Eestimaa

See lugu ei ole Egiptimaa lugu. Oleme lõpuks Eestis. Viimased nädalad möödusid mingil hoopis teisel lainel, ma olin oma mõtetes ja hinges juba siin, ainult keha oli veel füüsiliselt Egiptuses. Nüüd alles jõuab mulle kohale tegelikkus, mingi kummalise järellainetusena. 

Tulime läbi Istanbuli Riiga ja kui ma autost Riia tänavatel liikuvaid inimesi nägin, tabas mind mingi hoopis unenäoline tunne. Üksikud inimesed kõndisid kevadpäikese käes vaikselt hõljuvalt nagu mingid kummalised vaimud. Kõik oli kuidagi erakordselt kirgas ja roheline ja sinine. Järved ja jõed ja metsad ja põllud. Asustamata maa. Ja tegelikult ma ei saanud enam aru, kas ma olen jõudnud nüüd omasse või võõrasse kohta.

Ja ometi ei saa ma seda ka nii öelda. Kõik kohad on ju igal sammul tuttavad. Need samad kohad, mis mul ka mälestustes eksisteerivad. Ainult mina ise olen muutnud. Ja ma ei sobitu enam sellesse tausta nii sujuvalt nagu varem.

Inimesed küsivad minult, et kuidas siis on kodus olla. Ja hinges ma ei teagi mida vastata. Kas mu kodu on siin? Või kus?

Mul on jälle see taeva ja maa vahel hõljumise tunne, et ma ei kuulugi päriselt enam kuhugi. Globaalne küla, või kuidas seda nimetada. Ja ma ei tea, kas see on paratamatus.

Ja ma ei tea ka seda, mida öelda oma tütrele, kes tahabki nüüd Eestimaale päriseks jääda ning Egiptusesse enam mitte tagasi minna, sest seal on lihtsalt igav.

Kuidas tema näeb seda reaalsust? Kuhu tema kuulub?

Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid.

Aga Eestimaal on ilus, kõikide lootuste kevad.

Õpime Egiptuse dialekti

Ilmunud on taas Iqra, eesti moslemite kuukiri. Mai numbris jätkame Egiptuse dialekti õpingutega ja sel korral on vaatluse all mõned igapäevasemad fraasid.

Kuukirja saab tasuta alla laadida siit http://islam.pri.ee/index.php?id=276

Kõik on uus

Eile varahommikul rõdule suundudes avanes mulle jällegi ennenägematu vaade, mida saatis ennekuulmatu müra. Pistsin pea kohe tublisti pesude ja nööride vahele, et ikka aru saada, millega seekord tegu. Nimelt olid end meie tänaval hommikul kell 8 sisse seadnud mingid puvillatöösturid, õigemini siis kaks töötegijat ja üks juhataja – no nagu see siin ikka käib. Viimane istus seal vatisajus ja haukas saia kõrvale omletti. Täiesti kummaline lugu! Pole veel seitsme aasta jooksul sellist nalja juhtunud nägema. Mis muidugi ei tähenda, et Jumal teab mis töid veel meie akende all nende aastate jooksul ära pole tehtud – lihtsalt enne laste kooliminekut ma valdavalt sel ajal ikka põõnasin. Ei teagi, miks see puuvillavabrik äkki just meie akende all tööle pandi. Võib-olla sel põhjusel, et naabrimees on mööblimeister või õigemini siis mööblipoe omanik, ehk tuli kiiruga mingi tellimus täita. Aga iseenesest oli vaatepilt sulnis – valgeid helbeid oli kogu tänav ja selle kohal õhk lõpuks täis. Kuumas päikeselõõsas tekkis kummastav juulikuus-lumi-on-maas effekt!

Mitmeid muidki huvitavaid tegevusi, ja seejuures varem tegemata tegevusi, on jätkunud nendesse nädalatesse. Näiteks käisin ühel päeval kanapoes kana ostmas. No kana sööme ikka igapäevaselt, aga varem ise sellesse kanalapoodi ei olnudki sattunud. Enamasti ostame kana üldse külmutatult poest, aga sel korral mõtlesin nii. Kana tõsteti veel elusana kaalule ja üks pirakas sai ka kotti. Süüa ma teda kahjuks siiski ei suutnud, kuigi olin selles osas oma peres erandlik ja kogu 2 kg pandi sel päeval nahka. Kahju oli kanast! Silme ees mul veel kaagutas. Seni on kanalakülastus ka ainukeseks jäänud.

Aga sama juhtus ka kalapoega, kuigi seal olen korduvalt varemgi käinud, kuid kunagi ei ole kalu sellesse ühisahju suitsutama viinud. Nimelt on egiptlastel ülihea kalavalmistamise meetod, kus kalad sõna otseses mõttes ära sõestatakse ja mille tulemusena jääb valge kalaliha kergelt suitsuse mekiga. Kalad ei kaagutanud ega midagi ja maitsesid nagu alati hästi. Ainult kalliks on läinud teised, igasugused lehmade sõrataudid liikvel, siis liha seisab ja kalad lähevad nagu soojad saiad.

Päris mitmel korral olen ka päris üksi poodlemas käinud. Ei mäletanudki hästi enam seda tunnet, et päris tore on shoppamine, kui ei pea pidevalt lapsi poes taga ajama ega kiirustama. Ja muidugi olen saanud vähemalt mitmel kümnel juhul Eestit tutvustada, kui selgub, et ma Iraagi asemel just sellisest kummalisest Hispaania sarnasest riigist pärit olen. Ma peaks hakkama mingit raha selle eest kasseerima, mulle tundub. See oleks päris hea teenistus!

Aa, ja kindlasti ei saa ma mainimata jätta ollat, mitte siis Hamleti stiilis “olla või mitte ollat” vaid savikannukesi, mida Egiptuses igal tänavanurgal näha võib ja mida just sellise nimega nimetatakse. Minu meelest on olla Egiptuse väga sümboolne traditsioon, mis sümboliseerib ülihästi kohalikku ka päris võõraste aitamise ja abistamise soovi. Nimelt panevad elanikud oma majade ja poodide ette spetsiaalse kujuga savist kannukesed ja täidavad need veega, et igal möödujal, kes janus, oleks küsimatagi märjukest, mitte siis õlut muidugi, vaid ikka puhast vett. Savi hoiab vee ka päikese käes seistes mõnusalt jahedana ja tekitab sellest rüübates suure tänutunde. Lisaks tänavatele armastavad egiptlased just selle vee jahedana hoidmise pärast kasutada savikannukesi ka kodudes. Meil aga seda ei ole ja varem sellest joonud ka ei ole, kuid suure januga lapsed ühel päeval kooliteel märkasid ja enam ei saa sealt rüüpamata möödudagi

Estravelleris juttu Marokost ja kokakast

Estravelleri selle aasta reisiajakirjas nr 2 ehk siis aprilli-mai numbris on pikemalt juttu Marokost ja 10 põhjusest, miks seda külastada. Lisaks reisimuljetele on ära toodud ka eestikeelne kirjandus Maroko kohta, kaasa arvatud hiljuti ilmunud kokaraamat.

Artikli autor, Silvia Pärmann, kirjutab:

“Põhjalikuma vaate marokolaste toidulauale teeb mõne kuu eest ilmunud Nele Siplase, Gaili Kalbergi ja Reelika Õunpuu kokaraamat “Araabia köögi radadel“, milles on koos Egiptuse ja Maroko traditsioonilised road – ja selles on ausalt tunduvalt rohkem retsepte, kui ainult kanaroogade omad.”

Ajakirja saab lugeda siin http://issuu.com/estraveller/docs/estraveller_2_2012

Tsirkus

Eile oli Egiptuses kuulus tuulekese nuusutamise päev Sham en-Nessiim. Kui varahommikul pagari poole suundudes olid tänavad inimtühjad, siis paar tundi hiljem voolas kõikseemees roheliste murulappide poole. Tundus, et kõik, kel jalad vähegi kandsid, olid kuhugi teel. Ja miljoniliste masside puhul on see üsna hullumeelne vaatepilt. Meie istusime Mohamedi oodates maja ees toolidel, mille ma spetsiaalselt garaazist selleks puhuks välja venitasin, et see ilmaime ikka nägemata ei jääks.

Kui me lõpuks pärastlõunal liikuma saime, võite ette kujutada, et umbes tund aega voolasime me mingis autodevooris lihtsalt sujuvalt, et jõuda paarikümne minuti kaugusele. Ja siis üritasime selles hullumajas veel parkimiskohta leida. Mingi ime meid aitas ja lõpuks leidsime ka. Suundusime ühte kohalikku parki-klubisse. Klubid ei ole siin muidugi mingid diskosaalid vaid pigem kohvikud ja mänguväljakud, mis on koondunud ühele rohelisele alale tihti vahetult Niiluse äärde ja ümbritsetud aiaga. Meie leidsime end tänu parkimisvõimalustele ühe odava klubi lähistelt ja kuna lapsed olid päev läbi mänguväljakule minna soovinud, siis astusime sisse. Pilet, olgu vahele öeldud, maksis inimese kohta 0,5 LE ehk siis midagi 5-10 eurosenti.

Klubi nimi oli Shajar al-Durr. Kes on araabia kokaraamatut sirvinud, neile võib see nimi juba tuttav olla. Selle naise kohta on liikvel mitmeid legende ja lugusid, mis saranevad üsna erinevatele seebikatele. Kuid mis tega Egiptuse köögiga seob on nimelt Egiptuse kuulus magustoit Umm Ali ehk siis Ali ema. Seda magustoitu olevat pakkunud teenijatele Shajari abikaasa esimene naine, kelle nimi oli Umm Ali, Shajari surma puhul.

Klubisse sisse astudes jäin ma aga üsna sõnatuks. Kuna pilet oli odav ja rahvast liikvel palju, ka maalt linna tulijaid, oli selles klubis endale koha leidnud üsna kirev seltskond. Rahvastebaabel võiks öelda, mis meenutamas parajat pagulaslaagrit. Inimesed olid tulnud tekkide ja linadega, võtnud kaasa ka jupi nööri ja sellet osavalt vabade puude ja aedade külge värvilised telgid kokku meisterdanud. Meie jõudsime just sellisel ajal, et päris mitmes telgis võis lausa lõunauinakut pidavaid kohalikke märgata, jalad taeva poole. Teised mängisid mingit pimesikumängu, ja siinses kultuuris on sellist meeste-naiste vahelist avalikku mängimist väga väga kummaline näha. Mulle meenus miskipärast see Eesti pulmades mängitav põlvekatsumismäng, kus mehel on silmad kinni seotud ja ta põlvede järgi oma naise üles leidma peab. Ja mis seal salata, teatud hulk rahvast oli lihtsalt puhta purjus. Ilmselt siis mingist narkootilisest ainest, mida seal väravate juures ka üsna avalikult müüdi.

Ühesõnaga, tegime lastele ühe kohustusliku karusselli ja ostsime õhupallid ning lasksime sellest tsirkuset jalga. Suundusime ühte kiirtoidurestorani, kus mänguväljak märksa puhtam ja turvalisem tundus. Rahvast seal õnneks eriti polnud, peale korealaste, kes siin meditsiini õpivad. Tegu oli mingi UK vastega Ameerika KFCle, mis Egiptuses eriti populaarne ehk siis kanalihast kiirtoiduga. Kord-kaks aastas võib ju rämpsu ka süüa. Egiptlased muidu armastavad kiirtoitu, aga kuna tegu oli kevadpühadega, sõi ilmselt suurem osa egiptlasi sel päeval kuulsat haisukala fisiikhi, mis maitselt meenutab üsna eestlaste kuivatatud kala, aga kalaliha on pehme ja jubeda haisuga. Kõigepealt lastakse kalal päikese käes mädaneda ja siis hoitakse mitu kuud soolas. Ja mingi imelikul põhjusel kõik egiptlased seda jubedalt fännavad. Võib-olla tundub neile meie soolase tarretise söömine sama koledana?

Kõht täis, uued õhupallid kaenlas, suundusime nüüd päris tsirkusesse. Olime päeval selle klubi lähedalt endale Egiptuse tirkuse piletid lunastanud. Parajsti nad siis Mansouras esinemas. Meie olime ebaegiptilikult veidi enne algust kohal ja muidugi hilines etendus egiptilikult tund aega. Aga oli päris põnev. Akrobaadid, tantsivad koerad, klõunid, rattasõitjad, lõvid. Noh, tsirkus nagu tsirkus ikka. Mida sel päeval juba päris palju nähtud oli, kuid mida selle otseses tähenduses ma veel kunagi elus vaatama ei olnud sattunud. Ega selleks otsest vajadust pole Egiptuses ka olnud – siin näeb tsirkust tasutagi iga päev

Lõhnad

Paar päeva tagasi jõudis lõpuks minuni minu kokaraamat. Ma ei ole varem siin blogis vist raamatute kättesaamise teemal pajatanud, ei teagi miks, võib-olla seetõttu, et Egiptimaade raamatutega läks kõik kuidagi kiirelt ja libedalt. Kokaraamat aga ei tahtnud ega tahtnud minuni jõuda, seisis ühes kohas ja siis teises. Aga ehk oli seda suurem rõõm ka kokakat käes hoida. Ega selles kõiges muidugi midagi imekspandavat ole, kuid kuidagi kurb on, kui kõik tuttavad on juba raamatut käes hoidnud, sirvinud ja isegi praktikasse rakendanud, samas kui sinul autorina pole olnud veel võimalust oma loomingut käeski hoida.

Autorid armastavad tihti võrrelda raamatuid lastega ja isegi kui lugejale tunduvad ühe autori raamatud kõik väga sarnased, siis autorile endale on iga raamat täiesti omanäoline ja ilmselt ka teiste oma teostega võrreldamatu. Ka on autoril endalt keeruline küsida – milline raamat on minu loomingust parim? Teatud mõttes pegeldavad nad ju kõik mingit etappi või arengut ühe inimese elust. Ja ma mõtlen, et see kehtib kõikide autorite kohta, olnemata zanrist. Samas, mida raskemini üks teos kokku saab, ilmselt seda armsam ta ka autorile on.

Nagu sünnitusmajas on kuidagi ülev tunne last esimest korda kätel hoida, nii on see ka raamatute puhul. Nii autorile, kui ma usun ka kõikidele kaasaaitajatele. Nagu lastel on oma lõhn, nii on ka raamatutel. Igal raamatul on erinev lõhn. Esialgu väga tugev, seejärel pikapeale raamaturiiulis teiste raamatu lõhna hajudes.

Kokaraamatul, märkasin kohe, on väga omapärane lõhn. Ilmselt on see tingitud hoopis teistsugusest paberist, trükist ja kaantest, kui Egiptimaadel. Selle paber on just nii pehme ja siidine, et tahaks üle lehe raamatule pai teha. Jah, täiesti nagu beebi.

Eile viisin ühe kokaraamatu ka tädile ja tema tütrele kingiks, tänutäheks selle eest, et nad aitasid mul kõik retseptid üle kontrollida ja kirja panna täpselt nii, nagu siin igapäevaselt neid sööke tehakse. Tädi läks raamatut nähes õhinasse ja tütrel tekkis kohe mitu ideed, et raamatu võiks välja anda ka araabiakeelsena, suunatuna kohalikule turule. “Sest mis seal salata,” lisas ta siis, “Egiptuse noored tüdrukud ei oska enam süüa teha.”

Ma mõtlesin aega tagasi, kui kunagi Egiptusesse tulles ei tundnud ma üldse kohalikku kööki. Rääkimata kohalike toitude õigest valmistamisest. Olin nii kindel endas, et mul õnnestub egiptlane Eesti kööki armastama panna. Aga egiptuse mehed, nagu seda tunnistas eilsel külastusel ka tädipoja naine, ei ole suuremad uuenduste ega uute roogade nautlejad. Nemad armastavad just seda oma emade kööki. Toite, mida nad lapsepõlves ikka ja jälle on söönud. Ning kõiki uusi toidukatsetusi võib saata vaid pelk naeratus. Nii ei mõistnud ma toona, et minu püüd oli juba eos hukule määratud. Ja kui Mohamed paar päva tagasi mul pannkooke teha palus, pidin ma ikka üle küsima, et kas ma tema palvet õigesti kuulsin.

Eestlased on uutele köökidele kindlasti palju rohkem avatud. Võib-olla seetõttu, et meie köök ongi ju nii palju teistest köökidest aegade jooksul mõjutatud olnud. Seega on alati veidi kummaline jälgida, kuidas Egiptuses elanud eestlased kohalikke toite taga igatsevad, samas kui vastupidist varianti on keeruline kohata. Tegelikult on täna aga kõik toorained ka Eestis õnneks vabalt saadaval, nt Tallinna islami kultuurikeskuse juures tegutsevas poes. Nii, et suvel Eestis võin ma vabalt nautida leiba, värskeid kartuleid ja kukeseenekastet, samal ajal kui abikaasa ei pea kurvalt Egiptuse köögi lõhnu taga igatsema.

Aga kui veel raamatu juurde tagasi tulla, siis tegelikult on ta väga hästi oma esimestel elupäevadel ilma minuta hakkama saanud. Kirjastuse Pegasus 10 ostetuima raamatu edetabelis on kokaraamat sel kuul lausa 6. kohal!

http://pegasus.ee/edetabel/10-ostetuimat

Arvustus kokaraamatule Oma Maitses

Araabia köögi radadel. Egiptuses ja Marokos

Nele Siplane, Gaili Kalberg, Reelika Õunpuu

Pegasus, 240 lk

Araabia maailm on põnev nii 1001 päeval kui ka ööl, kuid selles raamatus on midagi pisut puudu. Kas on asi liigses referatiivsuses ja ebaisiklikkuses või hoopis selles, et kogu sisu on jäetud põhjamaalaste ajada. Samas on siin huvitavat omajagu: lihavõtete lõpus, kui keedumune on järel maa ja ilm, proovin kindlasti ka nende ülepraadimist – jah! keedetud mune praetakse! -; marineeritud sidrunid tunduvad ka toredad. Retsepte ja teemade sissejuhatusi järjest uurides võib juhtuda, et rada tõepoolest jõuabki araabia köögi sügavama olemuseni, aga ei pruugi. Vahel on takistuseks keel. Terminite üle võib vaielda, aga sõnajärg peaks siiski juhatama lugeja mõtteselguse poole. Mis asi on siin pealkirjas siirupis: “Manna-kookoshelbekook siirupis mandlitega”? Aga nagu ma ütlesin – araabia maad on põnevad. Ja lisaväärtusena pani see kokaraamat raamaturiiulist jälle haarama Mika Waltari “Sinuhe” järele. Oh milliseid sööke seal Muti ja ema Kipa valmistavad!

Margit Arndt-Kalju 

Lugejakiri Egiptimaa raamatutest

Tere, Nele Siplane!

Kirjutasin kunagi Teie esimesest raamatust Naistemaailma reporterina arvustuse:

http://www.naistemaailm.ee/artiklid/34710/egiptimaal_elav_eestlanna_lubab_oma_loori_taha_piiluda.html

Hiljuti raamatupoes käies sattus kätte raamatu teine osa ning tundsin nii vastupandamatut huvi kui kohustust ka teine osa läbi lugeda. Mul on hea meel, et seda tegin. Just raamatu teine osa pakub seda, mis esimeses minu jaoks puudu oli: rohkem vahetuid killukesi elust enesest ilma “näoloorita” ning ka pilguheitu koduseinte vahelt kaugemale. Meeldis näiteks väga peatükk Egiptuse kohvikukultuurist ning Teie ja Teie abikaasa kohtumislugu.

Raamatu tugevuseks on kindlasti väga elavad ja ilusad kirjeldused kenas eesti keeles. Meeldis, see, et kirjutistes oli tunda ausust, siirust ja vahetust. Aitäh toreda lugemise eest ning ootan raamatu kolmandat osa, mis võiks käsitleda ka ühiskondlikke teemasid, mis esimestest osades vaid väga põgusalt jutuks olid tulnud. (näiteks Egiptuse rahutused, naise roll, poliitika…)

Kõike kaunist Egiptimaale!

Parimate tervitustega

Age Viira

Egiptuses hoitakse tugevaid peresidemeid

Aprillikuu ajakirjast Elukiri leiab minu artikli peresidemetest ja eakatest Egiptuses. Artikkel on ära toodud ka internetiportaalis Delfi Naistekas.

Elu mujal: Egiptuses hoitakse tugevaid peresidemeid

Nele Siplane

Eestis kurdavad vanemad tihti, et lapsed külastavad neid harva, kõigil on omad tegemised. Pereliikmed võõrduvad teineteisest. Sellest, milline on vanemate inimeste elu Egiptuses, kirjutab Nele Siplane aprillikuu Elukirjas.

Egiptuses on peresidemed olnud läbi aegade väga olulised tugevate traditsioonide tõttu. Sellist tugevat peremudelit ei ole suutnud lõhkuda ka Euroopast üha tugevamalt puhuvad moodsad tuuled.

Minu abikaasa ei jõudnud Eestit külastades ära imestada, kuidas teismelised endast vanemaid inimesi eesnime pidi kõnetavad. Egiptuses õpivad väikesed lapsed juba maast madalast vanemate käitumisest, et eakatest tuleb lugu pidada ja neisse austusväärselt suhtuda. Iga laps teab, et endast tunduvalt vanema inimese poole pöördudes peab ta inimese nime ette alati tiitli lisama, olgu selleks tiitliks siis preili, tädi või vanaema. Pelgalt eesnimega vanema inimese poole pöördumist peetakse äärmiselt ebaviisakaks. Selline kõnetamine jääb lapsele külge ja nii ei piirdu tiitlite kasutamine ainult lapseeaga. Ka keskealised kasutavad endast vanemate inimeste kõnetamiseks eestlastele ehk lapselikena tunduvaid tiitleid. Kuid just sel moel õpib laps, et vanadest inimestest tuleb alati lugu pidada, olgu sa ise kui vana tahes.

Lugupidav suhtumine ei piirdu pelgalt tiitlitega. Kohtumisel surutakse alati kätt, emmatakse või lausa suudeldakse laubale, kui tegu on väga lähedaste sugulastega, eriti ema ja lastega. Lähedased sõbrad tervitavad teineteist alati käepigistusega ja kerge põsesuudlusega ning jalutades hoiavad teineteisel käe alt kinni — seda nii juhul kui tegu on naiste, aga ka meestega. Kaugemalt sugulased või inimesed, kelle vahel veresugulus puudub, piirduvad enamasti käepigistusega. Tulenevalt islami kombestikust ei ole võõra mehe ja naise vaheline puudutus sobilik, seega vastassugupoolte puhul piisab ka pelgalt suulisest tervitusest. Samuti ei ole sobilik vastassugupoolele pikalt silma vaadata (nagu see lugupidamise märgiks on kombeks Eestis) kui keegi sinuga kõneleb. Kuid need reeglid kehtivad peamiselt täiskasvanutele. Lastelt oodatakse austava suhtumise märgiks alati vanema inimese käesurumist.

Lastelt eeldatakse ka, et vanemate inimeste nõu võetakse kuulda kõiges. Vastuvaidlemist peetakse lugupidamatuse tunnuseks. Vanemad ootavad, et lapsed vastaksid neile jaatavalt kõiges, mida neilt palutakse, ka siis, kui vanem on juba ammu pensionieas ja laps omale pere loonud. Vanemal on õigus nõuda kuuletumist.

Vanemad suguvõsaliikmed on erinevatel pidustustel alati aukohal, olgu siis tegu katsikute või pulmadega. Neile reserveeritakse parim koht ja neid abistatakse kõiges. Vanimaid suguvõsaliikmeid tutvustatakse teistele kui aukülalisi ja nende kohalolu on kõigile alati suureks rõõmuks ning seda mitte üksnes näiliselt.

Ebapopulaarsed vanadekodud

Kuna vanemate ja eakate sugulaste austamine on kogu perekonna ja suguvõsa auväärsuse tunnuseks, on vanemate inimeste vanadekodusse panek Egiptuses äärmiselt ebapopulaarne. Ühiskondlikult peetakse seda väga halvaks tooniks, kui vanur, kellel on lapsed või ka lähedased sugulased, saadetakse vanaduspõlve veetma vanadekodusse. See häbistab kogu peret.

Perekonnad ei koosne pelgalt vanematest ja lastest, vaid enamasti on tegu liitperega, kuhu kuuluvad ka õed-vennad, tädid-onud ja nende pered. Kui vanem või tädi-onu on jõudnud nii kõrgesse ikka, et tervise tõttu või muul põhjusel enda eest enam hoolitseda ei jõua, elab ta tihti laste või õdede-vendade perede juures. Seda ei peeta kuidagi kellelegi koormavaks, vaid täiesti loomulikuks elukorralduseks. Perekonnad hoiavad väga kokku ja üksteist aidatakse kõiges.

Kuna Egiptus on valdavalt islamimaa, peetakse moraalikoodeksina oluliseks moslemite pühakirja Koraani. Kuigi inimesed on oma olemuselt sarnased kõikjal, siis jumala poolt saadetud õpetuste vastu eksimist ei saa endale lubada ükski moslem, kes vähegi pühakirja sõnasse usub. Koraanis nimetatakse vanemate austamist kohe jumala kummardamise järel ja erilist austust omistatakse islamis emale. Keelatud on teha vanematele ka kõige väiksemat rahulolematust peegeldav märkus, rääkimata nende peale karjumisest. Vanematesse tuleb alati suhtuda alandlikult ja nende eest hoolt kanda, sest nemad olid laste eest hoolitsejateks siis, kui nood alles väikesed olid. Lisaks vanemate austamisele tuleb hästi suhtuda ka sugulastesse, vaestesse ja orbudesse, aga ka naabritesse. Kuna usutakse, et keegi kusagil kõrgemal meie tegude üle arvestust peab, säilib vanematest lugupidamise traditsioon ka muutuvas ajas.

Siiski eksisteerivad vanadekodud ka Egiptuses. Seal elamine on inimese jaoks aga üksnes viimane võimalus ja mitte vaba valik. Enamasti kasutavad vanadekodus elamise võimalust vaid need, kellel üldse lapsi ega lähisugulasi ei ole.

Eakate argipäev

Millega siis need austatud vanainimesed päevast päeva tegelevad?

Enamasti ollakse üsna tubased nagu Eestiski. Teatud nädalapäevadel käivad naised varahommikul turul, et täiendada puu- ja köögiviljavarusid või tuua lihunikult kana või liha või hoopis kalurite käest kala ja mereande. Egiptlannad armastavad ka kõrges eas osta kogu söögikraami võimalikult värskel kujul ja selle ise kodus puhastada ning sügavkülmutada. Suurem osa naiste tegevusest ongi toiduga seotud: kas siis selle muretsemine, töötlemine või valmistamine. Lisaks sellele vaadatakse ka palju telerit, eriti kohalikke seriaale. Raamatuid loetakse vähe. Kellel on võimalik muretseda ajalehti, siis igapäevaste sündmustega soovitakse ikka kursis olla.

Vanad mehed on samuti tubased, veedavad nagu naisedki palju aega telerit vaadates ja ajalehti lugedes. Meeste lemmikuteks on jalgpalliülekanded ja poliitilised telesaated, aga neid vaatavad meelsasti ka naised. Õhtuti veedetakse aega ka teekohvikus sõpradega teed juues ja vesipiipu suitsetades ning lauamänge mängides. Samuti armastavad aastates mehed aktiivselt mošeed külastada.

Naised ja mehed käivad koos külastamas ka sugulasi: õdesid-vendi, lapsi ja lapselapsi. Muidugi käivad ka sugulased ja lapsed-lapselapsed vanematel tihti külas ning helistatavad neile.

Egiptuses külastavad nii vanad kui noored aktiivselt arste ja seda iga väiksemagi mure puhul. Egiptuses on nii riiklikud haiglad, kus käiakse pigem erakorraliste juhtumite puhul, kui ka erapraksised, mida rohkem kasutatakse. Viimastes on tasu küll kõrgem, kuid diagnoosimine professionaalsem. Rohud on odavad ja nii on igal eakal oma kotike rohtudega kindlasti igapäevaselt kasutusel.

Ideaalne elu?

Kuid kui vanurina on Egiptuses nii hea elada, kas see tähendab siis, et eakatel Egiptuses üldse mingeid probleeme ei ole? Kindlasti mitte, kuid nende probleemid on lihtsalt teist masti.

Näiteks, kust leida parim kaasa oma lapselapsele? Igas suguvõsas on kindlasti olemas oma kosjamoor, kes sobivaid kandidaate kokku viia üritab. See paaripanek ei saa algust sugugi mitte noorukieas, vaid naljatledes juba siis, kui lapsed alles põlvepikkused on. Tänaseni on ühiskonnas tugevalt säilinud abieluliidu tähtsus, mistõttu suhted väljaspool abielu on mehe ja naise vahel keelatud. Heaks ei peeta ka vastassugupoolte sõbrutsemist, mistõttu noortel võib tekkida raskusi endale sobiva kaasa leidmisel.

Teiseks suureks mureks noorte paaripaneku kõrval on kindlasti laste eluaseme kindlustamine. Pered elavad traditsiooniliselt isamajas koos meesliini mööda, ainult igaüks oma perega oma korrusel oma korteris. Nii on isad tihti vastutavad korteri eest, kuhu noorpaar pärast pulmi sisse kolib. Isegi kui maja on aastate jooksul korruste võrra kõrgemaks ehitatud (mistõttu Egiptuses ehitatakse harva majadel katused kinni), nõuab see enne pulmi siseviimistlust, mööblit ja muud sisustust.

Tänases Egiptuses, kus rahvaarv suureneb igal aastal rohkem kui miljoni inimese võrra, on suureks probleemiks ka tööpuudus. Ka see tekitab vanematele muret, kuidas noored pered ära elavad. Kui töökoht leidubki, on palgad hindu arvestades äärmiselt väikesed. Seega on tööle sunnitud minema tihti ka naine, kuigi traditsiooniliselt on naine lastega kodune. Nii nagu palgad, on ka vanematel pensionid väikesed, kuid lapsi aidatakse igal võimalusel ikka. Selleks annavad võimaluse aastate jooksul palgast kõrvale pandud säästud ja päranduseks saadud summad. Lapsi toetatakse lisaks rahale ka toidu ja riiete ostmisel.

Egiptlased teavad, et suured pered elavad kokku hoides kuidagi ikka ära.

http://naistekas.delfi.ee/kirevmaailm/uudised/elu-mujal-egiptuses-hoitakse-tugevaid-peresidemeid.d?id=64224315

http://www.elukiri.ee/0412/reis/10077139.php?rand=1965241729

Egiptuse dialekt vol.2

Ilmunud on taas Eesti moslemiteajakirja Iqra uus number.

Lisaks paljudele muudele teemadele, leiab ka sellest numbrist Egiptuse dialekti õpetuse, mis ilmselt kulub marjaks ära kõikidele Egiptust külastavatele või selle maaga lähedasemates suhetes olevatele eestlastele.

Eelmises numbris alustasime põhiliste väljenditega. Seekord on vaatluse all kerge jutuajamise peamised väljendid.

Uue IQRA, nr 32 saab tasuta alla laadida siit http://islam.pri.ee/index.php?id=276