Seda postitust siia kirjutama tulles tajusin, kui palju aega on viimasest postist möödunud – elu on olnud ilmselt lihtsalt niipalju rohkem aktiivsem kui seda Egiptuses, kus suurem osa päevast kulges trajektooril köök-elutuba-arvutituba-köök-magamistuba. Ja selleks hetkeks, kui isegi tekib mõte miskit üles tähendada, on vaim juba nii väsinud, et lihtsalt ei jaksa. Kuid silm registreerib ja ehk ka mälu mäletab, ning mine tea, millal see tugevam kirjutamistuhin taas peale tuleb, sest kuigi elu Soomes on ju Eesti omale, väliselt vähemalt, äravahetamiseni sarnane, siis peidus pinna all pole see seda teps mitte. Kuid hoopis mitte enda elust ei tahtnud ma sulle, kallis Egiptimaahuviline, pajatada.
Tänades siinkohal Eppu, kes mulle arvustamiseks-tutvustamiseks oma kirjastuse järjekordse (palju neid nüüd juba kokku ongi?!) minu-sarja raamatu saatis, pean esmalt ütlema, et ma raamatu läbilugemise järel selle üle sügavalt aru pidasin, kas seda üldse arvustada. Mitte, et sel raamatul miskit häda oleks, aga lihtsalt ei tundunud kuidagi kohane siiski pooltuttava (loe: kord kohatud) esmateost (ja ma tean täpselt seda tunnet, mis tekib oma raamatu arvustusi lugedes, eriti esimeste esimesi), arvuistada. Aga kuna see eksemplar mulle selle eesmärgiga siiski oli saadetud (kontrollisin just meilist järgi), mõtlesin seda siis arvustamise asemel hoopis tutvustada – kui keegi siia veel satub või uudisvoo kaudu blogi jälgib.
Ähmaselt mäletades “komistasin” ma Saale blogi otsa hoopis ühe teise eestlanna (palju neid juba seal Egiptuses nüüd ongi?!) blogis ja tema kergelt irooniline, nii enese kui kohaliku elu üle naerda oskav ja ka lugejana mind muigama panev stiil haaras kohe. Siiani on nt meeles see koeralugu, mis ka raamatus kirjas. See oli Kairo eestlaste 2011 a jõulupeol, kui me siis ka näost-näkku kohtusime. Olime kord varemgi üritanud lauluringi sõita (kui ma nüüd õigesti mäletan), kuid meie auto oli teel katki läinud ja pidime tagasi koju pöörduma. Mäletan seda jõulupidu ähmaselt – lookas süldilaud, ringijooksvad lapsed, kohustuslikud jõululaulud, mille laulmine minul möödus miskipärast pisaratega võideldes, kuid mida teised ilmselt ei hoomanud (taas üks näorätiku plusse). Ma ei oskagi öelda miks. Ilmselt tundsin ma mingi kümnenda meelega seal eriti teravalt, et ma ei ole ikka enam päris “oma”, kuigi kõik olid äärmiselt sõbralikud ja külalislahked. Võib-olla oli see ka lihtsalt väsimus, mis välja lõi. Kuid see pole ju pooltki nii proosaline, eks.
Saale jäi mulle meelde kui veidike väsinud lillelaps, kõhul linas väike tüdrukutirts magamas. Lina ei olnud ma oma elus varem näinud, ehk ka seetõttu tundus Saale kuidagi malbe, emaliku ja looduslähedasena. (Olgu siinkohal öeldud, et kuigi Egiptus on ju niiöelda kolmas maailm, kantakse lapsi ikka üle õla ja linadest, ma ei ole kindel, kas need naised üldse midagi kuulnud on. Kuid Soomes on see ilmselt sama populaarne kui hetkel eestlastegi hulgas ja nii, olles isegi nüüd oma kolmandat selles pidevalt kandnud, ei jõua ma lina ära kiita, aga see selleks.) Mäletan, et (vist) Saale oli see, kes tundis muret selle üle, et ma üksi ei peaks sööma (näoräti tõttu) ja mäletan ka tema küsimust, et kuidas ma ikka selles Egiptuses jaksan. Ja mäletan, et ta ise sealt väga ära tahtis. Kuidagi läks nii, et järgnev aasta tõi meile mõlemile kaasa selle lahkumise Egiptusest.
Ma pean siinkohal ütlema, et minu ja Saale Egiptused (või siis meie kogemused seal) on olnud väga erinevad. Ma ei ole Kairost kunagi vaimustuses olnud, kuigi mul on sellest linnast palju ilusaid mälestusi. See linn lihtsalt ei ole oma mastaapsuses ja sudus, pooltühjades uuslinnades ja meeletutes vahemaades üldse minu rida (võib-olla ja ilmselt ei ole ma lihtsalt üldse pealinnainimene). Ja selles osas on meie kogemused olnud sarnased. Kuid raamatus on ka lõiguke sellest, kuidas Saale vanade majade vahel jalutades egiptlannade tubadesse vaatab ja ma mõistan, et ilmselt on meie kogemused olnud just seetõttu nii erinevad, et ma näen ennast seal toas sees. Ja tegelikult on see elu seal sees sama tavaline, kui mistahes pereelu x-kontinendil oma murede ja rõõmude ja riidude ja leppimiste ja sündide ja surmadega. Minu elu on ilmselgelt olnud palju “pehmem” tänu sellele, et olen egiptlasega abielus ja kohalikega kooselav. Ma ei ole pidanud ajama ametiasutustes ise pabereid, tegelema koerte peletamisega, otsima üürikortereid, liikuma pidevalt ebastabiilsete taksojuhtidega ega ootama närvesöövalt koolibussi saabumist (viimase miite-soovimine oli ka üheks peamiseks põhjuseks, miks me üldse Soome tulime, aga see taas on jällegi hoopis üks teine teema). Ja eks muidugi ole siinkohal “süüdi” ka usk – kui mina mosheedest tulevat palvelekutset aeg-ajalt igatsen, siis mitte-moslemina see Saalet pigem häirib. Kuid olgu sellega, kuidas on, Egiptus on meid mõlemaid erooplannasid ühtmoodi õpetanud – väärtustma ka elu väiksemaid nüansse Euroopas, nagu tasuta hea haridus ja kasvõi mänguväljakute olemasolu.
Kokkuvõttes on raamat on siiski huvitav, tempokas ja haarav. Egiptuse elu kõrvalt jälgides on Saale hästi ära tabanud ühiskonna valupunktid ja need oskuslikult näiteks inimesi nende jalavarjude järgi kirjeldades, välja toonud. Nauditavad olid ka transpordist, meditsiinist, söögikultuurist, kodu otsimisest ja revolutsioonist pajatavad peatükid. Ja kui välja jätta mõned ebatäpsused islami kohta ja Kairo torni võrdlemine fallosega, siis teglikult oli raamat hea ja usun, et kerget ironiseerivat stiili austavatele eestlasele mokkamööda.
Siinkohal tahaks ka Saalet vastu tänada. Tore, et ära tegid ja loodetavasti saab sellest raamatust sulle kunagi tõestus põnevast eluetapist Sinu elus!
EGIPTIMAA 