Nädalavahetus egiptlaste kuurordis. Esimene päev

„Ma nii sooviks, et see reis oleks Eestimaale,“ ütlen Mohamedile, kui lastega koos alla koridori oleme jõudnud ja ta parajasti maja ust lahti keerab. Mohamed naeratab kergelt ja astub tänavale, mina tema järel. Kotid ja lapsed autos võib meie teekond alata.

Me ei sõida Eestimaale, kaugel sellest, vaid hoopis keskklassi egiptlaste suvekuurordisse Ras el-Bar. Tegelikult oleme plaaninud sinna „maa tippu“ minna terve suve, kuid mingil põhjusel on sõit ikka ja jälle edasi lükkunud. Sel korral aga olen otsustanud, et enam edasi lükata seda ei anna, sest hooaeg on juba läbi ja viimastel päevadel on ilmgi üha jahedamaks muutunud. Ras el-Bar, otsetõlkes maa pea, nagu nimigi ütleb asub kohe Vahemere ääres ja on Egiptuse kõige põhjapoolsem tipp ja paik, kus kohtuvad Vahemeri ja Niilus. Suvekuudel, kooli lõpust kooli alguseni, on see egiptlaste hulgas populaarne suvituskoht, mil linna kakskümmend tuhat elanikku kümbekordistub. El Mansûrast jääb Ras el-Bar umbes tunnise sõidu kaugusele põhja poole.

Pime maantee viib meid üle Niiluse ja mööda selle kallast läbi väiksematest ja suurematest külakestest, valgusevihkudest, ühes sellises parajasti pulmapidustused käimas, mistõttu me mõnda aega tee peal seisame. On neljapäev, populaarseim pulmade korraldamise päev, sest reede on kõikidele vaba. Kauguses paistavad roheliselt valgustatud minarettid ja datlikobarate raskuse käes vaevlevad palmipuud, mis eristuvad taustast üksnes tumemustade varjudena.

Linna sisenemise eest küsib linnapiiril seisev valvur meilt kolm Egiptuse naela ehk umbes kuus krooni. „See on selle eest,“ kommenteerib Mohamed minu mõtteid lugedes, „et linn korras ja puhas püsiks.“ Ja seda see tõesti on. Kuigi väljas on juba pime, mil tavaliselt tolm ja praht paistab vähem silma, on siiski selgelt näha, et keegi pidevalt linnatänavate puhtuse eest hoolitseb. Hiljem mainib Mohamed veel, et selles linnas võib prügi mahaviskamise eest lausa trahvi saada. Kui palju, seda ei tea. Aga ilmselt mõjub.

Peatänav öösel (www.yellowpages.eg.com)

„Läheme kohtume kõigepealt Waeliga,“ lisab ta siis, kui mööda peatänavat edasi sõdame. Wael on Mohamedi üks parimaid sõpru, kes oma kihlatu ja viimase perekonnaga juba pea nädala siin kuurordis veetnud, selleks puhuks korterigi üürinud. Keset linna seisab valge heegeldatud mošee ja suur puu, mis üleni elektrilampide säras. Rohelust sellelt ei paistagi ja mulle meenuvad sügisesed raagus puud, millele jõulude ootuses linnavalitsus valged pisikesed lambikesed on peale visanud. Selliseid puid leidub linnakeses teisigi. Vaatamata sellele, et hooaeg on juba läbi, on linn hilisel tunnil veel rahvast täis. Tänavad ja kohvikud on hõivatud peamiselt noorte poolt, kes veel viimast võimalust kasutavad, et koolielust puhata, aga ka noorte perede poolt.

Niiluse äärne corniche on tuuline, karge ja karm merevesi pillub end vastu kiviseina ülesse, kui autost välja astume. Wael on oma kihlatu Amanyga meile vastu tulnud ja kutsuvad meid majaka äärde hetkeks istuma, kus Amany isa, ema ja õed juba ootavad. Ka majakaäärne on inimestest tulvil vaatamata tugevale tuulele. Siin seal mööduvad meist pruutpaarid valjude huilgete saatel. Ühel pruudil on loor ka üle näo tõmmatud – Amany seletab, et tavaliselt kannab see pruut näoloori.

Majakas (kahjuks jäi enda fotokas autosse) http://www.yellowpages.com.eg

Majakas on võimas, keset mühisevat merd helgelt valgustatud. Inimesed istuvad kaares selle ümber ja astuvad korraks majakaga koos poseerimagi. Kannatlikult talub see kivikuju endale suuunatud valgusähvatusi ja teda ikka ja jälle kallistavaid naerusuiseid inimesi. Või on ta hoopis õnnelik, et ka pimedal tuulisel õhtul ei ole ta üksi, vaid on ümbritsetud rõõmsatest inimestest ja ringikepslevatest lastest, ringi luusivatest kassidest?

***

Mereäärne promenaad kohvikute ja poekestega, kust hakkab silma kõiksugu nänni ja suveniire, ersatsehteid ja mänguasju, õhupalle, suveriideid ja –jalanõusid, vaheldumisi suuremate ja väiksemate kohvikutega, on rahulikum. Merelt hoovab külma õhku ja pooltühjad kohvikud on ühest küljest suvised, teisalt poeb hinge hilissuvine kurbus, selline mis Eestis kaasneb tavaliselt vananaiste suvega – tead, et see suvi on juba läbi, kuid miski veel hingitseb ja toob endaga kaasa nostalgilisust.

Just sellise nostalgilisena mulle kogu see linn tundubki. Oma valgete kolmekorruseliste madalate majadega, mis kõik üsna üksühe sarnased on, erinevuseks peamiselt see, mis värvi on kellelgi aknaluugid – kas on need lillad või roosad või rohekad või mõnd muud kirevat tooni – mis hooajal ilmselt ülerahvastatute ja lärmakatena tunduvad, kuid hetkel kõikvaldavalt hüljatud on. Nagu mõni Veneaegne kuurort, mis kord hiigelaegadel tõmbas ligi suuri filmistaare ja nüüd vaikides elab üksnes oma mälestustes.

Tellime kanatäidisega pannkooke, mis Amany sõnade järgi on siin üks parimaid toite. Kui ma mainin, et teen pannkooke lastele vähemalt korra nädalas, serveerituna küll moosiga, on ta vägagi üllatunud ja võtab minult lubaduse neid talle kord õpetada. Vahel mulle tundub, et inimestel on siin pannkookide vaimustus, kuigi traditsiooniselt neid kodudes ei tehta. Ma mäletan kord mainis üks eestlanna, kuidas tema abikaasa ei olnud Eesti köögist sugugi vaimustuses, aga kui ta pannkooke tegi, oli mees meeldivalt üllatunud ja küsis, et miks ta kohe seda head sööki ei teinud.

Lapsed on rahutud ja väsinud ning üritavad igal võimalikul moel tänavale kepslema minna kuni palun Mohamedil tänava ääres õhupalle müüvalt mehelt kaks kirevat eksemplari lastele loovutada. Isegi lähemale astudes märkan, et ratastoolis õhupalle täis puhuv meesterahvas on mõlemast silmast pime ja tema kõrval istuv naisterahvas mainib talle, et lapsed on õhupallid juba välja valinud. Kui raske peab mõnel olema oma leiva teenimine. Kas te kujutaksite ette, et müüksite sellises olukorras tänava ääres nänni? Ometi oli mehel püsiv naeratus suul.

***

Istume autosse ja ma märkan, et oleme selle parkinud ühe hüljatus kino ette, mille ukse kohale on kleebitud poster filmist Jurassic Park. Uksetrellide vahelt sisse piiludes märkab silm üksühe otsa hunnikusse laotud katkisi toole ja liivasel põrandal ringi luuravaid kasse.

Me asume teele pangaautomaadi otsingutele. Kõigepealt sõidame turu piirkonda, mis asub kohe Niiluse ääres. Linn on selles mõttes väga huvitav, et ühelt poolt on ääristatud Vahemerega ja teiselt poolt Niilusega ja peatänavalt vaadatuna näeb majade vahelistelt tänavatelt üpris hästi ära mõlemad. Turu piirkond on vanim oma kala- ja kebabirestoranidega. Korra varem olen ma seda linna isegi külastanud ja selles turupiirkonnas tuleb see mulle väga selgelt meelde, sest siis viis aastat tagasi oligi see peamiseks keskuseks. Üle Niiluse asuvas kalurikülakeses elab nimelt üks eestlanna, kelle maja kohe Niiluse äärde jääb, aga kuna ta minu teadmiste järgi hetkel hoopis Eestis on, siis sõit üle Niiluse läbi kaluripaatide rägastiku jääb sel korral ära.

Ühe telefonipoekese ees treppil mobiili nokkiv onuke juhatab meid tagasi mereäärse panoraami juurde ja sealt tänava hõivanud noormeeste kamp uuesti tagasi turu piirkoda, kust me lõpuks selle pangaautomaadi ka leiame. Ma olen juba päris kindel, et nagunii on see rikkis või raha otsas või muud toredat, aga sel korral meid alt ei veeta.  Nüüd tuleb ainult leida veel hotell.

Majade vahel ringi keerutades jääb teele kari üksikuid lehmi ja üks neist parajasti ka teed ületamas. Ma saan aru, et see võib olla üsna tavaline vaatepilt Indias, kus lehm on püha looma staatuses, aga Egiptuses pigem ebatavaline nähtus. Esimesest hotellist tuleb Mohmed tagurpidi välja tagasi, sest seal olevat kõik toad juba kinni. Paar maja edasi asub teine, suurem hotell nimega Greenhouse ehk tõlkes „kasvuhoone“, kuigi tõenäolislelt on nimevalikul mõeldud pigem „rohelist maja“, kuigi midagi peale roheliste fuajeekardinate ja roheliseks võõbatud rõdutrellide mulle seal rohelist külle silma ei jää. Sellele vaatamata on hotell puhas ja toad korralikud, ilmselt hiljuti läbinud suurema uuenduskuuri ja öö eest küsitud 250 naela  tundub üsna mõistlik tasu. Nii, et ei tasu hotelligi üle otsustada väliste parameetrite järgi.

(Järgneb)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s