Reisiraamatutest juttu

Viimasel ajal olen ma lugenud Minu sarja. Sügis on minu jaoks olnud ikka selline enesesse vaatamise ja mõtisklemise aeg ja kuidas seda siis ilma raamatuteta teha. Raamatud, nii inglise- kui araabiakeelsed, on siin muidu odavad, nii kusagil 30 krooni tükk, aga miskipärast on olnud isu just eestikeelsete raamatute järgi, mida siit muidugi leida ei ole ja postiga saata…kahtlane, et selle paki kätte saab. Mulle viimasel ajal lihtsalt tundub, et keel vajaks väikest värskendust.

Tänaseks olen läbi lugenud Minu Ameerika 2, Minu Hispaania, Minu Argentina ja Minu Moldova. (Alaska jätsin esialgu talveks). Ja tegelikult on need kõik olnud omamoodi huvitavad, kõigist on jäänud mällu mingeid kummalisi seiku. Keeleliselt on Ameerika ja Hispaania väga head, sellised hoogsad ja tõmbavad nagu kaasa. Argentina on jälle hästi huvitav sisult ja üldse tekkis mul Argentina raamatut lugedes Egiptusega kõige rohkem seoseid. Moldova üllatas mind mosaiikidega – siin on need samuti äärmiselt populaarsed tänavakaunistustena teeäärsetel seinadel, bussiputkasid ju siin ei ole.

Aga siis jäin ma mõtisklema selle üle, mis on reisiraamatutes see, mis inimesi niivõrd paelub. Olgu, huvi maa vastu, kui oled seal käinud või plaanid minna või kui kellelgi lähedasel on samad mõtted. Aga paljud loevad elukirjandust ju ka niisama. Olgu, tahavad teada, kuidas eestlased mujal elavad ehk nagu siin kommenteeriti, et eestlastele meeldib ikka teiste eludes tuhnida. Aga mingi magnet peaks ju veel olema. Ja siis ma mõistsin, et selleks on võimalus ümber kehastuda. Lugeja saab mina-vormis olevikus toimuvas kirjelduses end hästi ise selle karakteri sisse sinna riiki tegeliku elu keskele asetada. Nii saab ta olla koduperenaine Ameerikas, vabakutseline ajakirjanik Hispaanias, vabatahtlik Argentina getos ja diplomaadiproua Moldovas. Siililegi selge, et seda kõike oleks keskmisel eestlasel endal reaalsuses raske teostada, kuigi kindlasti soovivad paljud oma tegelikust rollist aeg-ajalt põgeneda, näha maailma läbi kellegi teise silmade. Sest elulookirjeldused seda just pakuvadki – olen kindel, kui ise nendesse riikidesse mingis teises rollis sattuda, oleks see mina-pilt ju hoopis teine. Lisaks nendele isiklikele kogemustele avradub ka lugejate maailm just selle riigi võrra – head reisiraamatut käest pannes peaks jääma tunne, et oled ise ka seal riigis käinud. Ja kõigi nelja puhul see tunne mulle ka jäi. Lisaks sellele veel võrratult rohkem pilte sellest maast, mis silme ette tekivad, kui edaspidi mõnest riigist kusagil kuuled. Evita Peron ei ole enam üksnes Madonna samanimelises filmis ega juukseaksessuaaride firma, ega Che Guevara vahva pilt pluusil.

Igal juhul tore, et selliseid raamatuid kirjutatakse. Minu maailm avardus küll mitme riigi võrra. Ja ma arvan, et tänapäeval on sellist avrdatust ja mõistmist, miks mingid asjad kusagil just nii on, nagu nad on, vägagi vaja, kohe oluliselt tähtsad. Sest mitte-mõistmine toob kaasa üksnes rahutust ja rahutus tekitab üksnes probleeme. Ja kellele siis seda ikka vaja!

4 responses

  1. Oi, väga lahedad! Aitäh linkide eest! Pilte ei ole ma ju rohkem näinudki kui üksnes kaanefotot, sest selles dokumendis oli vaid tekst – raamatut raamatu kujul ei ole käes hoidnud. Igal juhul oli see huvitav lugemine, palju sellist sovjetiaega meenutavat, millest mina suuremat ei tea ja kummaline oli, et see kõik veel kusagil eksisteerib. Ainus realistlikum kokkupuude sellega oli üle kümne aasta tagasi Peterburis ja nii ma kujutasin raamatut lugedes kogu aeg ette Peterburi tänavapilti, kuigi Moldovas võis see kõik olla veel kraadi võrra rohkem minevikus. Hästi meeldejääv oli see terem-teremoki lugu, mõtlemapanev. Aitäh hea raamatu ja heade piltide eest!

  2. Tänaseks olen Minu Alaska ka läbi saanud. Esialgu seostusid mullegi sellega lõputud lumeväljad ja hõbedased koerad, aga siis ma hakkasin mõtlema: “Mm, Alaska, sellest jooksis mõni aeg tagasi ju mingi seriaal Men in Trees. Aaa, see vist ei ole väga lumine.” Igal juhul oli see ka tore lugemine, hea sõnumiga – inimene suudab kõike, kui tal vaid tahtmist ja eneseusku on. Nii arvan minagi.
    Kui kellelgi on veel mingeid eestikeelseid raamatuid, mida saaks saata meilile, saatke mullegi! Mul on endiselt lugemistuhin. Praegu hakkasin otsima siit ingliskeelseid Khaled Hosseini raamatuid, Lohejooksjast olen vaid filmi näinud. Aga raamat pidi veelgi parem olema. Aga suurem tõenäosus neid leida on vaid Kairost…

Vasta ummomar-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s