Õhus on romantikat

Saudi vapiga viirukialus

Avan elutoa tagumise akna ja tuppa paiskub magus roosiaroom. Täiskuu kumab süsimustas öös ja joonistab tumedale toapõrandale heledaid triipe. Akna all laiutab sügavik, millesse heidab valgust garaazi uksepraost paistev tulekuma.

„Mis siin küll nii hästi lõhnab? Tundub nagu oleks keegi meile siia majadevahelisse õhuauku roosipõõsad istutanud.” Mohamed, kes toa teises otsas parajasti jalgpalliuudiseid jälgib, noogutab, silmi telekalt tõstmata. „See on vist see uus pesupulber, mille hiljuti ostsime. Ka mina tunnen mingit magusat aroomi.”

„See on ju puhas lillelõhn. Ei tea kas keegi on end mõne huvitava parfüümiga lõhnastanud ?”

Mohamed kehitab mittemidagiütlevalt õlgu.

Mehed armastavad end siin tugevalt lõhnastada. Naised aga armastavad tugevaid lõhnu. Tädi Zeinab, näiteks, on andunud Rumba fänn. Ei, mitte suitsude, vaid ikka lõhnaõli oma. Teate küll, see mustas karbis Balenciaga parfüüm, millel ilutseb punane lehv ja mis taasiseseisvunud Eestis oli üpris populaarne ”välismaa” parfüüm.

Pistan pea uuesti aknast välja ja sulen silmad. See lõhn aga, mis aknast meie tuppa tungib, ei ole peaetükkiv, vaid pehme ja kutsuv. Seda tuleb tuppa ka trepikojast.

Üldse mäletan ma paljusid kilde oma elust läbi lõhnade. Lapsepõlvest mäletan naabripoisi pool mängimisest higise koera lõhna. Miskipärast on see vaene pere mul meeles kui mingisugused salapärased eskimod, kes identiteedi varjamiseks oma maja seestpoolt loomanahkadega on kaunistanud. Inimesi ma nagu ei mäletagi, aga just seda lõhna. Teise vanaema pool olev mängumaa on mu mällu sööbinud hommikuse rohu lõhnaga, millel olevat kastet esimesed päikesekiired kuivatavad. Esimesest koolipäevast on mul meeles kartulikarva lokkidega sõbralik õpetaja, kelle selja taga ämbris lõhnavad kõige erinevamat sorti lõike- ja aasalilled, üksteise peal, üksteise kõrval. Värsked nagu koolipingis istuvad tumesinises vormis koolijütsid. Ka esimest korda Egiptuse pinnale astumist mäletan ma läbi lõhna. Või õigemini lõhnatuse, sest lennukiuksest trepile astudes paiskus näkku kuum õhupahvak. Nagu oleks astunud õuest kasvuhoonesse, mitte vastupidi – lennukist õue.

***

 ”Viiruk!” teatab korraks allkorrusel isa pool käinud Mohamed. ”Hisham on põletanud viirukit. See on tal nüüd uus komme reedeti viirukit põletada. Tead ju, et tädi Leila põletab alati reedeti.” Mäletan seda viirukilõhna, mis mind igal reedehommikul äratas, kui tädi Leila pool elasime. Aga see ei olnud sugugi roosiline, vaid vänge ja tugev, veidike suitsune toss, mis pani mul alati pea valutama.

Kohvi ja viiruk”Selle roosilõhnase viiruki tõi isa Saudist,” selgitab Mohamed otsekui minu mõtteid lugedes. ”Saudide kodud on alati roosilõnalised ja seal suitseb alatasa viiruk.” Kujutlen, kuidas galabiyades mehed ja abayades naised istuvad punastel põrandale asetatud diivanipatjadel, mis ääristavad toaseinu, ja trimpavad imepisikestest tassidest kanget kohvi, roosine viirukipilv pea kohal.

Viiruk on minu jaoks alati olnud mingi religioosse alatooniga. Võib-olla tuleb see väiksena loetud piiblilugudest, kus Jeesuslapsele tõid kuningad viirukit ja mürri – toona ei osanud ma ilmselt ettegi kujutada, mis need kaks on. Või on selle põhjuseks õigeusukirikus nähtud tseremoonia, kus kirikuisa suitseva anumaga ringi käib. Igal juhul on selles midagi müstilist.

Tõenäoliselt sai viiruki kasutamine alguse aga just Vanast-Egiptusest, kus vaaraod kasutasid seda ebameeldivate lõhnade eemaldamiseks, aga ka deemonite eemalepeletamiseks ja jumalate meeleheaks. Kurja silma peletamiseks kasutatakse viirukit aga Egiptuses tänapäevalgi. Samuti põletatakse seda just reedeti, kuna see on moslemite nn. püha päev, mil käiakse moshees.

Pistan pea uuesti aknast välja. Õhus hõljub romantikat.

Advertisements

5 responses

  1. Ooo, masha Allah. Mina ja oudh ei ole lahus. Istud porandal ja ryypad pisikesest klaasist piparmynditeed. Oudhipilv peakohal. Ilusad motted. Alhamdulillah.

    Muide, see imepisikestest tassidest kange kohvi on lausa suureparane.

    Parimat!

    • Ise juba 5 aastat Egiptuses elanud, aga näe ikka avastan uusi asju – näiteks, et viiruk võib olla ka roosilõhnaline.
      Oudh (ehk akvilaaria), muskus ja ambra on kõik tugevad, komplekssed lõhnad, natuke suitsuse alatooniga. Aga selle eest väga müstilised. Mehed kasutavad oudhi eriti just religioossete pühade ajal ja ka näiteks reedeti moshees käies. Saudis on see väga populaarne. Muskusega lõhnastatakse ka näiteks Kaabal olevat musta riiet (kiswa) – milline elamus kõndida seal lõhnavas ringis.

  2. Ja-ja. Eriti hea viiruk on veel piparmyndi voi ouna lohnaline. Mmm. Ma just pidasin silmas seda oudhi mida poletad – agarwood & essential oil. See mis paned polemasuudatud soetuki peale viirukianumasse voi kuidas seda nyyd ka meie keeles nimetatakse.;D

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s