“Oo köitev kaunitar, Sa hiilgav põliskevad,
ju kaugelt kuulen, kuis Su ehted kõlisevad.
Mis hõrgutis see korraga me ninna tikkus?
Eks ikka ambralõhn ta rõiva voldistikust.”
“Tuhat üks ööd”
Juba tuhandeid aastaid tagasi kaunistasid naised end kehamaalingute ja tätoveeringutega, mis pidid kaitsma ebaõnne eest, ehted aga väljendasid religioosseid tõekspidamisi. Tänapäeval pole see komme kuhugi kadunud, kuid esmalt kasutatakse kuldehteid selleks, et rõhutada oma ilu ja eripära, käia moega kaasas ja sümboliseerida oma staatust. Araablannale on ehted ka raha hoiustamise vahend. Miks koguda paberit sukasäärde, kui raha võib rippuda kaunilt vormituna nõtke kaela ümber või kõliseda randmel?
Hauakambritesse pedetud aarded
Vanad egiptlased ütlesid, et Egiptuses on kuld sama tavaline kui tolm. Kuld sümboliseeris puhtust, väärikust ja kuninglikkust. Päikesel, mida egiptlased pidasid jumalikuks, ning kullal on sarnased tunnusjooned: hävimatu, igavene ja kollane. Arvati, et jumala nahk on kullast, mistõttu kõike jumalikku kujutati kuldsena. Kullast valmistati jumalate kujusid ja matmisel kaunistati vaarao mumifitseeritud keha kauneimate kuldehetega, sest surnud vaaraod ootas ees uus elu. Varasematel aegadel võisid kulda kanda vaid kuningad, hiljem laienes see privileeg ka preestritele ja kuningliku õukonna liikmetele. Nende ehted olid lisaks kullale valmistatud hõbedast või kulla ja hõbeda sulamist, kaunistatud poolvääriskividega, peamiselt türkiiside, lasuriitide ja karneoolidega. Mingit tüüpi ehteid kandsid aga kõik egiptlased, vaesematel olid need vasest või fajansist, millel peale kaunistava efekti ka õnnetoov või kaitsev tähendus. Sõrmused ja amuletid pidid eemale peletama kurja. Nii naised kui ka mehed kandsid kõrvarõngaid, käe- ja randmevõrusid, jalakette, rikkad veel kalliskividega kaunistatud kaeluseid, kaelakeesid ja ripatseid.
Howard Carter, kes jõudis 1922. Aastal pärast kuueaastast kaevamist luksuslikema avastatud püramiidi astmeteni, kirjeldas nähtut hiljem nii: “Kui mu silmad aga valgusega harjusid, kerkisid nagu udust esile kambri sisemuse üksikasjad, kummalised loomad, kujud ja kuld – kõikjal särav ja sädelev kuld. Teistele, kes mu kõrval seisid, võis see tunduda igavikuna – olin imetlusest keeletu. Lord Carnarvon oli esimene, kes seda pinget enam taluda ei suutnud. “Kas te näete midagi, Carter?” sosistas ta erutatult. “Jah,” ütlesin, “imepäraseid asju.””
Tegu polnud vaid ehetega – 5000 eseme hulgas leidus ka kuldseid voodeid ja kaarikuid ning kulla, hõbeda ja kalliskividega kaetud troon, kullast sarkofaag ja surimask, katmas muumia pead ja õlgu. Kulda peeti jumalikuks metalliks, mis sümboliseeris surematust teispoolses elus.
Haaremite saladused
Muistsel araabia naisel lasub saladuseloor. Värvikad pildid süsimustade juuste ja hõõguvate silmadega haaremis tantsivatest kaunitaridest, puusal kõlisemas rahavööd, on meie maailmapilti jäädvustatud idamaiste muinasjuttude, maalide ja filmide kaudu. Ehteid riputati kõikjale, kuhu vähegi võimalik.
Tüdrukutel augustati kõrvad kohe pärast sündimist, beduiini lastel isegi kahest-kolmest kohast. Ehted olid ka tüdruku kaasavara. Beduiini naised kandsid tihti kogu oma maist vara ehetena endaga kaasas. Need olid jõukuse sümboliks, mistõttu kehtis reegel: mida rohkem, seda uhkem. Juba enne islamit oli kombeks, et naised katsid end avalikkuse ees, kuid koduseinte vahel lõõmasid kõliseva kulla saatel kuumad kired. Islami tulles ehtisid naised end endiselt kulla ja siidiga, kuid ehete avalikku esitlemist hakati pidama veel vähem sündsaks. Islam õhutas naisi ja mehi tagasihoidlikkusele. Mehed võisid kanda üksnes hõbedat, tihti vaid mõnd üksikut sõrmust. Samuti ei tohtinud enam kasutada kullast ja hõbedast söögiriistu, mida koraan lubab usklikele teispoolses elus. Välisest kullasärast olulisemaks sai sisemine ilu. Islam julgustas end harima ja uurima loodusseadusi. Islami kuldajastul (8.–16. sajand) arendati mitmeid tänapäeva teadusharusid, nagu astronoomia, matemaatika (trigonomeetria), meditsiin (optika). Kuid kõige selle kõrval ei hüljatud kulda, pigem muutus see hoiustamisvahendiks.
Tänapäeva kullamood
Egiptlaste elu on kullaga seotud praegugi. Kuldset mööblit leidub pea igas majapidamises, kuldne on kotkaembleem Egiptuse riigilipul ja kulla nime kannab tuntud turismikuurort Dahab (kuld araabia k). Islamimaades võib kohata meeletult suuri kullaturge (souq), kus naised kogunevad, et vahetada oma kuld rahaks või uuteks eheteks. Tihti on näha pikki, mõlemalt poolt kullapoodidega ääristatud tänavaid, ja harva juhtub, et need tühjad on. Tütarlapsele kingitakse juba kohe pärast sündi esimesed imetillukesed sõrmused, ketid koraaniripatsitega, käevõrud. Tähtpäevadel lisandub mõni nipsese ja abielludes suureneb ehtekogu märgatavalt. Kui mehel on vaba raha, investeeritakse see kulda. Nägin ise, kuis kohalikus kullapoes valis mees oma naisele kolm hiigelsuurt käevõru, et äsjateenitud tulu kohe ära paigutada. Naisele kingitud kuld on täielikult tema oma ja teistel puudub sellele igasugune õigus. Ja on täiesti tavaline, et naine müüb mõne oma ehte, kui soovib osta loomi või maad või toetada pere madalseisus. Tänu kullale muutuvad naised tihti perekonna pankuriteks ja nende ehetel on teine tähendus kui läänes, pealegi oskavad nad kulda hoida! Vanu ehteid eriti ei väärtustata, pigem on kuld pidevas ringluses. Kui leidubki mõni mälestuslik vanem kuldehe, on see tavaliselt suur, raske ja rohkelt kaunistatud, uuemad ehted on õrnemad. Vääriskive tänapäeval eriti ei kasutata, sest nende hinnad on tõusnud. Need on asendunud suurte säravate, ent mitte eriti hinnaliste kividega, nagu näiteks tsirkoonid. Kõikides Põhja-Aafrika riikides ostetakse kulda kaalu järgi ja ehistöö meisterlikkusele pööratakse väga vähe tähelepanu. Seetõttu töötlevad ehtekunstnikud kulda küllaltki algeliselt ja jämedalt, sest nii on odavam. Samuti läheb edasi müües arvesse vaid kulla kaal, kivi ei hinnata.
SHAPKA JA SAGERIID
Saab eristada ka linna ja küla ehteid. Linnanaiste ehted on peenemad, väiksemad ja õrnemad, tihti valmistatud valgest kullast, vääriskividega või poolvääriskividega. Maakohtades pole inimestel tihti kalliskividest teadmisi, nad ei oska hinnata kunstnikutööd, mistõttu ehted on tavaliselt kaunistusteta, lihtsad, kuid rasked ja kindlasti kollasest kullast. Peamiselt kantakse kaalukaid kõrvarõngaid ja võrusid, mida ühel käel võib järjestikku olla väga palju. Lisaks ehivad paljusid naisi kaelakeed ja islamipärased ripatsid, millele on filigraanselt kirjutatud jumala nimi või mõni peatükk koraanist või kantud koraani või Meka kujutis.
Shapka on Egiptuse traditsioon, mille järgi kingib peigmees kihluse puhul pruudile kuldehteid. Esemete väärtus sõltub peigmehe võimalustest ja tema perekonna sotsiaalsest tasemest. Ülempiiri pole, kuid üldiselt on shapka koguväärtus 1000–20 000 krooni, jäädes enamasti 10 000 krooni kanti. Shapka valivad pruut ja peigmees koos, tihti on nõustajatena kaasas kummagi ema. Väiksemates külades astub kullapoodi sisse terve suguvõsa, seepärast võib näha enne külapulma kas või mitut mikrobussitäit inimesi laulmas ja leelotamas. Õnne väljendavad siinsed naised valjuhäälsete hüüete saatel – araabia keeles sageriid. Shapka on compliment väljavalitud naisele ja sümboliseerib mehe abiellumissoovi tõsidust.
Värvlised väärskivid
Et mõista Egiptuse kuldehete tähendust, tuleb teada, mida sümboliseerisid neis kasutatud värvilised kivid. Kivi väärtuse määramisel oli tähtis just värvisümboolika. Roheline tähistas rõõmu, kasvu, elu ja ilmselt ülestõusmist. Tumesinine andis edasi rõõmu ja öise taeva kaitsvaid omadusi. Punast samastati vere, energia, jõu ja eluga.
Helesinine türkiis – rohekassinine kivi, mida egiptlased enim armastasid, tähistas rõõmu ja naudingut, samuti õnne ja rikkust. Tihti valmistati sellest skarabeuse, et kaunistada kuldehteid ja kraehelmeid. Arstid kasutasid türkiisi ravimiseks, samuti pidi see kivi õnnetuse ära hoidma.
Roheline malahhiit – erkroheline kivi, mis sümboliseeris uut elu ja naudingut. Pühade surnute maad nimetati malahhiidipõlluks. Pidi kaitsma lapsi kurjade vaimude eest. Malahhiidipulbrit pruugiti silmavärvina.
Tumesinine lasuriit (lapis lazuli) – tumesinine kivi, mida seostati taeva ja Niiluse veega. Sinine värv tähistas elu ja uuestisündi. Arvati, et jumalate juuksed on lasuriidist. See oli kuningate ja sisemise nägemise kivi, mida tohtisid kanda ainult ülempreestrid ja vaaraod.
Oranžikaspunane karneool – kanti pidustuste ajal, peeti pahaendeliseks, kurba tähistavaks. Pandi ka sarkofaagidesse muumiate südame kohale, sümboliseerimaks tilgakest jumalanna Isise verest.
Raya ja Sekina – kulla hind
1920. aastal tegutsesid Egiptuses Aleksandrias kaks õde, kes panid toime Egiptuse julmima kuritöö 20. sajandil, tappes kokku 17 naist. Nad läksid turule, valides välja enim kuldehteid kandva naise, alustasid temaga juttu ja meelitasid oma koju, kus nad jootsid tolle purju ning seejärel mõrvasid, et tema kuld rahaks teha. Lõpuks nad tabati ja mõisteti surma. Lugu on praeguseni Egiptuses väga menukas, selle põhjal on tehtud filme ja seriaale ning see paneb tänapäevalgi naisi käevõrusid varruka alla tõmbama. Kulda on naised austanud aastatuhandeid ja selle populaarsus üha kasvab. Paljude moeasjatundjate arvates on kuld labane ja tavaline, kuid pidev kullahinna tõus näitab vastupidist. Kuld on igavene ja hävimatu, nagu seda teadsid juba vanad egiptlased.
Ilmunud ajakirjas Anne
