin, oli vaatepilt missugune! Saepurutolm oli arbuusid nii enda alla matnud, nagu oleks südavsuvel Egiptuse leitsakus koridori varjulisemasse poolde üritanud end peita kümmekond hiiglaslikku pikali kukkunud lumememme!
Huvitav oli seda lugeda ja tahan omaltpoolt hoopis muud pajatada, Selle üsna pika aja jooksul siin Kairos elades ,olen ikka ja jälle imetlenud, et kui kusagil korteris on remont, et kuidas need välja lõhutud seinad ja põranda plaadid kõik kotidesse kogutakse ja juba samal päeval mõni veoauto need ka hoovist või tänavalt ära viib. Kunagi veel pole näinud, et koridori puhtus selle all kannataks või et ilma kottidesse toppimata sodi õue tuuakse. Kui tuuakse liivakoorem maja juurde kühveldatakse see ka kohe kottidesse ja tassitakse korterisse kus käib remont. Tänava sodist ma muidugi ei räägigi, see käib egiptuse kultuuri juurde vist.
Olen näinud maja doormani, kes iga päev pesi kõnnitee ning hoovi katteplaate pesupulbri ja pika harjaga, kes kunagi ei pühkinud kõnnitee sodi tänavale ja kes oskas puid piirata nagu tõeline väljaõppinud aednik, ise särades puhtusest. See oli tõeline ime.
Ma ei oska öelda, võib-olla on see piirkondlik ja eks kindlasti sõltu tegijatest. Meil siin vastas just ehitati korterit ja ei täheldanud küll, et liiva kotti pandaks. Ikka terve tänav liiva täis
Ja maja ees tänaval segati ka tsement kokku. Omar oli muidugi seitsmendas taevas ja kõndis nagu kass ümber palava pudru, lõpuks hüppas tsemendi sisse ka. Pole hullu, küll vesi jälle maha peseb, eks 
Tere, ma olen küll vähemate kogemustega kui teie, aga julgen kah sõna sekka öelda:) Kui ma mõned aastad tagasi olin huvitatud korteri ostmisest Cairosse ja käisin mõnda korterit vaatamas. Siis mäletan, et erinevates linnajagudes kehtisid erinevad seadused. Näiteks suht kesklinna lähedal muretsesin, kas antakse luba ikka minu väiksel koeral majas elada,sest kavatsesin oma väikse sõbra kaasa võtta. Arvan,et teil on sama- kehtib erinev kodukord. Ja minuga oli siis nii,et pidin leidma kokkuleppe naabritega allkorrusel ( seal ei elatud nii,et terve püstak perekonnale kuulub). Muidugi lõppkokkuvõttes oleksin saanud koera kaasa tuua. Aga siis jäi tehing nagunii ära – plaanid muutusid.