Tassike…

Avan oma köögikapi, mis täis kirevaid pakikesi. Teepakikesi. Jah, mul on nende jaoks terve kapp! Siit leiab punases ja rohelises ja helekollases ja tumekollases karbis pakiteed, siit leiab tavalist musta puruteed, leiab punasest sametist sisuga eksklusiivses mustas puukarbis Earl Grey’d, leiab rohelises plekist karbis rohelist teed, leiab tädi Leila poolt ise kuivatatud piparmünti ja turult kiloga ostetud kuivatatud hibiskuseõielehti, leiab aniisiseemneid. Lisaks kõigele sellele mahub sellessee “kummist” kappi veel ka purgike kirbet türgi kohvi, teine lahustuvat Nescafe’d ja aasta tagasi eestilaste toodud filtrikohvi President, millega suuremat peale hakata ei ole, sest kohvimasinaid ju siin ei ole, aga egiptlase kombel minema visata ka ei raatsi. Äkki satub veel külla mõni suur filtrikohvi sõber, kes vajab võõrutusnähtude leevendamiseks just sellist kohvi, mis tassipõhja settib.

Egiplane on suur-suur-suur teesõber (ar. k. shai), võiks isegi öelda, et sõltlane. Kohustuslik on tassike teed hommikul ja pärast lõunat, aga tihti juuakse veel umbes kümme tassi, söögi alla ja söögi peale. Vahel mulle tundub, et egiptlasel voolabki soontes hoopis tee.

Egiptlane tunnistab teeks üksnes musta ja rohelise tee. Kui külalistelt küsida: „Kas teed soovite?“ siis tähendab see ikka musta teed. Küsimusle, kas soovite kollast või punast teed, ei oska nad midagi vastata. Nende jaoks on need lihtsalt aniis ja hibiskus, kuigi ka neid juuakse vahel heal meelel.

Kuulus hibiskus (ar. k. karkadee) on sügavpunane hapukas tee, mida juuakse talvel soojalt ja suvel jääga serveerituna. Soojale joogile võib lisada ka nelgitera ja see meenutab veidi glögi, külm jook aga on jõhvikamahla sarnane, kuumal suvepäeval hästi karastav. Hibiskus on hea tee neile, kel kõrge vererõhk, kuna alandab seda.

Talvel on populaarne aniisitee (ar. k yansuun), mis meenutab veidi Eesti apteekides müügil olevat ristiköömne- ehk fenneliteed. See helekollane tee aitab hästi kõha ja külmetuse vastu. Aniisitee oli suures seagripihirmus sel aastal Egiptuses äärmiselt populaarne ja vastavalt sellele kahekordistus ka hind. Aniisitee sobib hästi ka igasuguste seedeprobleemide korral, näiteks beebide gaasivalude puhul.

Populaarne on ka piparmünditee (ar. k. nänäa), mida juuakse eraldi teena või lisatakse mustale või rohelisele teele. Must tee piparmündilehtedega ja tilga sidrunimahlaga aitab samuti seedeprobleemide korral.

Roheline tee (ar. k. shai ahdar) on populaarsust võitmas, kuid pigem nooremate joojate seas.

Vana kooli egiptlane ostab oma tee lahtisel kujul, ikka grammides. Nii toob ta turult või teepoest tumepunaseid kuivatatud hibiskuseõisi, mis alles äsja kuivanud. Samuti ostab ta lahtiselt aniisiseemneid, sest just nendest tuleb ehe tõmmis. Ka musta tee ostab ta puruna. Värsked piparmündioksad aga toob turult ja kuivatab ise kodus, nagu meie vanaemade aegu. Aga milline maitse on sel käsitööteel! Laisemad ja eriti noored teejoojad tunnistavad ka paikteed, kuid vana kooli oma krimpsutab selle peale nina.

Egiptlane armastab kanget teed, milles palju suhkrut, ikka nii et lusikas püsti seisab. Külalistele keedetud tee peab olema tugev ja magus, see tähendab, et külalised on oodatud. Mida kangem ja magusam, seda oodatumad külalised. See ei kehti üksnes juhul, kui külla satub mõni suhkruhaige. Tema raputab kolme teelusika suhkru peale pead: „Oi, liiga magus.“ Teed serveeritakse alati klaasist.

Teega harjutamine saab alguse juba üsna noorelt, kõigest pooleaastasele beebile hakatakse andma musta tee sisse kastetud küpsiseid ja väikest viisi ka jooki ennast. „Ta tahab teed!“ ütleb mulle tädi Leila, kui Nadiin veel üsna pisike on ja meie Leilaga parajasti kahekesi teed rüüpame ning laps mulle suurtel silmadel otsa vaatab. Kas tõesti sünnib siin lapsega suur teejoomisesoov kaasa? Küllap võib öelda, et egiptlane on tee peal üles kasvanud.

Kui ma Nadiini ja Omarit vaatan, siis võib see isegi tõele vastata. Nadiini kandmise ajal suutsin juua üksnes teed ja ta on tõepoolest rohkem araabialiku temperamendiga, armastab teedki rohkem, kui Omar. Omari ajal käis tee vastu ja olin „kohvi peal“. Omar on rahulikum, eestlasliku temperamendiga, kohvi veel ei joo, aga ei ole ka suurem teesõber.

Egiptuse mees joob lisaks teele heal meelel ka kohvi (ar. k. ahua). Nagu tee all peetakse silmas musta teed, siis kohvi all mõistetakse türgi kohvi. Egiptuses filtrikohvi ei ole, võib-olla leidub seda mõnes kohvikus. Filtrikohvile on kõige sarnasem lahustuv Nescafe, mida selle kaubamärgi järgi ka nimetatakse. Kõige populaarsem on aga türgi kohvi, mis meenutab veidi espressot, kuid on kirbema maitsega. Selle keetmiseks on igas majapidamises pisike pika sangaga metallist kannuke, kuhu pannakse kohvipuru koos suhkru ja veega ja lastakse siis gaasileegil vaikselt mängides keema tõusta, kuni moodustub paks ja kreemjas vaht. Mida paksem vaht, seda parem kohvi.

„Tassike teed ja siis saabus vaikus…“ lauldakse Eestis. Egiptuses saavad aga õiged jutud esimesest tassikesest alles alguse. Tee- ja kohvimajades (ar. k. samuti ahua) käib alati vilgas elu ja rahvast ei tule puudust, kuid see on meeste mängumaa. Naisi ja lapsi ahua’des ei kohta. Naised joovad oma joogid kodus, koos külla tulnud õdede, ämmade, sõbrannade ja muude külalistega. Muide, kas teadsite, et egiptlased „joovad“ ka suitsu? Tishrab sigair just sigareti joomist tähendabki. Ka vesipiibutamine on ahuad‘es populaarne tegevus.

Minu puhul on saanud suurest kohvisõbrast andunud teenautija. Selle harjumusegi on egiptlased mulle külge kasvatanud. Hommikuti joon ma siiski endiselt kohvi, kuid pärast lõunat on must tee ka minu jaoks kohustuslikuks saanud. Kui varem oli lõunasöök minu jaoks poolik ilma sellele järgneva magustoiduta, siis nüüd jääb see poolikuks tassi teeta. Ja nii avan ma oma kapi, mis täis kirevaid pakikesi. Teepakikesi.

Advertisements

16 responses

  1. Subhaanallaah!!! Usu või ära usu, aga just mingi 10 min enne seda, kui teade uuest jutust mu postkasti potsatas, ümisesin ma siin omaette: “Tassike teed ja siis saabus vaikus …” Naljakas.:)

    Ma lisaks Sinu teearmastuse päritavuse teooriale ühe poolt hääle – mina ise ei kannata seda magusat-kanget tökatteed (nagu ma seda nimetan:P) mitte silmaotsaski, aga poja Jakob on suurimat sorti fänn alates sellest, kui lubasin talle seda Marokos prooviks anda. Niipea, kui ta näeb, et baba teekannu välja võtab, on ta kohe platsis ja enne oma tegevuste juurde ei naase, kui tee on valmis ja temagi oma osa saanud. Joob pisikeste degusteerivate sõõmudega ja vahele ohkab: “Aaaaaaaaa!”, omal nägu rahulolust säramas.:P

    Aga mis puutub nänäasse (piparmünditeesse), siis marokolased näiteks seda üldse ei joo … see on nende meelest “rohuleotis”, nagu mulle kord naljatamisi mainiti, kui endale seda valmistasin.:) Rohelise või musta teega joovad nad seda küll, aga eraldi mitte. Kohvi joovad nad ka tunduvalt harvemini kui lähis-idalased.

    Ja siis tahtsin veel ühe pisikese soovituse lisada: kui paned sulgudesse kohalikku sõnavara, siis oleks hea, kui jälgiksid, kas sõna on araabiakeelne või egiptuse dialektis. Need on siiski kaks eri asja ja oleks tore, kui need oleks eristatud. Kui sa ise ei tea, siis võid mehe käest küsida, ju ta ikka teab.:) Näiteks kohvik on ametlikult araabia keeles siiski qahua.

  2. Hea teema:) Minustki on siin teesoltlane saanud, sona otseses mottes. Ilma SUURE tassi teeta( st kafeiinilaksuta) hommikul on peavalu paari tunni parast platsis. Aisha on samasugune, meil on 2mmaga talle v2ike lapsetasski ostetud, et ta meiega koos “teetada” saaks:)
    See titadele tee ja kypsiste andmine tundus mulle alguses pehmelt oelda veider.
    Tahtsin veel lisada, et teed teevad nad ka ingverist ja kaneelist, molemad siis puruna. Proovi, paris hea on:)

    Tyrgi kohviga on mul oma kana kitkuda. Ma olen vaga harv kohvijooja, ja kui joon, siis piimaga pooleks. Millegiparast alati kui kohalikule kohvile piima peale valasin, laks ta vastikult tykiliseks. Mingi aja parast juhtusin seda yhele sugulasele seletama, ja tema teadis raakida, et siin segatakse kohvi sisse monikord jahvatatud kardemoni. Nyyd joon Eestist kaasa toodud Presidenti:D

  3. Mina ka suur teesoltlane. Eriti hea on piparmunditee – must tee pluss varsked piparmundilehed. Parima naudingu saab sellest kui juua seda pisikestest teeklaasidest, masha Allah!

    Siin kus elan juuakse ka teed rohkelt, kuid pohiliselt musta teed piimaga. Kuidas keegi. Mitte aga minule.;D

  4. Aga miks peaksid egiptuse ja araabia dialekt olema “eristatud”? Kasutatakse neid ju siin üsna segiläbi. Pluss, et vähemalt oma blogis vast võib inimene kirjutada täpselt nagu soovib?
    Muidu, kui norima hakata siis veidi täpsem oleks transkribeerida: “qahwa”. Võid mehe käest küsida, Aisha, ju ta ikka teab… 🙂

    Oakohvi ei pea üldse masinas tegema, võib teha harilikult tassi sees ja nii ongi kõige parem, ka Presidentti muuseas. Mina teen harilikult pisikeses kannus eraldi valmis ja kallan siis tassi ringi – siis ei hakka puru joomist segama. “Filtrikohv” tähendab lihtsalt, et kohv on veidi peenemaks jahvatatud kui päris kannukohviks mõeldud kraam, kuid mis siis. Seda kannus teha pole keelatud! 🙂 Pealegi on ta ju ikka jämedam kui türgi kohv, mida kah siiski võimalik sama moodi tassis teha. Tuleb lihtsalt valida siinne kõige heledam röst (mis on isegi heledam kui Presidentti või Kulta Katriina, mis kumbki on väga maheda rösti kohvid) – see ei ole absoluutselt kirbe. Kardemoniga või kardemonita on maitseasi, vahel on kardemon vahelduseks vägagi mõnus.

    Minu viimane “leid” on segada pool kogust Presidenttit poole koguse Yemeni heledaima röstiga. Soome kohvid on muidu veidi liiga hapukast Brasiilia oast. Mahe Yemeni tasakaalustab selle hapususe kenasti, Presidentti jällegi lisab veidi sügavust, ja aroomi! 🙂

    Häid kohvi ja tee hetki!

    • Minu kommentaar egiptuse dialekti ja araabia standardkeele kohta ei olnud üldse niisama nipsu tegemiseks vaid sellepärast, et minu raamatu puhul mulle mainiti seda, et võiks araabia keele ja maroko dialekti omavahel eristada, sest on ju palju sõnu, mis dialektides on, aga standardkeeles pole või kasutatakse muus tähenduses või on sama sõna, aga hääldus on teine; seega pole korrektne öelda, et see on araabia keeles. Kuna Nele kogemustest võiks inshaAllah ka ju raamat saada, mõtlesin lihtsalt talle seda juba ette soovitada. 🙂

      Ja mis puutub sellesse, et “ju mees ikka teab”, siis seegi ei olnud nips, vaid Nele lihtsalt, seal elades, ei pruugi ise teada, mis just on araabia keeles ja mis ainult egiptuse dialektis, aga kuna mees on araabia standardkeelt õppinud, siis ta eeldatavasti teab.

      Ja “qahwa” on loomulikult kõige õigem transkriptsioon, aga ma jätsin just meelega selle “u” sinna sisse, et oleks näha, et ma rõhusin selle “q” peale, mida osades dialektides lihtsalt ei hääldata. 🙂

      Vabandust, kui liiga ninakas tundusin!

  5. Mina armastan Maroko teed ,mitte kull nii magusat kui nemad teevad aga natsa suhkruga ja mul molemad plikad ka suured fannid tapselt nagu katlin utles, et istuvad ja muudkui degusteerivad oma klaasidest aga ega nad ei luba eraldi tassi kasutada, neil peab ikka samasugune klaas olema nagu sul!
    Aga minu kodus juuakse veel india teed- mis kaib nii et must tee pannakse keema lisatakse paar kardemoni seemet ja vaikene kaneeli pulgake ning napuotsatais lahustuvat kohvi, ja nii ta seal keeb mingi 5 minutit, hiljem lisatakse kondentspiima taolist asja, mis on ainult ilma suhkruta ja mitte nii rammus ingl. keeles evaported milk ja ongi valmis. Siis veel iiri teed mis on must tee piimaga ja piparmundi teed ka juuakse meil. Ja mu mees just kusis mu kaest tahad teed:)- ta kusis seda araabia keeles aa ma ei oska seda siia kirja panna:)

  6. Tore, et tee on populaarne ja ka teema populaarne, toob palju kommentaare:) Oma arvamust peab ikka jagama!
    Transkriptsiooni koha pealt ma mõtlesin, kas hakkan sõnaraamatust järge ajama, aga siis lähtusin põhimõttest, et kuna on tegu Egiptuse blogiga, siis kasutan egiptuse dialekti ja kirjutan seda eesti keele hääldusreeglite järgi.
    Filtrikohv vot minule ei istu, kui on tassis leotatud, minu arust on hoopis teine maitse, aga küllap maitse asi. Sellepärast see pakk mul juba poolteist aastat kapis seisab. Kui keegi avaldab soovi, võin ära anda 🙂 Türgi kohvi jõin Nadiini ootamise ajal nii, et panin ainult keevat vett peale, sest tavaline Nescafe ei läinud kohe üldse. Muide türgi kohvi on veel ka pähklimaitselist, heledat, see veidike mahedam ja magus, natuke meenutab cappucinot.
    Kaneeli ja ingverit olen ka joonud, kaneeli piimaga ja ingverit sidruniga, aga kirjutasin pigem populaarsematest.
    Nadiin on ka tõeliselt suur teesõber. Tädide pool on temalgi oma väikesed klaasist tassikesed. Need ei ole spetsiaalselt talle ostetud, aga ilusasti aastakümneid alles hoitud ja näed, jälle läheb vaja 🙂 Ikka läheb ju kõike kunagi vaja 🙂

  7. Selge, Aisha :). Petronel on muidugi üldse hirmus palju reegleid, mida võib ja mida ei või, mulle tundub, et Epp üritab veidi liialt rakendada ajakirjanduse vallas õpitut. Raamat ju pole ajaleht ega artikkel.
    Kuid see pole enam tee teema :).

    Kuu aega tagasi ma oleks selle kappi ununud Presidentti järele sibanud mis tahes hinnaga ;), aga nüüd juba jõudis minuni värske saadetis Eestist – õieti ainus toiduaine veel, mida kodust igatsen. Kuigi olen siit ka päris häid kohvisid leidnud, siis mis veres, see veres :). Kasta sellega ehk lilli – pidavat hea olema!? Ega ta seistes parane. 🙂

    • Mina isiklikult küll usun, et see annab raamatule või ka muidu tekstile lingvistiliselt palju juurde, kui on täpsustatud, kas tegemist on standardkeele või dialekti sõnaga, eriti kui need 2 nii erinevad on. See on keelehuvilistele kindlasti väga suureks maiuspalaks, tundku nad siis ise araabia keelt või mitte. Egiptuse puhul saaks lausa eraldi peatüki või vähemasti lõigu sellest, kuidas nad mitmeid asju teisiti hääldavad kui muu araabiamaailm.

      Ja kui päris aus olla, siis ma ei isegi vaatasini kuidagi kahtlustavalt sellele, et kirjutasin alguses – ashnu, ar k – mida?, sest see ikkagi ei ole araabia keel. Ennemini oleksin võinud kõige kohta kirjutada maroko dialekt, sest kõik, mis räägitakse, on ju dialektis, aga kõik, mis räägitakse araabia keele üldisesse sõnavarasse siiski ei kuulu. Aga see on muidugi minu arvamus. 🙂 Keskmine lugeja nagunii vahet ei märkaks.

      Mis puutub veel teesse, siis kas keegi on proovinud punast teed piima ja meega? 😛

      • Tead, mind lausa vaevab viimastel päevadel see transkriptsiooni teema. Mäletad, me kunagi arutasime ka selle üle pikalt. Sa tõid siis näite Mostafa õest, kuidas Najat hääldub hoopis eesti keeles. Ja kõik sinu eesti sugulased hääldavad selle “j” ikka jotiks. Ja nüüd ma ärkan hommikul mõttega, et miks ahua peab olema “w”ga kui inimene, kes ingliskeelseid hääldusreeglied ei tunne, hääldeb selle kohe välja ahva ja kui ta siis läheb siin tänaval kellegi käest veel kahvat küsima, siis ei saa keegi temast aru. Samasuguseid näited võiks tuua sadu. OK, see kaaf sõna alguses veel, mida egiptlased ei häälda. Näiteks eile mõtlesin giim ja dziim üle, ehk guma, mis klassikalises hääldub hoopis dzuma ja inglisekeelses transkriptsioonis kirjutatakse hoopis jumua. Aga mine ütle ühele egiptlasele jumua 🙂 Eestlane loeb automaatselt jotiks, aga egiptlane hääldab dziimi hoopis giimiks ehk siis guma. Sellepärast ma olen mõelnud ka transkriptsioonist pikemalt rääkida. Aga ma arvan, et lihtsuse ja arusaadavuse mõttes jääksin mina egiptuse dialekti ja eesti keelsete hääldusreeglite juurde.

    • Jah, see w küsimus oli teine põhjus, miks ma näitesse jätsin “qahua”. Ma tegelikult ei rõhunud oma esimeses soovituses üldse mitte transkriptsioonile või sellele, et peaksid “ahua” asemel “qahua” või “qahwa” panema, vaid sellele, et kui sõna on kas mitte-araabia tüvega (st vana-egiptuse või mõnest muust mitte-araabia keelest) või siis olulise hääldusmuutusega (nagu näiteks egiptlaste g j asemel ja q mitte-hääldamine), siis tuleks kirjutada, et see on egiptuse dialekt ja mitte ar k ja kui sõna on täpselt sama, mis standard araabia keeles, siis ar k. Transkritpsiooni võid ikka nii teha, nagu arvad, et eestlastele on hea hääldada.:) Ma Koraani transkritpsiooni jaoks töötasin ka välja mingi vahepealse rahvusvahelisest ja meie eesti keele omapäradest, et inimestel ei oleks liiga raske aru saada. Võid siit vaadata – http://www.islam.pri.ee/koraan/index_translit.html – muidugi neid täpi- ja kriipsutähti ei ole mõistlik Sinu tekstis kasutada, see on vist juba liig.:P

      Aga siis kokkuvõtteks – mina kirjutaks “ahua” ja “gumua” ja paneks juurde eg. dial. ja mitte ar. k., aga näiteks “assalamu alikum” – ar. k.

      • Jah, ma saan sinu mõttest muidu väga hästi aru ja nii oleks ka õige. Kuigi klassikalist araabia keelt kohtab tänapäeval üksnes koraanis ja meedias, koolis ja kirjanduses. Mujal ikka ainult dialektid.
        Transkriptsiooni koha pealt teeb peavalu ka see, et osaliselt on mingi kirjapilt ka eesti keeles juba kinnistunud. No “muhameedlane” seda ei hakka üldse kommenteerima, aga moslem näiteks. Seegi on üle võetud inglise keelest, kuigi araabiakeelse häälduse põhjal oleks õigem eesti keeles kirjutada muslim. Kui sõna moslem ingliskeelsete reeglite järgi hääldada, siis ta hääldubki ju muslim. Või siis see š ja sh. OK, mošee aga moslemid kirjutavad ju palju ka ütlusi, nt InshaAllah. Aga kuidas sa kirjutad MašaAllah. Et milline Maša siis. Samamoodi Mohamed, mis tegelikult hääldub pigem kui Muhammed. Aga siis nt on minu mehel passi juba kirjas Mohamed, et nimepilt võiks püsida muutumatult ja ma ei tea häälduse panna kantsulgudesse. Sama mõtlesin just ka jalgpallist kirjutades, kui klubi nimi on Ahly aga hääldub Ähli. Üldse see a ja ä on omaette, mul on nii võõras neid igale poole toppida. Nagu ka äbääjä, kuigi läbi inglise keele on jälle kinnistunud abaaya. OH, peavalu 🙂

  8. Öige piparmündi tee suhkruta on superhea!
    Mida ma ka ei kannata on rohelise – mündi – suhkru tökat :p
    Mehe kodumaal ei suudeta kuidagi imestada, kuida ma seda “murra” kohvi ja suhkruta teed suudan juua :p

  9. Jah, eks see transkriptsiooni asi oli keeruline veidi. Mina kasutasin ar k siis, kui oli islamis mingi kinnislause, mida marokolased eriti teisiti ei häälda, kui see standardkeeles on, näiteks siis “alhamdulillah” või “assalamu alikum”. Aga eks see ä-de küsimus ole siin kõige suurem muidu. Koraani transkriptsioonis jälgisin seda väga täpselt, “Minu Marokos” mitte nii väga. y üritan ma reeglina vältida, kuna seda tähte meil ei ole. Kirjutan nüüd ajaa ja mitte aya, kuigi see tundub meile siiski imelikum. Samas võiks siis ka mõelda, et kas peaks olema zakaat või zäkäät … Ei jõuagi seda kõike alati lõpuni mõelda.:)

    Aga ma usun, et tee enam-vähem sisetunde järgi, et kuidas sulle endale tundub. Mina y-id ja sh-e väldiksin. Moshee kirjutatakse reeglina siiski vaid sel juhul ju, kui ei viitsi kusagilt Wordi karakteritest õiget tähte otsida, aga raamatus võiks ikka õige olla.;)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s