Minu Kairo

Seda postitust siia kirjutama tulles tajusin, kui palju aega on viimasest postist möödunud – elu on olnud ilmselt lihtsalt niipalju rohkem aktiivsem kui seda Egiptuses, kus suurem osa päevast kulges trajektooril köök-elutuba-arvutituba-köök-magamistuba. Ja selleks hetkeks, kui isegi tekib mõte miskit üles tähendada, on vaim juba nii väsinud, et lihtsalt ei jaksa. Kuid silm registreerib ja ehk ka mälu mäletab, ning mine tea, millal see tugevam kirjutamistuhin taas peale tuleb, sest kuigi elu Soomes on ju Eesti omale, väliselt vähemalt, äravahetamiseni sarnane, siis peidus pinna all pole see seda teps mitte. Kuid hoopis mitte enda elust ei tahtnud ma sulle, kallis Egiptimaahuviline, pajatada.

Tänades siinkohal Eppu, kes mulle arvustamiseks-tutvustamiseks oma kirjastuse järjekordse (palju neid nüüd juba kokku ongi?!) minu-sarja raamatu saatis, pean esmalt ütlema, et ma raamatu läbilugemise järel selle üle sügavalt aru pidasin, kas seda üldse arvustada. Mitte, et sel raamatul miskit häda oleks, aga lihtsalt ei tundunud kuidagi kohane siiski pooltuttava (loe: kord kohatud) esmateost (ja ma tean täpselt seda tunnet, mis tekib oma raamatu arvustusi lugedes, eriti esimeste esimesi), arvuistada. Aga kuna see eksemplar mulle selle eesmärgiga siiski oli saadetud (kontrollisin just meilist järgi), mõtlesin seda siis arvustamise asemel hoopis tutvustada  – kui keegi siia veel satub või uudisvoo kaudu blogi jälgib.

Ähmaselt mäletades “komistasin” ma Saale blogi otsa hoopis ühe teise eestlanna (palju neid juba seal Egiptuses nüüd ongi?!) blogis ja tema kergelt irooniline, nii enese kui kohaliku elu üle naerda oskav ja ka lugejana mind muigama panev stiil haaras kohe. Siiani on nt meeles see koeralugu, mis ka raamatus kirjas. See oli Kairo eestlaste 2011 a jõulupeol, kui me siis ka näost-näkku kohtusime. Olime kord varemgi üritanud lauluringi sõita (kui ma nüüd õigesti mäletan), kuid meie auto oli teel katki läinud ja pidime tagasi koju pöörduma. Mäletan seda jõulupidu ähmaselt – lookas süldilaud, ringijooksvad lapsed, kohustuslikud jõululaulud, mille laulmine minul möödus miskipärast pisaratega võideldes, kuid mida teised ilmselt ei hoomanud (taas üks näorätiku plusse). Ma ei oskagi öelda miks. Ilmselt tundsin ma mingi kümnenda meelega seal eriti teravalt, et ma ei ole ikka enam päris “oma”, kuigi kõik olid äärmiselt sõbralikud ja külalislahked. Võib-olla oli see ka lihtsalt väsimus, mis välja lõi. Kuid see pole ju pooltki nii proosaline, eks.

Saale jäi mulle meelde kui veidike väsinud lillelaps, kõhul linas väike tüdrukutirts magamas. Lina ei olnud ma oma elus varem näinud, ehk ka seetõttu tundus Saale kuidagi malbe, emaliku ja looduslähedasena. (Olgu siinkohal öeldud, et kuigi Egiptus on ju niiöelda kolmas maailm, kantakse lapsi ikka üle õla ja linadest, ma ei ole kindel, kas need naised üldse midagi kuulnud on. Kuid Soomes on see ilmselt sama populaarne kui hetkel eestlastegi hulgas ja nii, olles isegi nüüd oma kolmandat selles pidevalt kandnud, ei jõua ma lina ära kiita, aga see selleks.) Mäletan, et (vist) Saale oli see, kes tundis muret selle üle, et ma üksi ei peaks sööma (näoräti tõttu) ja mäletan ka tema küsimust, et kuidas ma ikka selles Egiptuses jaksan. Ja mäletan, et ta ise sealt väga ära tahtis. Kuidagi läks nii, et järgnev aasta tõi meile mõlemile kaasa selle lahkumise Egiptusest.

Ma pean siinkohal ütlema, et minu ja Saale Egiptused (või siis meie kogemused seal) on olnud väga erinevad. Ma ei ole Kairost kunagi vaimustuses olnud, kuigi mul on sellest linnast palju ilusaid mälestusi. See linn lihtsalt ei ole oma mastaapsuses ja sudus, pooltühjades uuslinnades ja meeletutes vahemaades üldse minu rida (võib-olla ja ilmselt ei ole ma lihtsalt üldse pealinnainimene). Ja selles osas on meie kogemused olnud sarnased. Kuid raamatus on ka lõiguke sellest, kuidas Saale vanade majade vahel jalutades egiptlannade tubadesse vaatab ja ma mõistan, et ilmselt on meie kogemused olnud just seetõttu nii erinevad, et ma näen ennast seal toas sees. Ja tegelikult on see elu seal sees sama tavaline, kui mistahes pereelu x-kontinendil oma murede ja rõõmude ja riidude ja leppimiste ja sündide ja surmadega. Minu elu on ilmselgelt olnud palju “pehmem” tänu sellele, et olen egiptlasega abielus ja kohalikega kooselav. Ma ei ole pidanud ajama ametiasutustes ise pabereid, tegelema koerte peletamisega, otsima üürikortereid, liikuma pidevalt ebastabiilsete taksojuhtidega ega ootama närvesöövalt koolibussi saabumist (viimase miite-soovimine oli ka üheks peamiseks põhjuseks, miks me üldse Soome tulime, aga see taas on jällegi hoopis üks teine teema). Ja eks muidugi ole siinkohal “süüdi” ka usk – kui mina mosheedest tulevat palvelekutset aeg-ajalt igatsen, siis mitte-moslemina see Saalet pigem häirib. Kuid olgu sellega, kuidas on, Egiptus on meid mõlemaid erooplannasid ühtmoodi õpetanud – väärtustma ka elu väiksemaid nüansse Euroopas, nagu tasuta hea haridus ja kasvõi mänguväljakute olemasolu.

Kokkuvõttes on raamat on siiski huvitav, tempokas ja haarav. Egiptuse elu kõrvalt jälgides on Saale hästi ära tabanud ühiskonna valupunktid ja need oskuslikult näiteks inimesi nende jalavarjude järgi kirjeldades, välja toonud. Nauditavad olid ka transpordist, meditsiinist, söögikultuurist, kodu otsimisest ja revolutsioonist pajatavad peatükid. Ja kui välja jätta mõned ebatäpsused islami kohta ja Kairo torni võrdlemine fallosega, siis teglikult oli raamat hea ja usun, et kerget ironiseerivat stiili austavatele eestlasele mokkamööda.

Siinkohal tahaks ka Saalet vastu tänada. Tore, et ära tegid ja loodetavasti saab sellest raamatust sulle kunagi tõestus põnevast eluetapist Sinu elus!

 

Blogis Tuulehoog Egiptimaa II

“Kaks raamatut olid sellised, mida mul ammu juba plaanis oli lugeda, sest olin neist mõlemast I osa lugenud. Ja tulemus oli see, et mõlema raamatu II osa enam ei pakkunud midagi erilist. Esimese osa võlu ja uudsust enam polnud. Lootsin, et “Egiptimaa” II osa on esimese osa järjeks, aga pigem sisaldas see I osast välja jäänud kirjutisi. Nii et kohati tekkis tunne, et olen vist seda juba lugenud. Kõige rohkem meeldis võib-olla autori kirjutus sellest, milliste tunnuste järgi võib öelda, et temast on saanud nüüd egiptlane.”

http://kairelipagi.blogspot.fi/

Otsime uut kodu

Ma ei ole siia ammu kirjutanud, elu on lihtsalt võtnud veidi teise tempo ja suuna, aga mäletan, et blogide kaudu võib leida mida tahes.

Seega: otsime uut üürikorterit Soomes Espoos, soovitavalt Kivenlahti piirkonnas, kolmetoalist ja alates 1. juunist.

Et kui keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi – palun kirjutage mulle!

Mõned lihtsad tõed…

http://katenoelleblog.com/wp-content/uploads/2010/02/sitting-on-a-bench.jpg… mis vajavad ikka ja jälle meenutamist.

Ole enda vastu aus. Päriselt ja tõeliselt. Ja ole teiste vastu aus. Mitte ainult nende, kellega pidevalt kokku puutud, vaid kõikide vastu, kellega puutud. Mõneti võib teisiti olla lihtsam, mugavam ja kiirem, aga lõpuks – what`s the point? Sest…

… Sa ei pea ega ole kohustatud olema kellelegi meele järele. Peale iseenda. Kuigi siin on muidugi see probleem, et enamasti meeldib inimestele olla teistele meelejärele. Meile on lihtsalt maast-madalast nii sisendatud. Aga tegelikkus on see, et see ei ole kohustus. Ja siit ka teistpidi mõte – kellelgi teisel ei ole samuti kohustust sulle meeldida. As simple as that! Peaasi, et iseenda vastu ausaks jääd!

Et end hästi tunda, ei pea sa tundma end teistest paremana, rikkama, targemana. Oluline on, et sa tunneksid end hästi sellisena nagu oled. Ja kui ei tunne – tegutse või sõlmi rahu. Heasüdamlikkus ja lihtsus on midagi, mida ei saa osta, kuid mis on kõigile kättesaadavad. Ja mis meid inimestena tegelikult teistest rikkamaks muudavad. Ja maailma rikastavad.

Kuula oma soove ja leia end! Siis ei ole sa kunagi üksi isegi kui hetkel üksi oled.

Ela päev korraga ja tee igast päevast selline, nagu sooviksid, et oleks kogu sinu elu. Või siis vähemalt viimane päev.

Nii lihtne see kõik tegelikult ongi…

Leia oma tee

2012-12-23 14.30.58Lund sadas ja sadas. Lamasin paksul valgel vaibal männiokste all ja vaatasin kergelt virvendavasse helehalli taevasse. Ja reisisin mõtteis tagasi.

Kuidas olin ma siia jõudnud?

Minu elu on alati käinud 7 aastaste intervallidega. 7 aastat Egiptuses oli täis saanud, kui ma suvel Eestisse puhkama sõitsin. Ja tegelikult sõitsingi ju üksnes paariks kuuk, et enne kooli algust taas tagasi lennata, lennukipiletidki olid ostetud. Aga mu hinges oli teatav rahutus. Ma ei kujutanud ette, et pean saatma tütre kooli, teadmata, mis uus päev kaasa toob hetkel endiselt ebastabiilses riigis. Kuigi muidugi, väikelinnades on endiselt oma argipäev ja elu läheb edasi. Kuid siiski.

lataus

Mu higes oli ilmselt rahutus olnud juba mõnda aega. Vaevalt muidu oleksin üldse oma mõtteid ja tundeid lahti kirjutama hakanud. Olen just viimastel kuudel täheldanud, et kui hing on leidnud rahu, siis on sinu sees kõik vaikne. Ei teki sellist rahutusest tingitud vajadust oma mõtteid selgemaks mõelda.

Mingil hetkel selle suve jooksul tekkis minus teadmine, et üks ring on ümber ja tuleb edasi minna. Mis samas ei tähenda, et kunagi tagasi ei peaks minema. Lihtsalt hetkel tundus see kuidagi… valena. Kuigi vale on ehk liiga tugev sõna. Tundus, et hing ei saa ehk rahu, kui lähen.

Olen viimastel aastatel õppinud, et kui julged soovida ja sellesse uskuda, siis on kõik võimalik. Ja nii ma siin olen. Kuigi pean tunnistama, et Soome ei ole kunagi, tõepoolest mitte kunagi olnud see maa, kus oleksin unistanud elada. Kuid mingil kummalisel moel on siin kõik see, millest olen unistanud. See kõik on kuidagi just siin kokku saanud. See, et sain just siia tööpakkumise ja et kõik muu selle kõrval on justkui iseenesest sujunud ja läinud, suuremat vaeva selleks nägemata, on ehk vaid märk sellest, et nii ongi antud hetkel hea?

27282_488334701217513_1826874336_nKorraga meenus mulle seal lumevaibal lebades eelmise aasta algul tehtud soovidepilt. Seal oli pilt lumistest mägedest, mis kaetud kuusetukaga. Härmas loodusest. Veelombis hüppavatest lastest ja teine liivakastimängudest, lumememmest. Seal oli pilt laivast suvisest viljapõllust ja kadakatega ääristatud käänulisest rajast. Sõprusest, lilledest ja liblikatest. Mediteerimisest. Kirjutamisest ja raamatutest. Värskest toidust ja söögitegemisest. Lisaks teadlikult lisatud pildid uuest majast, autost ja rahast – sest kes siis neid juurde ei sooviks. Seal olid sõnumid nagu: “Igavesti noor”, “Fun” ja “Leia oma tee”.

Selgituseks. Minu akendest avaneb vaade lumistele mägedele, mis kaetud kuuskedega. Teistest akendest härmas loodus. Minu lapsed käivad loodusesõbralikus lasteaias, kus käiakse õues iga ilmaga, ja ka veelombis võib vabalt kummiriietega istuda. Ja loomulikult on selle vanaaegse maja juures ka liivakast. Eile valmis meie esimene lumememm. Viimaseid aastaid on täitnud kirjutamine ja söögitegemine rohkem, kui ma eales uskunudki oleks. Ja lisaks kõigele muule töötan ma nüüd lasteaias, kus noorus ja fun on märksõnad. Ja kus kõikidel on oma nimekaim – mina nimelt olen liblikas🙂

See on kummaline, kas pole?

Ehk olen leidnud oma tee järgmiseks 7 aastaks?

Vahel lähen ma akna juurde ja leian end ikka ja jälle kaugusesse vaatamas. Justkui soovist veenduda, et see kõik ikka tõsi on. Aga see on!

44621_479591692091814_377083694_n (1)Ja minu so

ovit

us sel vana aasta viimasel päeval: ärge kartke unistada ja soovida, tehke oma soovipilt mõeldes korraks, et kõik on võimalik. Sellesse uskudes see nii ehk ka saab olema!

Sooviderikast uut!

Minu Soome

minu_soomeVõtsin lõpuks kätte raamatu Minu Soome. Ja tegelikult on mul hea meel, et tegin seda siis, kui juba ise siinmail elan-olen. Minu tutvusringkonna nimesed, kellel Soomega põgusam suhe, on selle raamatu peale õlgu kehitanud, samas kui Soomes elavad tuttavad selle jälle väga hääks tunnistanud. Ehk on see nii kõikide samalaadsete raamatutega, et kui on endal rohkem puutepunkte antud maa ja inimestega, kõneleb ka raamat rohkem ja paneb kaasa muigama ja pead noogutama kohtades, kus lugeja ja autori kogemused ühtivad. Raamat tuleb niiöelda lähemale.

Selliste raamatute arvustamine on seega väga mitmetahuline ja mõneti ehk ka võimatu-ebaõiglane, sest mida siis lõpuks arvustatakse, kas lugu, kirjastiili, arvamusi, kogemusi, valikuid. Ja tegelikult on siinkohal väga lihtne ühelt teise libiseda ehk arvustada mitte raamatut vaid inimese valikuid, arvamusi.

Raamat oli lihtne ja postitiivne, juttu peamisest elukorraldusest ja inimeste olemusest, käitusmismallidest. Soomes juba paar kuud elanuna pean tunnistama, et tõepoolest on meil eestlastena palju eelarvamusi soomlastest, kuid kinnise kooriku alt avaneb tihti väga lahke ja head sooviv inimene. Kui vaid selle kesta alla näeks. Ja kuigi väliselt on kõik väga õiglane ja võrdne, siis tegelikult on pinna all peidus ka egoism. Ja et asutustes ei tee sulle keegi puust ja punaseks, mida sa täpselt tegema pead, vaid sa pead seda enne asutusse minemist väga täpselt teadma ja siis ametnikult oma õigused välja nõudma. Või siis kokkuhoidlikkus, kuigi rahaliselt oleks võimalik endale lubada, ja taaskasutus. Või siis see juuksekarva lõhki ajamine, et kõik oleks täpselt sendi pealt võrdne. Ja palju muud veel, mis meid kahte suht sarnast rahvust tegelikult eristab. Ehk et Soome ja soomlaste mõistmisel on autor väga teravat silma omanud. Ja selles mõttes soovituslik lugemine kindlasti kõikidele eestlastele, kes Soomes või muul moel soomalstega kokku puutuvad.

Kui nüüd veel raamatu kui sellise juurde tagasi tulla, siis mõneti häiris mind selline libisev stiil – oleks võinud olla rohkem konkreetseid seiku, juhtumisi, mille kaudu soomalse olemus avaldub. Sellised seigad oleksid muutnud raamatu ehk erksamaks, värvikamaks kui pelgad kirjeldused. Ja teiseks – kiitmine, st pea igas peatükis kedagi omamoodi kiideti, nagu oleks raamat olnud üks suur tänuavaldus. Teisest küljest ma saan ka aru, miks autor on seda teed läinud – Soome on lihtsalt liiga lähedal, et kõik mõtted ja arvamused trükipoognale panna, teistega seotud seikadest kõrvaltvaatajapilguga kirjutada. Või ma vähemalt arvan nii.

http://petroneprint.ee/minu_soome.php