Tegelikult oli mul täna hoopis plaanis kirjutada veidi kohalikust (eel)koolielust või siis õigemini sellest, et mulle tundub viimasel ajal, et ma ise taas koolipinki olen nühkima asunud. Omariga harjutame koos tähtede kirjutamist, kui ta vähegi vastu ei ole – pigem viilib kõrvale. Nadiin on vastupidi indu täis – nii kui koolist koju jõuab, asub kohe kodutöö kallale ja mõtleb ise veel endale ülesandeid juurde ja muidugi vaidleb minuga, et kas õigem on ikka öelda “sänk juu” nagu koolis talle korrutatakse või “thänk juu” nagu inglise filoloogist ema talle kodus korrutab…
Aga täna miskipärast ei olnud mul üldse selleks tuju. Mõtted liikusid hoopis teistel radadel. Lugedes üht artiklit tervise kohta, olid seal erinevate haigussümptomite juures kirjas ka päris huvitavad mõtted, miks ikkagi teatud haigused meid kimbutama tulevad. Esialgu panid need mind muigama, aga mida päev edasi, seda sügavamalt jäin ma nende üle juurdlema. Näiteks mind hiljuti tabanud kurguvalu. “Miks on? Kurguhädad võivad tekkida siis, kui elus toimuv tekitab sinus hirmu või sul on raske end väljendada. Mis sul kurku kinni jääb, mida sa alla surud, mida sa tegelikult öelda tahad? Kellele? Kurgu seisund peegeldab ka suhteid teistega – kui need on korras, on kurk terve.” Või kõha “Miks on? Köha tähendab soovi karjuda häälekalt: kuulake mind! Nõnda siis – ära suru oma mõtteid-tundeid enam alla, vaid ütle julgelt välja. Ka tasub köha puhul endalt uurida, mis sind ärritab – tahab ju keha köhimisega hingamisteid millestki vabastada.”
Jah, miks on? Mida ma tegelikult öelda tahan? Mida ma tahan välja karjuda? Ja kellele?
Eriti mõtlesin ma neile küsimustele siis, kui sain mitmelt poolt tunda kriitikanooli. Mitte, et selles midagi imelikku oleks. Inimesed saavad ju ikka erinevalt asjadest aru, tõlgendavad erinevalt. Ilmselt oli asi lihtsalt selles, et kriitika tuli inimestelt, kellelt ei oleks osanud seda oodata või teemadel, mille kohta ei oleks osanud oodata. Aga ma ei tea, võib-olla see kriitika tulenes heast soovist, tõepoolest tõmmata millelegi olulisele tähelepanu, näidata, et hoolitakse? Võib-olla see kriitika oli tõepoolest õigustatud? Aga nii, kui keegi kritiseerib midagi rünnates, tekib sinus kohe blokk. Vajadus vastu rünnata. Kas pole?
Vahel ma mõtlen, et miks inimestele tundub, et kui keegi on mingil alal tegus või edukas, tähendab see automaatselt, et neil on kuidagi midagi vähem? Ma ei tea, võib-olla on see mingi kollektiivne mälu kusagilt kiviajast, mil inimeste nägemine oli piiratud ja kui naaberhõim püüdis kinni ainukese silmale nähtava söögikõlbuliku olendi, tähendas see, et söök on otsas ja kellegi teise, mitte meie laual.
Aga ma ütlen teile, kui keegi on jõudnud enne teid teha midagi, milleks te arvate ka end võimelised olema, ei tähenda see, nagu teie nina eest oleks napsatud ainus lõuna. See tähendab, et te olete mõistnud, et olete ka millekski enamaks võimeline, kasvõi enese proovilepanekuks. Ja kas see teadmine ei ole mitte pigem võit?
Need mõtted tulid taas mind kummitama seda lahedat animatsiooni vaadates. Et kes ikkagi on need inimesed meie ümber, kes vahel meile kriitikanooli saadavad nagu välku selgest taevast nii, et ise ka ei usu, mida kõrvad kuulevad. Kas nad on nagu sõbrad hundinahas, kes soovivad meile üksnes head, või hoopis armsad jänesed, kes korraga kurja karu mõõtmed võtavad? Või oleneb kõik siiski üksnes sellest, kuidas me ise asju tõlgendame?
Või ei ole sel kõigel üldse tähtsust ja me peaksime päeva lõpus olema õnnelikud selle üle, et tänu erinevatele inimestele enda ümber, oleme jälle veidi rohkem tundnud iseend?
Mina olen kuulnud et kurguhädad pidada olema seotud tahtejõu puudumisega
ja kõik hingamisteede hädad pidada olema nn hingehädad. Tea kui tõsi see on ja kas saab täpselt sellist piiri tõmmata mingi käitumisstiili ja kindla tervisehäda vahele, ent nii palju olen ma küll täheldanud et kui liiga palju probleemikestele keskenduda ja lubada endale ebameeldiva enesetunde luksust, ei lähe kaua kui tervis vaikselt üles ütlema hakkab. Üks häda teise järel jne.
Ikka leidub kriitikainimesi ent tuleb mõista et teise inimese kriitika, isegi kui see näiliselt on sinu aadressile suunatud, on ikkagi teise inimese oma. See peegeldab tolle teise inimese sisemaailma, milles valitseb olukord, millega teine ise rahul pole ning oma sisemusse vaatamise asemel torkab talle seesama element silma teda ümbritsevates inimestes 
Sinu probleemiks saab see hetkel, mil selle omale südamesse lased ja isiklikult võtma hakkad.
Kriitika
Kriitika all peitubki hea soov – soov näha maailma täiusliku paigana. Ning samuti peitub selle all eksiarusaam, et maailma täiuslikuks muutmiseks tuleb muuta enda ümber asuvat välist maailma..
Küsimus on selles et MIKS kritiseeriv inimene ei näe maailma täiuslikuna just nii nagu see on? Miks on ta valinud vigade otsimise tee täiuse otsimise tee asemel?
Mida ta tegelikult vajab aga ei saa, sest ei tule selle peale kuidas seda saavutada?
Väga huvitavad mõttekäigud, Siiri!
Tere, minu nägemus – maailm ongi täiuslik. Igaûhele siin on võimaldatud talle vajalik õppetund. Elu on nö jumal ja nii nagu meie suhtume ellu nii suhtub elu meisse:).
Nii paradiis kui nö põrgu on maapeal ja me ise valime kus kogemuses me osaleme. Kuigi, tegelikult muidugi pole ei paradiisi ega põrgut olemas, on lihtsalt kogemused.
Elu on fantastiliselt võimas mänguruum:) Kusjuures me elame ja kogeme ainult enda jaoks ( mitte sassi ajada egoga). Enda arengu jaoks.
Ma arvangi, et väga palju probleeme tekib tänu egole, sest ego tahab tõlgendada asju alati nii, nagu temale kasulikum on. Kui inimene suudaks rohkem teha oma hinge järgi, elaksime me kõik rahujalal.
Meil on ka sama lugu, et õpetaja on ikka autoriteet ja ema hääldusi kuulatakse nii umbes altkulmu ja umbusklikult – et ise sa ei oska ju araabia keeltki rääkida ja mida siis veel inglise keele koha pealt sõna võtad? No ma ei ole siis väga surunud.
Just eile keeldus Nadiin isegi kommist, sest õpetajad ütlevad, et komm on hammastele halb. See, et mina seda 100x korrutanud olen, ei loe
Aga õpetajal piisab ühest korrast. Oh, võetaks minu sõnu ka alati puhta kullana 
Võetakse ikka sinu sõnu ka, aga sa ilmselt sõnad oluliselt rohkem kui nad võtta jaksavad
Õpetaja on alles uus ja vähe sõnanud 
Anna talle aega 
Tere! Tule ära sealt arengumaalt, mis tekitab stressi ja haigusi. Positiivne elukeskkond on väga oluline.
Jah, on küll positiivne keskkond oluline. Egiptus enamasti ongi positiivne ikka, inimesed naeratavad ja päike paistab helesinises taevas. Lihtsalt see talv on sel aastal liiga “talvine” ja liiga pikale veninud