Ehh, Uhhuduur

“Ehh, Uhhudur. Teheranist Addis Abebasse” Kui ma eelmises postituses väitsin, et sarnaste raamatute lugemisel on suureks plussiks kas kohaliku maa või autori tundmine, sest sel moel hakkab raamat jutustama hoopis säravamat lugu, siis selle raamatu puhul peavad mõlemad punktid minu puhul paika. Esiteks, elan ma mitte küll üheski neist läbitud maadest, kuid vägaga sarnase kultuuri ja religioonitaustaga riigis. Teiseks, on üks uhhuduurlane minu tädipoeg, kelle seiklustele ma juba plikapõlves unistavalt kaasa elasin. Minu tädi- ja onulapsed on kõik minust vähemalt 10 a vanemad ja Liivo hakkas seiklema juba üsna varases nooruses. Muidugi liikusid jutud maailmakodanikust ka suguvõsas, samuti raamatus mainitud Alaskatrip, kuhu Liivo hääletas (!) ja kuidas ta seal siis üksinda lumistel väljadel puid langetas ja karudega maadles Kindlasti on just tema lood selles süüdi, et mul huvi teiste rahvaste ja maade vastu tekkis. Võta kinni, ülejäänud tädi-onulapsed on ikkagi “korralikud” kodanikud, kui onupoja Egiptuse veealuse maailma fanaatilisus ehk välja arvata. Aga raamatust.

Ühest küljest oli põnev lugeda reisist kirjapanduna erinevate uhhuduurlaste poolt, päevade kaupa. Alguses aga tekitas see veidi segadust, et mis – just oli sellest sündmusest juttu ja juba jälle, edaspidi harjus. Teisest küljest muutis see raamatu stiili mõttes kuidagi hüplikuks, üks rääkis õllejahist, teine rattakäikudest, kolmas hakkas filosofeerima. Osadelt autoritelt oli palju teksi, teine kirjutas ainult ühe päev all. Võib-olla oleks parem olnud seda kuidagi võrdsemalt jagada, et ka erinevad vaated maadest oleksid olnud tasakaalus. Midagi ehk järgmise raamatu puhul silmas pidada. Nii kirjutas Liivo näiteks ainult Iraanist ja ma ei saanudki tema enda sule läbi tema muljetest teiste maade kohta rohkem teada. Samas kirjutas ta väga huvitavalt ja haaravalt ja see oli ka üks parimaid tekstae raamatus, mis haaras kaasa ja viis sellesse kirjeldatavasse kohta sisse. Ilmselt on see tema kui kaameramehe oskus pilti kirjeldada ja seda oleks võinud rohkem olla. Saan  aru, et raamatut loevad ilmselt väga erineva tausta ja huvidega eestlased, aga mind isiklikult jättis suhteliselt külmaks igasugune alko jaht ja rattasõidust, käikude vahetusest jms oleks võinud ehk riikide kasuks veidi vähem juttu teha. Aga ma saan ka aru, et see on lihtsalt minu kui ühe lugeja eelistus.

Meeldis, et raamatuga oli justkui kaasas ka film, mida olin etv pealt juba näinud. Lisaks oli raamatus rohkelt pilte, teinekord väga humoorikate pealkirjadega. Mõned faktid jäid ka silma. Väideti, et 99,9 protsenti islamimaailmast kasutab auku poti asemel ja maade hulgas oli mainitud ka Egiptust. Tegelikult see ikka nii ei ole. Egiptuses ja pakun et ka suuremas osas arenenud araabia maailmas on siiski kasutusel potid. Egitpuses on kodudes kindlasti potid, ühes peres olen näinud mõlemat varianti,  avalikes käimlates, kui asutus vms ei ole rajatud korterisse, on enamasti augud. Kusagil oli ka, et shish kebab tähendab farsi keeles kuus kebabi. Shish on küll kuus farsi keeles, kuid shish kebab peaks tulenema minu teada türgi keelest, kus shish tähendab varrast ehk siis kui menüüs on shihs kebab, siis see peaks olema vardas kebab ja lauale ei pruugi ilmtingimata tulla 6 tükki. Ühes kohas oli juttu sellest, kuidas piirivalve neid sadama territooriumilt välja ajas ja karjus “Birra!” ning uhhuduurlastele jäi segaseks, miks ta neile karjub “Õlu!” Tegeikult tähendab birra õlut, kuid ilmselt ütles ametnik “Barra!” mis tähendab “Välja! Minema siit!”  Mitmes kohas oli mainitud seda, et kohanimed olid ladina tähtedega kirjutatud nt kaardil ja sildil erinevalt ja see tekitas segadust, mis selle koha nimi siis ikkagi oli. Tegelikult loevad araablased õigeks nagunii üksnes araabiakeelset nime ja neil on täiesti ükskõik, kuidas täpselt seda inglise päraselt kirjutatakse. Sama kehtib ka inimese nimede puhul – oled sa Muhamed või Mohamed või Mahammed, vahet pole, oluline, et araabia keeles oleks õigesti kirjutatud.

Paar head mõtet Hanneselt:

„Huvitav, kust kohast on meil tulnud mõte, et just meie teame, kuidas on õige elada. Ja kust kohast  on meil tekkinud moraalne õigus käia õiget elu õpetamas maailma vääralt elavatele rahvastele. Kui pole nagu meil, siis on valesti. Meie suhtumine on, et te kõik olete väiksed lollid pruunlased ja araabid, meil on teist natuke kahju ka, sest teil pole sellist SKPd ja teie naised ei tohi küla peal ringi aeleda.“

„Me arvame, et elame vabas ühiskonnas ja meil on adekvaatne info ja maailmapilt. Sittagi. Elame väga kallutatud uudisvoogudes, mis toituvad lihtsustamisest ning mustvalgest maailmakäsitlusest ehk meie oleme head ja targad ning nemad halvad ja lollid. Vahel kuuleme mõnest pommiplahvatusest ja arvame, et teamegi, mis on maailm ja mis on tsivilisatsioon. Põmmpead on igal pool samasugused. Nad arvavad, et nende koduukse ees asuv on õige ja tsiviliseeritud ning teistsugune ongi mittetsivilisatsioon. Kas supermarketite, hüpermarketite, wifi ja geibaaride olemasolu on kõrgema või madalama tsivilisatsiooni märk, jäägu iga inimese enda otsustada.“

Jääme uusi seiklusi ootama! Ei tea, kas järgmine reis tuleb Egiptusest ka läbi?

Minu Austraalia, Bollywood, Nepaal, Guatemala, Omaan

“Minu Austraalia. Kuidas ma vahetasin raha aja vastu” Selle raamatu kohta on keeruline otseselt midagi öelda, sest kuna lugu oli kirja saanud pigem inimese liikumisest lähtuvalt, jäi mulje, nagu keegi kirjeldab oma seiklusi kusagil. Mida siis selle kohta ikka öelda, tore et seikleb. Üldiselt ma pean ka siinkohal ütlema, et mulle meeldivad pigem raamatud, kus rõhk on rohkem maal ja riigil, nendel inimestel, kui kirjanikul endal. “Minu” on seal maa ees ju küll, kuid nagunii on üks maa ja inimesed erinevate silme läbi nähtuna erinevad. Seega meeldivad mulle enam ka need “Minu” raamatud, kus autor elab nn peres sees ja tal on oma seikluste kõrvalt aega ka kohalikku ja kohalikke rohkem jälgida ja kirjeldada. Selles raamatus oli suhe veidi kummaline, st autor oli ju nn peres sees, aga selleks pereks olid hoopis filipiinlased. Pelgalt sündmuste loetelu jättis minule veidi kiretu ja keskpärase mulje, kuigi lugu ise kui selline oli tore – läks laia maailma õnne otsima ja leidiski selle, nagu muinasjutus. Et see kuidagi nagu ei haaranud kaasa, ma ei tea, võib-olla on selle põhjuseks veidi ajakirjanduslik stiil – aus, kuid külm. Alapealkiri ka nagu hästi ei toiminud, st ikka oli ju rahamure ja lapse sünniga tekkis veel lisavastutus. Kindlasti kultuuriliselt on aeg nagunii teine, aga lihtsalt pealkirja vaadates võiks sealt välja lugeda, et läks Eestist raske füüsilise töö pealt palmi alla magama. Minu jaoks ei toiminud eriti ka see kängurunali (loodetavasti oli ikka nali, saarlased teatavasti ei saa hiidlaste naljadest hästi aru ) Kuigi sellel kängurul oli muidugi õigus, et tuleb teha hästi väikseid asju, sest need muudavad maailma. Soovitaksin seda raamatut inimesele, kes plaanib Austraaliasse tööle minna, nendele on seal kindlasti palju infot. Üldse ma arvan ka, et iga seesugune raamat pakub rohkem naudingut neile, kel on a) maaga otsesem või kaudsem side ja b) tunneb või huvitub rohkem autori isiksusest.

“Minu Bollywood. Elu nagu India filmis” Ütlen kohe etteruttavalt ära, et see raamat ei meeldinud mulle. India riigina mind väga huvitab ja selles mõttes oli väga tore kuulda uudist, et on ikkagi ilmumas sügisel ka India. Loodetavasti saab selles olema rohkem maad ja vaimsust. Antud raamatu alapealkiri oli küll viitega India filmile, kuid minu meelest see hästi ei toiminud – India filmides on tegelaskujud väga selgelt kas üdini head või pahad ja sellest saab kohe alguses aru, kes on kes. Antud raamatus oli aga üks lõputu kapriis ja kõik peategelased tundusid kuidagi kahepalgelised. India kohta oli peamiselt välja toodud ainult kõik rõvedalt shokeeriv, mis jättis paha maitse suhu. Niisamuti oleks võinud pealkirjaks olla ka Minu kamasuutra ja ilmselt poleks ka palju mööda pandud – kui eesmärk oli shokeerimise läbi lugejaid võita, oleks see ilmselt veel paremini toiminud. Lõplikuks muljeks jäi raamatust ühe kibestunud naise katse naeratada puhkuseromansi juures, et ikka midagi väärt ollakse. Mehe motiivid tunduvad väga läbikumavad. Soovitaks raamatut ehk neile, kes turismnireisil armuvad. Mis mulle raamatu juures meeldi, oli kaas

“Minu Nepaal. Muinasjutte Himaalaja jalamilt” – vastupidiselt India raamatuga mulle Nepaal väga meeldis. Ilmselt oli autori natuur mulle sarnasem, seega suutsin temaga samastuda. Raamatust kõlas läbi mõnus huumor, hea tasakaal oli leitud isikliku elu ja riigi vahel, nii kui ühest rohkem juttu tuli, vahetas autor kohe suunda. See hoidis raamatu stiililiselt ühtlase, värske ja huvitavana. Samuti kumas läbi autori armastus selle maa ja inimeste vastu ja ilmselt see ongi kõige olulisem taolist raamatut lugedes. Kui autor armastab seda maad, soovib ta seda teistele avada, et ka lugejad leiaksid seal armastusväärset, mitte lihtsalt ei kritiseeri huupi läbi oma isiksuse. Autor oskab näha end koomilisena, mitte siis teisi maha tehes end õigustada. See annab raamatule kohe nii palju juurde. Väga südamlik lisaks ja liigutav. Soovitan.

“Minu Guatemala. Maa, kus vikerkaar saab oma värvid” See oli jälle selline keskmine raamat, et ma oleksin rohkem tahtnud tunda kohalikke inimesi enda ümber. Neid sai läbi raamatu kahjuks näha üksnes kõrvalt, või õigem oleks vist öelda turvamehe selja tagant. Siin on jälle see keeruline koht, et inimene räägib oma elust, kuidas seda siis kommenteerida, aga ütleme siis nii, et ma lihtsalt ootasin (ilmelt ka kaanest tulenevalt) kuidagi värvikamat sisu. Positiivne oli tunda elukogenuma inimese muljeid, inimene enam ei otsi ennast ja seedga saab täienisti ümbritsevale keskenduda. Võiks olla rohkem pilguheitu kohalike igapäevaellu, seetõttu meeldivad mulle rohkem raamatud, kus peategelane elab nn sees. Samas meeldivad teemade kaupa peatükkideks tõstetud raamatud, nii saab rohkem aimu mast ja kuna võõraste inimeste eraelu mind eriti ei huvita, meeldib see jaotus rohkem kui ajaline, mis kirjeldab just maad seeläbi, mis hetkel ajaliselt kirjaniku elus juhuts. Nii jääb ka mast rohkem meelde ja tuleb pareminivälja just see, mis selle igapäeva seal maal moodustab, versus siis siin seal pillatud faktid. Aga peatükid võiksidki olla teemadena, mis siis, et neid saab sellisel juhul palju. Ei tundu kuigi mõistlik kirjutada ühes peatükis ka lilledest, lihast ja musidest, või mulle vähemalt tundub kummaline. Ega see otseselt ei häiri ka, aga stiili mõttes. Rütmi mõttes oli veidi aeglane. Ma ei teagi, kellele soovitada – rikkuritele, kes plaanivad mõnda “hullumeelsesse” riiki elama minna, et aiaga ümbritsetult on see igal pool võimalik. Ma isiklikult loeksin huviga hoopis nende Liibüa elust, mis küll vist veidi lühikeseks jäi.

“Minu Omaan. Kaamelist Porscheni, 56 sõlme tunnis” Ühest küljes minu jaoks väga huvitav teema (peaaegu naaber siin mulle hetkel), teisest küljest minu jaoks liiga palju meremehejuttu. Need inimestevahelised suhted laeval, hmm eriti ei huvitanud. Samas kuna lool oli konkreetne algus ja lõpp, ühe inimese tööelu ühes teises riigis, siis ei saanud ilmselt sellest ka mööda, kuid seda oleks võinud ehk veidi vähem olla ja Omaani veidi rohkem. Aga siin on ilmselt jälle see miinus, et autor ei elanud “sees”. Mõned faktilised kohad jäid ka silma, mitte et ma nüüd mingi tähenärija tahaksin olla, eks. Kahe marokolanna nimeks oli Fatimah Zahra ja autor kommenteerib seda, et marokolased ei hiilga nimede poolest originaalsusega, eismene on Mohamedi tütre nimi, teine tähendab lille või valget. Tegelikult on see nimefraas koos kasutusel prohvet Mohamedi tütre Fatima iseloomustamiseks, kellele moslemid lisavad nimele tihti lugupidamist ja tema häid omadusi rõhutavaid omadussõnu. Kuulsaim tiitel ongi al-Zahra, mis tähendab särav ja prohvet Muhamedi tütrele  viidataksegi tavaliselt selle nimefraasiga Fatimah Zahra, mis kokkuvõttes on tegelikult justkui üks nimi. Autor mainib, et kusagil hotelli jõulumeenüüs oli ta näinud ka verivorste, mis võis muidugi ka nii olla, kuid tegelikult on moslemitele ka veri keelatud ja süüakse küll selliseid vürtsikaid vorstikesi, kuid soole sisse on siis aetud segu hakklihast ja kaneelist ja kasutatakse ka riisi meie mõistes siis tangu asemel. Siis oli mainitud tabbouleh salatit, mis koosneb kuskussist, tomatist, piparmündist ja sidrunpetersellist. Tegelikult peaks tabbouleh olema bulgurist (mida valmistatakse küll samuti durumnisust nagu kuskuss) ja lisaks tomatile-piparmündile kasutatakse  peterselli, araabia maades on kasutusel lehtpetersell, sidrunpetersellist pole elus kuulnud. Võib-olla oli selle all mõeldud koriandrit, mis on veidi sidruni lõhnaga ja peterselli meenutav. Ühes kohas oli võrdlus Egiptusega, et Omaanis on videvikuaega, samas kui Egiptuses läheb praktiliselt kohe pimedaks. Tegelikult on Egiptuses samuti üks tunnike päikese loojumise ja pimeduse saabumise vahel, mil Egiptuse tavaline pruun toon asendub rooskas-sinise tooniga. Ma ei oska öelda, võib-olla on Omaan siis kuidagi eriti värviline. Mitmes kohas oli nimetatud islamivaimulikku mullaks, kes hüüab inimesi palvele. Üldiselt araabia aladel seda nimetust islamivaimuliku kohta ei kasutata, see on kasutusel Iraanis, Afghanistanis jms. Vaimulik on siin kas sheikh või imaam. Siin on ka veidi sisuline erinevus, mulla on rohkem shiiadel kasutusel. Siis oli lause, et kui ramadaani ajal jääb päevi tegemata, tuleb paljudes maades paastumata jäänud päevad tagasi teha – tegelikult tuleb igal pool tagasi teha, olenemata maast, kus see moslem asub. Kuupuhastusest avalikult ja meeste seltskonnas rääkimine on autori väitel islamimaailmas täiesti normaalne – minu meelest ikka ei ole, st ma ei soovitaks oma päevadest araabiamaades meestele rääkima minna. Ilmselt oleneb inimestest ja kohast. Siin on naisel mehe käest sidemete ostminegi halba muljet jättev. Väga avalikult olen kuulnud rääkimas vaid islamivaimulikke, kes lahkavad mingeid religioonist tulenevaid probleeme.  Ühte marokolannat kommenteeris autor, et ta paneb isegi äratuskella helisema, et enne päikesetõusu kere täis parkida ramadaani ajal – selle varahommikuse söömisega on tegelikult nii, et see tuleneb prohvet Muhamedi õpetusest, et selles söögis on peidus õnnistus ja väga väga soovituslik on ikkagi midagi süüa või vähemalt juua. Ärkama peaks sel ajal ju nagunii, sest paast algab päeva esimese palvusega. Mainitud oli tumerohelist soolakashaput maitseainet zaatarit, mis eesti keeles peaks olema tüümian ja millele erinevates piirkondades lisatakse siis näiteks seesamiseemneid, õli, soola ja süüakse saiaga või saiakesena. Oli kirjas ka, et prohvet Muhamed oli abielus enam kui kümne naisega / tal oli kogu elu jooksul kaksteist naist. Ka, et Masqati moshee on araabia maade suurim, mida see tegelikult ei ole – suurim on Püha Moshee Mekas ja Masqati oma on alles 11 kohal, küll aga on see kindlasti sultanaadi suurim. Ka ei ole seal olev lühter maailma suurim – suurim on Kairos ja Swarovski kristallidega suurim Abu Dhabis. Aga see selleks.

Kokkuvõttes oli Omaan minu jaoks siiski hea lugemiselamus, kuna palju oli tuttavat. Ka meeldis mulle see, et autor üritas seda maad ja neid inimesi mõista ja olla nii enda kui teiste suhtes aus. Väga meeldis see koht, kus ta rääkis riietusest ja tunnetas ise kui mugav tegelikult siin on kaetult käia ja meeldis see moshee külastamise peatükk ka. Soovitan araabia maadesse tööle minejatele ja ka reisijatele. Omaani kohta ilmselt peab-võib üht-teist juurde lugeda.

Mõned head tsitaadid, mis minu meelest kehtivad ka kõikides teistes (araabia) riikides ja kindlasti mitte üksnes tööpostil vaid ka pere siseselt.

“Tee oma tööd nii hästi kui saad, ära räägi kellestki midagi, ei halba ega head, ja hoia eemale igasugusest firmasisesest poliitikast.”

^{“Plaanide tegemisel on omaanlased väga helded. Araabia kultuuri juurde kuulubki selline lubaduste jagamine, millega lihtsalt head tahet ja viisakust üles näidatakse, ning tõsist kavatsust ei pruugigi asjal taga olla. Võõral võib nii kergesti tekkida tunne, et kõik muudkui lubavad ja valetavad. Ei tasu pahandada – tegelikult mõeldakse siiski head.”}

 Kõige lõpuks soovitaksin siinkohal ära proovida Omaani apelsini-datlikoogi, mille retsepti leidsin siit ja mis originaalis on olemas “Minu kokaraamatus”. Põhi on sama, mis Egiptuse keeksil (kes on endale alla laadinud Egiptuse lisaretseptid), kuid piima asemel on kasutusel apelsinimahl ning tainasse lisatakse apelsinikoort ja tükeldatud datleid-kreeka pähkleid. Mina pähkleid ei pannud, kuid sellest hoolimata oli väga väga mõnus amps. Egiptlased kiitsid.

Viimati nähtud filme

Olen viimasest postitusest sel teemal palju aega mööda lasknud, seega peatun vaid neil filmidel, mis mulle rohkem meeldinud.

My Week with Marilyn 2011 (Minu nädal Marilyniga) – lugu räägib ühe Briti filmiassistendi nädalast, mille ta veedab toona maailmakuulsa Marilyn Monroe seltsis filmi „Prince and the Showgirl“ võtetel ja kui näitlejanna värske abikaasa Ameerikasse tagasi sõidab, saab just sellest assistendist Marilyni usaldusalune. Ja muidugi mitte ainult. Sellest saab ka Marilyni jaoks nädal tagasi aega, mis on muretu ja süüdimatu. Et siis jälle tegelikkusega silmitsi seista. Oli päris hea, võib-olla oodatule jäi veidi alla. Williams ei olnud eriti Monroelik, kuid näitlejana ta mulle meeldib. Kandideeris ühele Oscarile. 7/10

Blue Valentine 2010 (Sinine valentinipäev) – peaosades samuti Williams ja filmis „Drive“ väga hea osatäitmise teinud Ryan Gosling. Film räägib loo noorest abielupaarist, kellest üks armastab teist hullupööra, kuid teises on armastus surnud. Kokku seob neid laps, kes neil ilmselt ühine ei olegi. Väga intensiivne ja väga aus film. Ja väga hea. 9/10

Extremely Loud and Incredibly Close 2011 (Erakordselt vali ja uskumatult lähedal) – räägib loo noorest poisist, kes kaksiktornide rünnakus kaotab oma isa ja leiab seejärel tema kapist võtme, mille müsteeriumi ta lahendama hakkab. Poiss usub kaljukindlalt, et võti aitab tal isa poolt maha jäätud mõistatust lahendada. Ja omal moel ka aitab. Põnevamaks osaks olid erinevad inimtüübid, kellega poiss oma teel kokku puutus. Ei meeldinud see ameerikalik juutide propaganda, et poisi isaks oli just üks tore juudihärra, kes siis sel saatuslikul päeval terroristide käe läbi surma sai. Ja veel millisel koletul kombel. Muidu oli selline nutukas, varuge salfasid! Kandideeris sel aastal 2 Oscarile. 6/10

Land Gold Women 2011 (Maa, kuld, naised). Lugu räägib Inglismaal elavast India perekonnast, kes satub silmitsi tütre au küsimusega. Tütar varjab oma peigmeest perekonna eest, sest teab, kui oluline on neile au ja väärikus, mida poistega ringijooksmine kahjustab. Teisalt tunneb tütar end hoopis inglasena ja ei saa aru, mida ta tegelikult halba teeb. Film näitab väga hästi mitte moslemite vaid just teatud etnilise grupi (indialased, pakistanlased, afghaanid) naise au küsimust. Filmi pealkiri peegeldab nende aukoodeksit, mille nimel ja au päästmiseks on ühiskondlik luba ka tappa. Ja näitab väga hästi kultuuride põrkumise küsimust ja laste kasvatamist teises kultuuris. Temaatiliselt sobiks siia juurde vaadata ka varem nähtud film Brick Lane (2007), mis vaatleb samuti indialaste (ja moslemite) elu Londonis, kuid seda hoopis teise nurga pealt – kuidas ühest kultuurist tulnuna lõpuks teist, uut kodumaad koduks pidama hakatakse. Kes hakkab ja kes mitte. 8/10

The Fast and the Furious – filmiseeria, mille jälle algusest lõpuni ära vaatasin. Seeriasse kuuluvad The Fast and the Furious 2001, 2 Fast 2 Furious 2003, Fast and Furious 2009, Fast Five 2011 ja The Fast and the Furious Tokyo Drift 2006. Seeriana toimivad just antud järjestuses, kuigi Fast Five tuli välja alles viimati. Tegu ei ole mingite sügavamõtteliste filmidega, kuid mõnus vaheldus actionit, mis käib välja idee, et pahad ei olegi alati pahad, vaid võivad tegelikult olla hoopis head ja mingi jama on neile ainult „paha“ sildi külge kleepinud. Hea oli vaadata ka ajalist kulgu, kuhu 10 aastaga jõutud. 6/10

The Descendants 2011 (Järeltulijad) – parima filmi tiitlile kandideerinud raamatu põhjal vändatud film räägib loo koomas oleva naise perest, kes naise surmaga leppida püüab. Muidugi on enne minna laskmist vaja kõik sõlmed lahti harutada ja naise tegelikule elule otsa vaadata. Läbi raskuste tähtede poole võiks olla selle filmi alapealkirjaks. Clooney hea osatäitmine ning tegevus erilisel Havail, mis on nagu omaette tegelane selles loos, annab filmile küll teatava uudsuse, kuid siiski jääb midagi samas ka puudu. Mis see miski on, ma teile öelda ei oska, aga vaadata tasub küll. Kandideeris 5 Oscarile, võites neist ühe. 7/10

The Artist 2011 (Artist) – eelmise aasta parimaks filmiks tituleeritud ood filmitööstuse ajaloole, kus must-valge pilt, vähe dialoogi ja palju miimikat. Sellist parimat-halvimat lahterdust ei ole alati kerge teha, kuid kindlasti on tegu hea ja originaalse linateosega. Lugu jutustab allakäivast meesnäitlejast ja tõusvast näitlejannast ning sellest, kuidas nende teed ristuvad. Hästi oli lihtsa teema juures välja toodud kunstniku alaline võitlus oma tõekspidamiste ohvriks toomisest selle ees, mida inimesed neilt nõuavad ja kuidas selles osas kompromissile jõuda, et kõik võidaksid. Kandideeris 10 Oscarile, võites neist kuus. 8/10

The Girl with the Dragon Tattoo 2011 (Lohetätoveeringuga tüdruk) – põhineb rootslase Larssoni triloogial ja on esimese osa ekraniseering. Peaosatäitja Rooney Mara kandideeris ka parima naisnäitleja tiitlile (kuid kuigi hea, oli Streep kindlasti sel aastal võitmatu oma “Raudse leedi” osaga). Kuigi trillerid pole eriti minu maitsele, oli see siiski põnev ja lausa naelutas ekraani ette. Usun, et lisaks minule haarasid veel paljud raamatu ka kätte (minul jäi küll pooleli lubadusega kunagi edasi lugeda). Eriti meeldis, et filmitud oli Rootsis, see muutis kuidagi eriti realistlikuks. Daniel Craig aka James Bond sobis muidugi ka ülihästi sellesse detektiivirolli. Lugu räägib paarkümmend aastat tagasi lahendamata jäänud mõrvamüsteeriumist, mida need kaks ülalmainitut lahendama asuvad. Kandideerides küll kahele, võitis ühe Oscari sel aastal. 8/10

A Better Life 2011 (Parem elu) – räägib loo Ameerikas illegaalina töötavast ja üksi poega kasvatavast mehhiklasest, tema lootusest paremale tulevikule ja poja eemalehidmisele narkokampadest. Ja sellest, kuidas mitte kunagi ei tasu alla anda. Kandideeris ka ühele Oscarile. Järjeks võiks vaadata nt Kristen Stewarti vanemat filmi Speak (2004), mis räägib ühe koolitüdruku tumedast saladusest, vägistamisest, ja kuidas ta oma eluga edasi läheb. 7/10

Moneyball 2011 (Edu valem) – film oli mulle kui spordivõhikule ja inimesele, kellele spordifilmid midagi suurt ei paku, üllatavalt hea. Sest tegelikult oligi see enamat, kui lihtsalt üks spordifilm. Lugu räägib endisest pesapalli tõusvast tähest, kes paneb matemaatiliste valemite abil kokku Ameerika dream teami. Aga see räägib näiteks ka katki läinud pere isa ja tütre suhetest. Liiva jooksnud karjääri uuest leidmisest, oma tee leidmisest. Brad Pitt oma headuses lisaks. Kandideeris 6 Oscarile. 8/10

Viimati loetud raamatutest

Olen viimase kahe nädalaga teinud ülisuure hüppe filmide vaatamise kõrvalt lugemise osas, nimelt lugenud läbi koguni 5 raamatut. Mitte, et see nüüd midagi märkimisväärset oleks või Guinessi raamatusse kandmist nõuaks, aga ma ei mäleta, millal viimati nii palju nii lühikese ajaga lugesin. Kui suvised Eestis käigud virna kogunenud ajakirjade taga välja arvata, siis juhtus see ilmselt millalgi ülikoolis. Aga see selleks.

Minu Mongoolia – olin ammu tahtnud seda raamatut läbi lugeda, mitte Mongoolia pärast, vaid pigem seetõttu, et teada, mida ikkagi tunneb üks armuvalus Eesti mees. Või õigemini, keda siis armastuse teema ikka külmaks jätab. Olin kuulnud tiitleid „parim“ ja „halvim“ selles sarjas ja seda enam huvitas. Mina lahterdaks selle pigem sinna parima alla, st mulle meeldis. Meeldis see, et autor julges end avada meestele ilmselt nii haavatavast kohast, meeldisid mõtted armastusest. Meeldis, kuidas ta näitas  nii hästi, et kuigi mehes (eesti?) võivad mõllata meeletud tunded, ei näita ta seda välja. Meeldis mõttekäik, et mida rohkem oled oma elus armastanud, seda vähemaks seda jääb, kuigi me inimestena armastame ikka mõelda, et tunded on lõputud ja kasvavad ja uuesti tekkivad. Eks nad ole ka, aga armastusega on veidi teisiti. Seda olen samuti vahel mõelnud ja mõelnud, miks see nii on. Raamatust sain vastuse. Meeldis ladus jutustus ja hea kirjutamisoskus ja ühtlane stiil. Ainus, mis veidi vajaka jäi, oli ilmselt Mongoolia, kuigi ma täna tean kindlasti sellest maast oluliselt rohkem – lihtsalt seetõttu, et varem ei teadnud midagi. Aga eks see on ka omamoodi mõistetav, sest tegu oli ühe reisi kirjeldusega ja seeläbi maa vaatlemisega, mitte seal elamisega ja nii väga sügavale ilmelt ei jõua ka. Mulle tundub, et kirjeldatava rahvaga peab ikka kuidagi üheks saama, neid tunnetama ja tundma. Igal juhul sobib see teos hästi just reisikirjade rubriiki. Tsitaate.

Minu Ameerika 3 – Ka seda raamatut ootasin. Mõnes mõttes on need Ameerika raamatud olnud minu jaoks inspireerivad, sest olid esimesed omalaadsed, mida lugesin. Siis sattusin lugema Epu blogist raamatust välja jäänud katkeid ja enam see raamat nii väga ei tõmmanud, alapealkirjaks veel „Kriis“. Ka tekstid tundusid kuidagi masendavad ja poliitilised, mis mind eriti ei paelu. Ega ma raamatust Ameerika kohta palju uut teada ei saanud ja Epp võtab selle raamatu tegelikult ka ise kokku mõttega, et ajalugu kordub igakord uutmoodi. Nii kordus selleski  – hullumeelsed jõulud, mänguasjad ja kõik see mis ühe tarbimisvalude käes vaevleva ühiskonna moodustab. Isegi sinepiplaastritee lugu oleks nagu kusagil varem juba olnud. Samas meeldisid mulle väga peatükid reisimisest Ameerikas ja teiste eestlaste lood sellel maal, see oli nagu pahvak värsket õhku. Obamaga seonduv oli ka huvitav, rassismiteema oli huvitav – oli näha, et Epp oli palju ka tausta uurinud. Epp kirjutab hästi ja ladusalt ja tema stiil on ühtlane, see kõik tõmbas raamatu juurde tagasi ja pani põnevusega lõpuni lugema.

Sillamäe passioon – raamat, mis on pälvinud hiljuti Virumaa kirjandusauhinna, mis antakse parima Eesti ajalugu käsitleva teose eest, tekitas minus vastakaid tundeid. Algul ei meeldinud, tundus kuidagi võõras ja eriti häiris igasugune ropendamine. No vaadake, ma olen hilisem väljaanne päris-Eestist, nagu Hvostov seda oma raamatus nimetab, ja kõiksugune teksade, kosmose jms problemaatika ei ole minu ellu kunagi kuulunud. Samas olid meie paneelmaja korteri naabrid kogu minu lapsepõlve venelased ja perepoeg raamatu autoriga sama vana, et ma midagi ikka kompasin. Natuke tundus mulle ka, et ta pesi liiga palju oma musta pesu (seks jms teemad), aga seda ainult seni, kuni ma ei olnud lugenud Murutari „Projektilaps Pärnust“ Lõpus läks Sillamäe lugu paremaks, või ütleme siis nii, et minu jaoks mõistetavamaks, kus ta rääkis maal vanaema pool elamisest, raamatukogus käimisest ja isast. Kõkkuvõttes oli tegelikult hea. Ka seetõttu, et Sillamäe oli nagu omaette karakter või tegelane, nagu eemalt vaatav ja noogutav vahitorn. See raamat pani mind mõtlema sellele, kui väikselt lapsed tegelikult juba enda ümber toimuvat mõistavad ja pani mõtlema ka kakskeelses kodus kasvanud lastest, nagu minu omad. Ja pani mõtlema sellest, kuidas me teisi inimesi mingi detaili järgi lahterdada armastame, kuigi neil võib meiega rohkem sarnast olla kui erinevat. Igal juhul soovin autorile edu ja loodetavasti saab ta ka kulka preemia sel aastal.

Projektilaps Pärnust – see raamat aitas mul mõista eelpoolnimetatud teose võlu. Ma ei ole Murutari varem lugenud, seega ei osanud ka palju oodata. Olin kuulnud kiidusõnu ja ma saan jällegi põhjusest aru  – inimesed, kes on sel ajal täpselt sama elu elanud, lähevad kaasa ja raamatusse sisse. Mina ei länud eriti. Murutari stiil on lendlev, kerge lugeda, aga kuidagi minule segaselt liigub ühelt teemalt teise. Ka ei tulnud sellest loost Pärnu nii hästi välja kui Sillamäe selles teises raamatus. Kohati oli mulje, et loeks justkui kellegi isiklikku päevikut. Ma tõesti ei tea, kuidas aitab avada Pärnut teatud ajastul see, kus ja kellega ja kuidas täpselt see süütus läks. Aga võib-olla kellegi jaoks aitab. Või siis Eesti tänaste tuntud inimeste pidev mainimine kummalistes kohtades. Samuti oli veidi kummaline pidev isiklik pöördumine kellegi poole, kes kindlasti hetkel seda raamatut loeb. Mulle meenus kohe oma esimese raamatu toimetaja märkus kohas, kus olin kirjutanud „täna“ – et mis sõna on see nt kahesaja aasta pärast. Plussiks raamatule oli autori kirjutamisoskus, ajakirjanik kumas sealt läbi.

Minu Maroko – seda raamatut ei olnudki varem raamatuna lugenud, kuigi teema on nii lähedane ja autor lapsepõlvest tuttav. Olin lugenud moslemiteajakirja Iqra numbrist küll peatükke, kuid sellist üldmuljet on nii raske saada. Lugesin ka sel põhjusel, et üks tuttav soovis väga teada, mida mina ikkagi sellest teosest arvan. Muidugi on veidi raske objektiivselt hinnata, aga mulle kindlasti meeldisid väga peatükid, mida lugedes tundsin, et need on tulnud südamest (Fatima naeratus, Kohtumine tädidega, Pulmad, Lõppsõna). Autori kirjastiili kohta pole samuti midagi ette heita, tekst oli sujuv ja ladus. Ei meeldinud kohad, kus autor hakkab Eesti rahva poole sõrme vibutama ja moraali lugema, kuigi ütleb ka ise tekstis, et kellelgi ei ole õigust teisele moraali lugeda. Kuigi ma saan ka aru, et võib-olla kukkus see veidi teisiti välja, kui autor soovis ja ta tõesti soovis lihtsalt kontraste välja tuua ja aidata eestlasel maailma teistpidi vaadata. Üheks põhjuseks võis olla ka see, et eks paari esimese kuu jooksul tekivadki teises kultuuris elades need kõige tugevamad kontrastid. Juba aastaid koha peal olles sulandud ja võtad omaks ja mõistad, et tegelikult on inimesed ühesugused igal pool. Mulle ei meeldinud ka see, et ühtlase stiili maast ja inimestest hakkisid ära kuidagi nagu jõuga sisse surutud nõuanded araabia riike külastavatele naistele ja terrorismiteema, aga ma saan aru, et kirjastus tegi siin ka oma nõudmisi. Mitte, et teemad ei oleks olnud huvitavad või vajalikud, lihtsalt tundusid selles kontekstis veidi võõrkehadena. Eks oleks võinud veel teemasid avada (toidud, kool jms) aga võib-olla näevad need kunagi ilmavalgust teises osas. Inshaallah, nagu me mõlemad selle peale ilmselt ütleksime .

Ja lugemistuhin jätkub! Ees ootavad avastamist Austraalia, Bollywood ja Guatemala.

Viimati vaadatud häid filme

Viimasest filmi-raamatu postitusest on omajagu aega möödas. Raamatutest olen vahepeal lugenud Coelhot (“Viies mägi”) ja meeldis, kuna endal oli elus just sama küsimus õhus, millele autor raamatus vastust otsib. Filme olen tunduvalt rohkem vaadanud ja allpool veidi juttu neist, mis mulle meeldinud. Pühad lähenemas ja inimestel aega, et siis võib-olla sel aaastal midagi muud peale filmide “Üksinda kodus” ja “Helisev muusika”

Järjestub nii, nagu hetkel meenub.

“50:50″ (50/50) (2011) räägib loo noorest mehest, kelle elu on ideaalilähedane, kui ta saab korraga teada, et on haigestunud haruldasse vähivormi, mille puhul ellujäämise protsent on 50. Filmi saadab mõnus must huumor ja kuigi esialgu tundub teema liiga dramaatiline, annavad film ja head näitlejatööd suurepäraselt teema edasi.

“The King`s Speech” (Kuninga kõne) (2010) räägib kõnepuudega Inglismaa kuningast, kes leiab oma uues terapeudis endale ka parima sõbra ja nõuandja. Kuid see film ei ole pelgalt kõnevõime parandamisest, vaid sellest, kuid leides üles usu endasse, on ka kõige väetim võimeline ajalugu muutma. Film sai eelmisel aastal ka mitmeid Oskareid.

“Last Night” (Eilne öö) (2010) räägib noorest abielupaarist, kus mees on sisse võetud uuest kollegist, kuid samas armastab oma naist ja tahab talle truu olla, naine aga satub mehe komandeeringu ajal juhuslikult kokku oma endise kallimaga, kellest ta päris üle ei ole saanud. Film näitab ühte õhtut, sellele eelnevat ja järgnevat hommikut ja seda, kui palju üks õhtu meie elus muuta võib. Plusspunktid üllatusliku lõpplahenduse eest.

“One Day” (Üks päev) (2011) on lugu mehest ja naisest, kelle elu jälgitakse ühel päeval mitmete aastate jooksul alates nende esimeset kohtumisest. Vahel on nad koos ja vahel veedavad selle päeva lahus, vahel helistavad teineteisele, taustaks jooksevad nende elu muutnud sündmused. Film, mis esitab küsimuse – mis on elu väärt ilma riskita haiget saada? Elada tuleb nüüd ja kohe, sest keegi ei tea, millal saabub viimane minut. Film on valminud samanimelise raamatu põhjal.

“Cherry” (Kirsike) (2010) räägib loo kolledzipoisist, kes kohtub kunstiklassis ühe vanema naisega, temasse armub ja temaga lähedasemalt tutvust teeb. Aga mängu tulevad ka naise kallim ja teismeline tütar, kes omakorda poisist sisse on võetud. Hea lõpplahendusega.

“Drive” (Ohtlik sõit) (2011) räägib kaskadöörist, kes teenib lisaraha raharöövijate sõidutamisega. Mees armub oma naabrinaisesse, kelle mees parajasti vangis. Muidugi tuleb mees vangist koju, kuid peab vanade võlgade klaarimiseks veel ühe otsa tegema. Asjad ei lähe aga plaanitult. Film on taas huvitava lõpulahendusega.

“An Education” (Haridus) (2009) räägib loo ühe noore tüdruku täiskasvanuks saamisest, kui ta satub otse koolipingist magusa vanema meesterahva tähelepanu keskpunkti ning tal on valida kas kool ja igavus või abielu ja lõbu. Kuigi film võtab huvitava pöörde, lõppeb siiski hollywoodilikult. Samas – väga väga eluline film.

“Never Let Me Go” (Ära lase mul minna) (2010) on taas ramatul põhinev film, mis näitab kolmes vaatuses kolme noore inimese elu. Tegu ühtaegu nii elulise kui ulmelise filmiga, sest film keskendub inimkloonidele, kes on loodud üksnes organidoonorluse jaoks. Samas on see väga eluline film – suhetest, sõprusest, armastusest, andestusest, kadedusest. Samuti hea lõpuga.

“In Time” (Laenatud aeg) (2011) samuti veidi ulmeline film ajast, mil inimesed on kõik 25 aastased, kuid elus püsimiseks on neil vaja aega ehk siis aeg on raha. Igal inimesel on käe peal sekunditäpsusesega kell ja kui sekundid otsas on ka elu otsas. Kõik käib aja peale – palk, drink ja bussipilet. Elu getos on raske ja surma on palju, rikkad võivad aga vabalt elada sajandeid. Sisuliselt rikkad hoiavad siis rahvaarvu kontrolli all sellega, et tõstavad vaestes linnaosades tasusid – kes maksta ei jõua, sureb jala pealt. Muidugi tuleb siinkohal vahele tänapäeva Robin Hood, kes asub rikastelt aega varastama ja jagab seda getodes vaestele laiali. Vahelduseks päris huvitava teemaga veidi actionit.

Kindlasti on häid filme olnud veelgi, need aga meenusid esimajärjekorras. Miks – ilmselt heade näitlejatööde, eluliste teemade ja huvitavate lõppude tõttu.

Kõiki filme olen vaadanud internetist otse, aadressilt www.movie2k.to

 

Kallis John

Raamat

Märgates ühe tuttava lemmikfilmide hulgas Nicholas Sparksi samanimelisel raamatul põhinevat filmi “Kallis John”, meenus mulle, et raamat on mul täiesti olemas ja kuna ledsin ka filmi, mõtlesin teha variandi ühel õhtul raamat, teisel film.

Ma ei ole Sparksi varem lugenud, kuid tema kirjastiil oli iseenesest lihtne ja mõnus ajaviitekirjandusena. Kuigi mõned kohad olid üsna ettearvatavad, tuli lõpp siiski oodatust erinev ja seda positiivses mõttes. Parim osa oli minu arust isa-poja liin, mitte niivõrd noortevaheline armulugu, mis kohati liiga magusaks läks.

Lugu räägib kahest noorest, üliõpilasest neiust Savannahst ja armeelasest Johnist, kes viimase puhkuse ajal kohtuvad ja kirju vahetama jäävad. Eemalolekud on pikad ja rasked, mis toob suhtesse probleeme. Selle kõige kõrval aga mõistab John tänu Savannahile oma isa ja kasvab temaga tema viimastel päevadel lähedaseks.

Film

Film ei olnud minu arust suurem asi, võib-olla ka seetõttu, et kohe filmi ära vaatasin. Üsna palju oli muudetud ja seda negatiivses mõttes. Raamat on alati parem, kui film, aga hea film toetab raamatut, mida ma sel korral ei tundnud. Lõpp oli muidugi ka holliwoodylikuks muudetud.

Tema teistele raamatutele vändatud filmidest olen varem näinud “Message in a Bottle”, “A Walk to Remember” ja “The Notebook”, mis kõik on olnud päris ok, parim neist ilmselt see esimene, “Kiri pudelis”.

“Passion is passion. It’s the excitement between the tedious spaces, and it doesn’t matter where it’s directed…It can be coins or sports or politics or horses or music or faith…the saddest people I’ve ever met in life are the ones who don’t care deeply about anything at all.”

PS. Viimati nähtud filmidest meeldis mulle sama peaosalisega (Channing Tatum) “Stop-Loss”, mis maalib üsna realistliku pildi nendest noortest meestest, kes on oma aja Iraagis teeninud ja kodumaale naastes saavad teada, et neil tuleb tagasi minna.

Rootslasest rezissöörilt Lasse Hallströmilt on mulle rohkem meeldinud filmid “The Hoax” – 70ndatel aset leidnud juhtumist, kus kirjanik mõtleb ise ühele tollasele tuntud tegelasele välja eluloo – ja “An Unfinished Life” – abikaasa kaotanud naine kolib koos oma tütrega võõrdunud äia poole ja õpib hirmudele silma vaatama.

Koduabiline ja Kesköö Pariisis

Kui filmiteema siin juba päevakorda tuli, kirjutaksin veel kahest uuest, hetkel kinodes jooksvatest filmidest, mis äsja ära nähtud ja mida südamest soovitada julgen.

Koduabiline

“Koduabiline” oli minu poolt kauaoodatud film samanimelisele bestsellerile, mis ka eesti keeles ilmunud. Lugu jutustab mustade ja valgete rassismiprobleemist Ameerika ühes lõunaosariigis, kuid mitte ainult. Peidus pinna all on see siiski lugu kõiki piire ületavast sõprusest. Lugu jutustab noorest kirjanikust, kes kirjutab koos mustanahaliste koduabilistega anonüümse raamatu koduabiliste tegelikust elust valgete juures. Soovitan esmalt lugeda läbi raamatu ja seejärel vaadata filmi, nagu see ikka nii vist parem on. Film esilinastus Ameerikas nädal aega tagasi ja tõusis kohe ka edetabeli tippu.

 

Kesköö Pariisis

“Kesköö Pariisis” oli üks selliseid filme, millele ma üsna juhuslikult peale sattusin, kuid filmi mõte oli väga hea – kuidas meile alati tundub, et seal, kus meid ei ole, mis ei ole meie argipäev, seal on alati rohi rohelisem. Ja kui sellesse kohta satud, siis tundub, et mõni teine koht on jällegi parem. Lugu jutustab noorpaarist, kes satub puhkama Pariisi. Meespool, olles algaja kirjanik, reisib ajas tagasi oma lemmikperioodi 20ndatesse, kus kohtub kõikide tollaste kuulsate kirjanike ja kunstnikega, kellelt kuuleb võrratuid nõuandeid ja mõistab, milline olevik see kõige parem on.

Häid filme ja raamatuid

Viimasel ajal, ja viimasest filmi-raamatu kommenteerimise postitusest on ikka omajagu vett merre voolanud, olen ma vaadanud tohutult palju filme. Mitte just, et ma kogu aeg nina teleri külge naelutatult istuks, aga mõned filmid saab ikka päevas nähtud. Ma ei hakka seega kõikidest nähtud filmidest pajatama, vaid paari sõnaga mainiks ära need, mis kuidagi meelde jäid ja mind mõtlema panid.

Seven Pounds

Ilmselt üks parimaid filme on olnud Seven Pounds, Will Smithiga peaosas. Peategelane, kes ei suuda andestada endale autõnnetust, milles hukkus tema kihlatu ja lisaks talle veel kuus inimest, võtab ette missiooni iseenda jagamisega muuta seitsme inimese elu. Muidugi ei oska ta arvestada uue armumisega. Film on segu traagikast ja lootusetusest, eneseohverdusest, mis samas loob uue elulootuse mitmele teisele inimesele. Võrratult hästi haakuva filmimuusikaga.

Rachel Getting Married

Teine huvitav film oli Rachel Getting Married. Lugu jutustab noorest neiust, kes on pikalt olnud teraapias, kuna ravimisõltuvuse tulemusena hukkus tema põhjustatud autoõnnetuses tema väike vend. Vahepeal on tema õde otsustanud abielluda ja film keskendubki sellega seoses kodu külastamisega. Väga elutruu, millele aitab kaasa ka dokumentaalstiilis filmiformaat. Andestusest ja selle võimatusest, leinast, enese tõestamisest ja selle võimatusest, tähelepanuvajadusest ja kuidas see kõik õnnelikul (pulmad) ja kurval (lein) koosolemisel kokku saab.

Something New

Eile õhtul jäin samuti huviga vaatama filmi Something New. Lugu siis mustanahalise naise ja valge mehe kooselust Ameerikas, selle võimalikkusest ja võimatusest. Lõppes küll veidi hollywoodilikult, aga mõtted olid tegelikult väga head. Erinevatest kultuuridest, rassidest, religioonidest pärit inimeste kooselu tabavad probleemid ja neile lahenduse otsimine – kas selle võimatus on lihtsalt kinnisidee meis endis või ongi see võimatu?

Päris häid filme on olnud muidugi veel, nagu näiteks The Secret Life of Bees, mis põhineb samanimelisel bestselleril, nagu ka mitmeid varem nähtud filme on uuesti üle vaadatud ja neist uued elamused saadud, nagu näitkes Dances with the Wolves, mida viimati nähtud lapsepõlves.

The Continuum Concept

Lisaks sellele tahaksin ma siinkohal mainida üht lastekasvatusega seotud raamatut, mis minu teada küll eesti keeles saadaval ei ole, aga on olemas nt vene ja inglise keeles. Selleks on Jean Leidloffi “The Continuum Concept. In Search of Happiness Lost”. Sisuliselt ei ole see tegelikult mingi kasvatusraamat, vaid pigem tõdemus sellest, mille inimene on aastatuhandete jooksul unustanud loodusest kaugenedes ja oma instinkte eirates. Selles raamatus on nii palju häid mõtteid, et kõigest sellest kirjutamine läheks kole pikaks. Küll aga tahaksin ma seda raamatut alati soovitada värsketele või veel lapseootel emadele, mida nad oma valikutes eriti lapse esimesel eluaastal silmas võiksid pidada. Raamat põhineb ühe Brasiilia lähistel elava loodusrahva uurimisel ja täheldustel, et nende lastel puuduvad igasugused jonnihood, unetuseprobleemid, kellaajalise söötimise probleemid jms. Ja täheldusel, et need lapsed on lihtsalt üliõnnelikud oma loomulikkuses. Selle lahenduseks on oma instinktide usaldamine ja lapse pidev läheduses hoidmine – esialgu linas, seejärel enda kõrval, kuni ta ise valib oma voodisse minemise. Autor usub, et just see läheduse puudumine, nahk-naha pidev kontakt on põhjuseks kõikidele probleemidele, milles inimesed edaspidi psühholoogi abi vajavad, aga ka muud – pidev rahulolematus saavutatuga, pidev enesetõestamise vajadus, tähelepanu otsimine jms. Ehk et kui oleks üks raamat, mida ma lastega seoses soovitaksin, siis oleks see ilmselt just see. Loe rohkem siit http://www.continuum-concept.org/home.html

My Estonia 2

Eelmisel nädalavahetusel käis eestist külas tuttav, tegelikult isegi kaks, kuid üks neist tõi kaasa ka selle raamatu. Esimene osa oli läbi ja iseenesest mõistetavalt tuli seega läbi lugeda ka teine. Nagu Petrone selles raamatus tabavalt mainib, et eestlased armastavad meeletult korda. Nad küsivad sult pidevalt: “Kas kõik on korras?” They need to know. Ja nii oleks minulgi olnud justkui midagi puudu, korrast ära, kui teist osa poleks saanud kätte võtta

Ühest küljest oli see tugevam raamat, kui esimene. Tundus, et autor on ennast rohkem lahti kirjutanud. Ka meeldisid mulle väga peatükid Eesti saartest, Saaremaast ja Hiiumaast, eriti Saaremaast muidugi. Ma ei ole kunagi mõelnud, et saarlased on kuidagi eriti põhimõttekindlad inimesed. Et nad ütlevad iga asja peale “It`s against my principles” ehk et “See käib minu põhimõtete vastu!” Aga võib-olla tõesti saarlastele meeldivad põhimõtted ja võib-olla see on ka põhjuseks, miks päris mitmed saarlased on moslemid – nad vajavad põhimõtteid Ja seda kuulsin ma ka esimest korda, et saarlased pärinevad mereröövlitest (!) või on toimunud mingid segunemised ja seega võib Saaremaalt leida tumedaverelisi inimesi. Aga võib-olla see ka on nii, näiteks minu eluaegne pinginaaber on väga tõmmu (sõna, millega autoritki iseloomustati, et nagu õlu, vorst ja kommid ) ja kui ma temaga koos esimest korda Egiptusesse tulin, pidasid paljud teda egiptlannaks. Et võta siis kinni.

Selles raamatus, nagu esimeseski, oli palju juttu ka välismaast. Kui esimeses Soomest, siis teises osas Norrast ja Rootsist ja sealsetest eestlastest. Ja ka Taanist. Rohkem oli raamatus ajaliselt edasi-tagasi liikumist, mis mõneti meenutas mulle Epu südameraamatut. Aga mitte ka päris. Ja rohkem depressiivsem oli see raamat, või melanhoolsem oleks ehk isegi parem sõna. See jube eesti ilm ja kõik muu kokku panid autorit läbi raamatu küsima: “Kas seda ma siis tahtsingi?” Eks me kõik küsi seda aeg ajalt endalt, olles eluga mingisse punkti välja jõudnud läbi nende soovitud soovide, mis on meid sinna viinud. Aga võib-olla ei olegi nii oluline küsimus see, kas me midagi kunagi tahtsime, vaid see, kas me seda ka praegu tahame. Sest inimestena muutume pidevalt ja nii ka meie soovid. Aga iseenesest tore, et keegi välismaalane on Eestis oma kodu leidnud ja ka tahab seal elada. Kasvõi sel põhjusel, et veidigi täita väljarändajate poolt tekitatud tühje auke.

Kokkuvõttes eestlastele kindlasti soovitaks lugeda, palju äratundmisrõõmu ja võimalus läbi kellegi teise silmade heita pilk enda peegelpildile. Eestlaste ja Eesti olemus on üsna täpselt ära tabatud ja edasi antud humoorikalt, kuid mitte seda maad ja rahvust maha tehes. Mis kokkuvõttes jätab raamatut käest pannes (vaatamata suhtelisele melanhoolususele) mõnusalt positiivse emotsiooni.

Ma vaatasin ja mõtlesin

Ma vaatasin eile ära filmi “Söö. Palveta. Armasta.” Raamatulugemisest on paras aeg möödas, nii et kergelt mäletan ja nii et see ei seganud filmi vaatamist. Olin varem lugenud kommentaare, et Roberts on sellesse rolli liiga vana ja et raamat on ikka parem jne. Raamatud enamasti on neile vändatud filmidest paremad selles mõttes, et inimene on oma silme ees selle filmi juba ära vaadanud omanäoliste tegelaste ja sündmuskohtadega ja see ei saa kunagi olla täpselt sama, mis tegelikkuses filmilindile saab. Raamatud on kindlasti ka lugejale lähemal kui film filmivaatajale, sest raamatus on selgelt kirjeldatud emotsioonid ja mõtted, filmist peab neid ise märkama. Kuid minu arust mängis Roberts selle rolli väga hästi välja ja koos maaililiste maastikuvaadetega oli see siiski väga hea film…

…Mis pani mind ühtlasi mõtlema inimese avatusele. Ehk et miks ühel inimesel on nii lihtne sõlmida sõprussuhteid ja seda täiel rinnal nautida, samas kui teine ihkab üksi olla ja elu sellisena nautidagi.

Eelmisel talvel käis mul külas üks psühholoogiatudeng, kes kirjutas oma magistritööd moslemitest – miks nad oma usku vahetasid. Ta tegi mulle testi, kas olen ekstravert või introvert ja minu tulemus sai ideealne – olin täpselt nende kahe vahel. Ehk, et vajadusel võin ma olla väga seltskondlik, suhelda inimestega vabalt, aga ma ei ole üliaktiivne ühe inimese juurest teise juurde jooksja. Mulle meeldib olla üksi ja inimestega kohtumine muudab mind veidi närviliseks. Täiesti vabalt tunnen ma end üksnes oma kõige lähemate perekonnaliikmete seltsis, olgu siis minu pere või mehe pere omade. Ma ei teagi, kas see on tekkinud viimaste aastatega, või on see tegelikult hinges nii olnud kogu elu. Ma ei mäleta seda naist enam hästi.

Ma jäin veel mõtelma oma suguseltsile. Inimesed selles jagunevad laias laastus kahte leeri – on need, kes on väga aktiivsed ja seltskondlikud, vabad suhtlejad, avatud niiöelda, ja on need, kellele meeldib elu enda ümber distantsilt jälgida, kes niisama ei laterda, aga kui nad midagi ütlevad, siis nad seda mõtlevad, neile meeldib olla pigem üksi maailmaga kui rahvasumas. Ma arvan, et vajadusel võin ma kuuluda nii ühte kui teise gruppi, kuid hingelt olen ma pigem vaatleja. Mis ei tähenda tingimata, et ma oleksin kinnine inimene – oma arvamuse ütlen ma üsna lihtsalt välja. Aga ma tunnen, et just nii suudan ma olla endaga ja end ümbritsevaga paremas tasakaalus. See ei tähenda automaatselt kohe ka seda, et ma oleksin ülbe või ei tahaks inimestega suhelda, vaid et ma olen ilmselt aastatega õppinud oma energiat rohkem mõtestatult suunama. Ehk et sellest ei ole midagi, kui ma rõdul olles igaühele kohe ei lehvita, aga kui ma kord seda teen, on sellel ilmselt suurem väärtus, nii minu kui selle teise jaoks. Nagu selle tädikese lehvitamine oli minu jaoks – võib-olla oleme me vägagi sarnased…

Mõni aeg tagasi kirjutas mulle üks tuttav ja võrdles minu raamatuid Gilberti raamatuga “Söö. Palveta. Armasta” – et me mõlemad otsisime ja leidsime, mis ei sobinud temale, sobis mulle ja vastupidi. Ma ei ole kunagi ise enne seda osanud oma raamatuid Gilberti omaga võrrelda, aga selles on omamoodi tõde – erinevatele inimestele sobibki erinev. See ei tähenda, et keegi oleks kuidagi halvem või vähem väärtuslik, lihatsalt… inimesed on erinevad.