Õelus kui nauding

Sõnast vend tuleb vendlus ja sõnast õde.. kas õelus? Kuidas üldse sõnastada õelust – soovi või kavatsusena kellelegi sihilikult haiget teha, kedagi haavata? Kuid õelusel on ka palju õdesid nagu kurjus, kadedus, kahjurõõm, egoism, sallimatus. Osa õelusest pole nähtav – ta elab meie seljataga laimujuttude näol. Kõige selle negatiivse juures tekib küsimus, miks on inimesed õelad? On see kaasa sündinud või kui ei, siis kuidas ja miks see tekib? Kas õelad inimesed üldse hoomavad oma halba iseloomujoont ja tunnevad südametunnistuse piinu või ei saa nad sellest ise  lihtsalt aru? Keda see üldse puudutab ning kas ja kuidas on selle vastu võimalik võidelda?

Ühiskonna mõju

Isiksuse heade ja halbade iseloomujoonte kujunemisel saab kõik ikkagi alguse lastetoast. Palju sõltub vanemate eluhoiakutsest ja suhtumisest, nende moraalitunnetusest, perekonna ühtekuuluvusest ja tugevusest. Vanematel ei olegi vaja palju teha, laps võtab nende suhtumise lihtsalt üle. Sellisel moel õpitakse juba varajases eas teistele kaikaid kodarasse loopima, et endal rohkem võimalusi oleks. Samuti leitakse, et silmakirjalikkus, petmine ja õelutsemine on head omadused, sest nii kasvab tugev juht, kes on võimeline elus läbi lööma. Juba Thomas More ütles, et kui inimene sünnib heana, siis on ühiskond see, mis ta halvaks teeb – järjelikult on vaja ühiskonda muuta. Seega ei saa ikkagi väita, et õelus on geenides või kaasasündinud, pigem omandatud iseloomujoon.

Kui küsisin oma abikaasalt, kuidas tema õelust näeb, toetas ta ideeliselt minu seisukohta ja kirjeldas õelust mulle piltlikult. Inimene sünnib siia maailma kui valge kangas, mida ümbritsevad raamina ühiskonna reeglid. Sündides oleme puhtad ja puutumata kõigest halvast, kuid mida aeg edasi, seda kirjumaks see kangas muutub. Seejuures on aga väga oluline, milliste reeglite järgi seda maalitakse. Kui ühiskonnas puudub igasugune õiglusetunnetus, katavad valget kangast tumedad värvid ja mida rohkem inimene halvaga kokku puutub, seda tumedama varjundi palakas saab. Inimene muutub kibestuniks ja õelaks. Kuid kehtib ka positiivne variant. Ühiskonnas, kus on tugevad moraalinormid ja respekt nii enese kui kogu ümbritseva vastu, kattub kangas helgete värvidega. Inimene muutub rõõmsaks ja kirevaks nagu vikerkaar. Kui oleks võimalik need kaks maali kõrvutada ja valida lasta, kumba pilti inimesed endast parema meelega vaataksid, oleks kindlasti palju rohkem maalituid helgetes, mitte tumedates toonides.

Tihti puudub aga inimestel võime end kõrvalt vaadata ja oma tegusid hinnata. Võib juhtuda, et teistele paistame hoopis teistsugustena, kui ise oma „mina“ näeme. Kõige valusamini puudutab see isikut siis, kui selle fenomeni all kannatab keegi lähedaste sõprade või sugulaste hulgast. On minugi lühikeses elus neid kogemusi, kus parim sõbranna sinu selja taga laimujutte räägib ja järgmisel hetkel jälle hingesugulane on. Siinkohal kehtib ka ütlus, et iga heategu saab karistatud ja selle tagant paistab alati piilumas kellegi õelus. Igaüks võitleb enda ja oma õiguste eest. Seega oleme mõnes mõttes õeluse eest kaitseta. Kahju on sellest, et lõpuks võib see võtta sellelt, kes kõike südamega läbi elab, võimaluse teist inimest usaldada või sõbrannasuhetes sügavuti minna, kuna kardetakse taas kogeda pettumust.

Õelus – ahelreaktsioon

Psühholoog Erik Erikson’i järgi tuleb inimestel elus läbida mitu taset. Kui üks tase saab läbitud, muutub inimene vooruslikumaks, psühholoogiliselt tugevamaks ja tal on elus kergem läbi lüüa. Samas – kui tal ei lähe hästi, võivad tekkida kohanemisraskused ja õelus. Õelus on hullem ja ilmneb siis, kui meis on liiga palju halba ja veidi head. Ka Sokrates ütles, et keegi ei püüdle vabatahtlikult kurja poole. Probleem seisneb ikkagi selles, et inimene kogub kõike ümbritsevat negatiivset niivõrd palju enda sisse, et ühel hetkel saab halb heast võitu ja hakkab väljapoole kiirgama. Valge süda muutub mustatäpiliseks.

Õelus on ahelreaktsioon – oma valu üritame teistele edasi anda, eriti kui mujalt saadud armastus ja headus seda ei tasanda. On tõsi, et inimene ründab hirmust või enesekaitseks. See viimane on täiesti normaalne nähtus. Inimese refeksioloogia töötab hästi – ohtu või õnnetust aimates katame õrnemad kohad, automaatselt tõmbub käsi neile kaitseks. Mis juhtub aga siis, kui ohtu tegelikult ei tule, kuid vastavalt oma mineviku kogemustele, teiste kogemustele või kuuldustele põhinedes eeldame, et see on meile ohtlik ja tunneme hirmu tuleviku ees? Ka siis ründame, kuid mitte enesekaitseks, vaid hirmust. Kaitseme end nii-öelda ette. Ütleb ju vanasõnagi, et parem karta, kui kahetseda. Paljutki tehakse kartusest haiget saada, kuid enamasti on see kartus põhjendamata. Näiteks, kui mees ütleb söögilauas: „Ulata palun soola“, siis eeldab naine, et mehe arvates ei oska ta süüa teha, kuigi tegelikult mees lihtsalt armastab soolasemat toitu ja tõdeb mõttes, et küll mu naine on ikka fantastiline kokk. Naine viskab seepeale mehele soolatopsi, ärritunult lisades: „Säh! Eks võta!“, mille peale mees nõutult teda silmitsema jääb, ise aru saamata, mida ta siis nüüd jälle valesti tegi. Tihti jääb inimestele arusaamatuks, millega on nad teise õeluse ära teeninud.

Puhas valge

Olles paljudes erinevates ühiskondades viibinud ja nüüdseks juba mõnda aega välismaal  elanud, pean kurbusega tõdema, et kodus on õelust rohkem, kui seda kuskil mujal kohanud olen. Ma ei taha õelda, et eesti inimene on üdini õel ja paha. Leidub igasuguseid inimesi igal pool. Pigem pean ma silmas ikkagi seda ehedust, tolerantsi, soovi teistega oma muljeid ja elukogemusi jagada ka lihtsalt selle enese pärast. Võtta vastu külalisi naerul sui ja samasuguseks jääda ka peale nende lahkumist. Tunda rõõmu, et oleme just siin ja praegu. Ja mind hämmastab, et siinsed inimesed Egiptuses on väga siirad. Nad tõepoolest soovivad aidata ja esialgu tundub see rohkem kui imelik. Ikka oled harjunud sellega, et kui keegi sinuga väga hästi käitub, siis kindlasti on tal mingi tagamõte. Iga hetk elus on eriline, miks siis elada seda õeluses, kui võib headuses, respektis ja nautimises. Ja seda valge südamega, siiralt.

Valge on puhtuse värv. Esimese lume, värskuse, uuenemise värv. Pruudid kannavad valget, sümboliseerimaks nende süütust. Valge on ilus, sest peegeldab valgust, peegeldab kõiki teisi värve. See on kerge, neutraalne ja sobib kõigega. Justkui tabula rasa – puhas leht. Kuid valgel on ka omad halvad omadused – see näitab kergesti välja mustust ja seda on raskem puhtana hoida, kui mistahes muud värvi.

Moodsal inimesel on kombeks anda uusaastal lubadusi – homsest olen parem, jätan maha kõik pahed, hakkan dieedile, käin viis korda nädalas trennis jne. Jätkem homne! Uus aasta on ammu juba alanud ja algusega on ilmselt minema pühitud ka kõik lubadused. Alustagem juba täna, olles parem mina. Pöörake oma elus uus leht ja harmoneeruge suvemoega ka sisemiselt. Kontrastid on küll huvitavad, kuid mitte alati tervislikud. 

Üks nõuanne, kuidas õelusest vabaneda:

Mäletan end netikommentaare lugemas. Tekkis ka tahtmine sõna sekka õelda, kuid siis tabasin end mõttelt: „Kas sellega muudan midagi? Või loon sellele meeletule õelusehulgale midagi juurde?“ ja jätsin oma vürtsise kommentaari enda teada. Kuid, et kuidagi seda valu välja elada ja soovides, et selleks ei oleks teine inimene, võtsin tüki paberit ja pliiatsi, panin oma pahad mõtted kirja, murdsin paberi kokku, rebisin katki ja viskasin minema. Olin visanud oma halvad mõtted mitte teiste ette, vaid prügikasti ning jäin sellise käitumisega väga rahule, kohe hakkas kergem. Viha endas kanda on raske – kisub südame lausa maadligi. Enam ma netikommentaare lihtsalt ei loe.  

Kas teiega on õelalt käitutud?
INES Karu, ettevõtja  “Kahju on inimestest, kellel pole oma elu.”
Inimesed, kes mind ei tunne, suhtuvad minusse kadeduse ja ülbusega. Seda on näha nende ole-kust ja pilkudest. Kui teenindaja minuga poes väga ebameeldivalt suhtles, ajas see mind hetkeks vihale, sest olen täpselt samasugune inimene nagu iga teinegi. Siis aga suhtusin sellesse loovamalt ja mõtlesin, et las käitub nii, siis ta ei jõuagi selle leti tagant kaugemale. Inimene peab pingutama selle nimel, et endaga rahul olla. Kui mulle öeldaks midagi halvasti, siis kaitseksin ennast sõnadega: kas sa oled parem? Mida sa paremini teed? Kuna ma olen väga konkreetne ütleja ja asjaliku olemisega, ei juleta oma õelaid mõtteid muud moodi väljendada kui sõbrannale või sõbrale sosistades või internetis kommentaare lisades. See pole normaalne käitumine ja näitab ainult inimeste ebakindlust minu suhtes. Nad tõestavad sellega, et mina suudan nende elu häirida. Intemetikommentaarides olen peale sattunud mõnele tegelasele, kes mind kehastades lisab mõne väga tobeda arvamuse. See on küll juba haigus! Tekib küsimus, mida need inimesed sellest saavad. Kas nad tunnevad end pärast kommentaari lisamist paremini? Suudavad nad nii õnnelikumalt edasi elada? Sellised õelad olukorrad mind enam nii väga ei häiri. Pigem tuleb mul muie näole ja tunnen kahjurõõmu – vaesekesed, on teil alles tõsised probleemid. Elagu igaüks oma elu!

Anneli Järvet, saatejuht: “Õelus on läbinähtav.”
Ma arvan, et rolli mängib nn puhteestlaslikkus – õelus ja kadedus. Rahvuskaaslased üldjuhul ei mõtle nii, et näe, tal läheb hästi, huvitav- miks? Mida peaksin mina tegema, et ka mul hästi läheks? Pigem otsitakse kõiksugu võimalusi, et teisel jalad alt lüüa. Nagu öeldakse: eestlase parim toit on teine eestlane. Mul õnneks ei ole palju ebameeldivaid kogemusi, püüan seda tüüpi inimestest kaarega mööda käia. Suurem jagu neist, keda olen aidanud, on alati abistanud ka mind. Kuid ka minu elus on olnud erandeid, sest kahjuks oskavad just libedad inimesed vargsi sinu külje alla pugeda. Ja andes neile sõrme, võtavad nad sageli käe. Minu viimane halb kogemus viis mõtteni, et võib-olla on tegu selliste inimestega, kes kogu aeg on tahtnud olla esikohal, aga elu on neid ikka ja jälle kellegi varju jätnud. Sel juhul on inimeste õelus suhteliselt läbinähtav. Püütakse ennast võõraste sulgedega ehtides esile tõusta. Kiputakse ka arvama, et kui vaenlane on orbiidilt kadunud, on endal rohkem võimalusi. Tegelikult ei tule õnn nii lihtsalt, selleks tuleb tööd teha ja vaeva näha. Ja vahet pole, kas räägime ärist, perest või lihtsalt suhetest.

Helen Sildna, muusikaürituste läbiviija: “Kõige hullem on naiselik õelus.”
Minu arvates on üks hullemaid naiselik õelus, mida tõukab tagant kadedus või hirm konkurentsi ees. Põhiliselt on need naised noorelt kõrgetele kohtadele saanud ning tunnevad end võib-olla pisut ebakindlalt. Kui lähedusse satub arvestatav vastane, kes võib otseselt või kaudselt ohustada tema väljavaateid, siis esimeseks relvaks võetakse õelus. See väljendub tehislikult üleolevas suhtumises, vastase tugevate külgede tahtlikus eiramises ning kindlasti ka oma konkurendi arvamuste, ideede ja mõttekäikude avalikus mahategemises. Võimaluse tekkides proovitakse nurjata kõik sinu plaanid või projektid. Kui selline käitumine leiab aset tööl, on see täiesti lootusetu juhtum. Professionaalne hinnang sinu ideedele kaob täiesti, kõik otsused võetakse vastu lähtuvalt sellest, kuidas salvata, sinu tegevust nõrgestada või nurjata. Huvitav on see, et meestega käituvad need naised hoopis teisiti, sest arvavad, et mehed ei kujuta nende egole ega ametile ohtu.

Venno Loosaar, šõumees “Naeran õeluse üle.”
Mina olen suhteliselt õnnelik inimene, sest keegi ei ole minuga väga õelalt käitunud. Tavaliselt muutuvad inimesed õelaks siis, kui asjad ei lähe nii, nagu nemad soovivad. Samuti püütakse teisi alla suruda ja naeruvääristada, et saada liidrirolli. Kooliajast meenub mulle, et peamiselt õelutseti välimuse tõttu: noriti kaaslasi kasvu või riiete pärast. Mina ei ole kunagi sellist tögamist südamesse võtnud. Kõige parem rohi õeluse vastu ongi asi naljaks pöörata. Kui ise suudad sellises olukorras naerda, siis põrkab ka õelus tagasi ilma haiget tegemata.

http://www.ilumaailm.ee/index.php?lang=est&main_id=7&id=138

Ilmunud ajakirjas Anne 18.05.2006

Advertisements

2 responses

  1. Loen seda märtsikuist postitust alles nüüd (parem hilja…). Õelust on tõesti palju. Ma arvan, et väga palju on eestlastel nö kadedusest tingitud. Seda, et keegi aga sellest ise aru saaks või seda tunnistaks- ei maksa lootagi… Tee joodikule selgeks, et ta on joodik või l…’le selgeks, et ta on l…-vist ei tee ja nad ei tunnista ju seda kunagi. 😦

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s