http://www.titusrules.com
Istume abikaasaga ühel varahommikusel tööpäeval kohaliku väikese autoremonditöökoja eest. Onuke täidab auto kummid õhuga ja teinud ringi auto ümber, ulatab Mohamed talle läbi autoakna metallmündi. Onuke tänab ja kõnnib oma töökotta tagasi, münt käes. Korraga tõstab ta selle mündi vastu suud ja seejärel vastu otsmikku ja siis jälle suu lähedale, pomiseb midagi omaette ja viskab mündi väikesesse kaussi.
Jään onukese tegevuse üle järgi mõtlema, et miks ta ikkagi seda raha suu ja lauba juurde tõstab ja Mohamedile küsiva näoga otsa vaatama.
Mohamed vastab “Sel moel õnnistavad kohalikud siin oma päeva esimese teenistuse sisse. Nad tänavad Jumalat selle piskugi eest, et Jumal võiks nende päeva veelgi rohkemaga õnnistada.”
Ma ei tea, kas ma olen kuidagi liialt emotsionaalses meeleolus, kuid selline siirus toob mulle lihtsalt pisara silma. Ma ei taha öelda, et näed, mõnele on õnneks nii vähe vaja. Aga ma lausa imetlen seda siirast tänulikkust, mida üks inimene on võimeline mündi eest üles näitama. Kas pole meil kõigil sellest midagi õppida?
“Aa, ja see mees muide on üldse kristlane,” lisab Mohamed. “Aga see traditsioon on ühine kõikidel egiptlastel, olgu nende usk milline tahes.”
Tanan minagi alati Jumalt k6ige eest, mis antud on ja ka k6ige eest, mida antud ei ole. Ma olen ka Marokos midagi sellist nainud ja kuidas inimesed on tanlikud isegi paari sendi eest, see on vaga liigutav ja samas ka inspireeriv.