Egiptuses opil

Seda, et ma silmaopile lähen, teadsin juba viis aastat tagasi. Ülikooli viimasel kursusel sai silmalaseri kliinikusse vastuvõtu aegki kinni pandud, kuhu ma aga ei jõudnud, sest toona arvas Mohamed, et ma võiksin selle laseriga korrigeerimise teha üldse Egiptuses, kuhu ma nagunii paari kuu pärast jõudma pidin. Heaks motivaatoriks oli toona ka see, et siin oli laser Eestiga võrreldes poole odavam (30000 eek asemel ligikaudu 14000 eek), aga küllap mängis Mohamedi puhul olulist rolli ka kartus, et enne kui ma üldse Egiptusesse jõuan, võib seal opil ju midagi veel ka nihu minna… Aga et ülikoolis saadud miinused hunnitust lugemisest, tagantpingist tahvlile küünitamisest ja arvuti aktiivsest kasutamisest nulli tuleb keerata, sest prillid ja läätsed ja kõik see tavaar lihtsalt nii tüütud on, seda teadsin ma raudkindlalt.

Egiptusesse tulles lükkus arstilkäik muudkui aga tulevikku, nagu enamus asju siin, ja siis tulid riburadapidi lapsed, mille ajal samuti silmalaserit teha ei soovitata. Aga nüüd, kui mu ema otsustas lihtsalt ühel päeval meile külla lennata ja läätsede eest juba üle mõistuse hindu küsitakse, otsustasin, et kui lapsehoidja on omast käest, siis enam edasi ei anna lükata ja ajasin Mohamedi nii kaugele, et ta mulle arsti välja otsiks. Erinevad tuttavad pakkusid erinevaid arste ja lõpuks selgus, et tegu oli ühe ja selle sama arstiga, kes kokkuvõttes veel äia sõbra poeg ja meie pulmaski käinud. Üks hea uudis oli selle pika, aastatepikkuse ootamise juures ka – nimelt oli korrigeerimine veel poole odavamaks läinud ja kokku koos väikese tuttavale tehtud alega ja rohtudega kujunes hinnaks natuke alla 7000 eek. Pole paha, pole paha, nagu ütleb mu ema.

Arstile mineku aeg lükkus veel päevi edasi, kuni lõpuks saime esmaspäeva hommikuks omale aja. Hommikune aeg on meile kui tervele perele öökullidele raske ärkamiseks, aga hea selles mõttes, et ei tekkinud lastega probleemi uksest välja astumisega, st et nad said rahulikult edasi magada, ema valvuriks, kui meie uksest välja hiilisime.

Olgugi, et arstile oli aeg kinni pandud, saime seal rahvast täis ootesaalis veel kaks tundi oodata, mille jooksul õed mulle silmauuringuid tegid, kuni arst välja ilmus – populaarsete arstide probleem siinmail, aga õnneks saime kohe löögile, sest tuttavate värk. Arst mõõtis-vaatas veel üle, pani näitajad paika ja ütles, et tulge kahe tunni pärast tagasi, teeme kohe ära. Seda poleks küll oodanud, et kohe lauale saab, aga iseenesest väga hea – Egiptuses tuleb ikka kohe härjal sarvist haarata, muidu kipuvad asjad taas teadmatusse tulevikku nihkuma.

Läksime siis vahepeal raha tooma ja tagasi kliinikusse jõudes saingi kohe “ette”. Kliinik ise oli väga korralik, personal meeldiv, tehnika sama korralik nagu Eestis. Optiliste diameetrite mõõtmise masinal oli isegi sama õhupalli pilt. Mohamed oli korraks ära läinud, kui mind juba opiks valmistuma kutsuti. Jätsin siis oma koti ühe toreda õe kätte ja suundusin opisaali. Või noh, mis op see nüüd on, kümme minutit, aga nägi väga opilik igal juhul välja.

Kui ma kõik rätid ja katted omalt ära koorisin ja opiõde mulle toredaid rohelisi riideid selga pani ja naljaka mütsigi pähe torkas, sain ma jälle rääkida Eestimaast ja sellest, kui palju seal ikka moslemeid on, sest niikui ma omal näoräti eest võtan, saavad inimesed aru, et ma kohalik ei ole (muidu peetakse mind pigem tagasihoidlikuks egiptlannaks, kes väga sõna ei võta, kelle eest abikaasa ankeete täidab jne). Ja siis tuleb pidada dialooge, nagu seegi kord ma mitme õega seda teha sain, stiilis:

“Sa ei ole egiptlanna?”

“Ei. Ma olen eestlanna?”

“Eesti? Kus see veel asub?”

“See on päris põhjas, kohe Egiptusest üles, Rootsi ja Soome ja Taani lähedal”

Mõtlik noogutus, millele järgneb: “Kas sa oled kogu aeg moslem olnud?”

“Ei, umbes viis aastat. Eesti on kristlik riik, moslemeid on vähe.”

“Kas sul lapsi ka on?”

“Jah, kaks, poeg ja tütar, Omar ja Nadiin. Poeg on kahene, tütar neljane.”

Jne, jne.

Lõpuks seisab õde mõtliku näoga minu ette ja lausub: “Tule ma vaatan sind lähedalt, sa oled nii ilus.” Heidan muigega pilgu seinal olevasse peeglisse, kummaline mütsilotu peas ja tumeroheline skafander seljas.

Op ise on lihtne ja kiire, mitte et ma kunagi üldse opil oleksin olnud. Ok, tegelikult Nadiiniga oli ju keiser ja eks seegi ole op, aga siis ma olin ju terve aeg narkoosis. Viis minutit üks silm, viis teine ja kõik. Arst kiidab, et olen väga tubli patsient – midagi ei küsi ja laman rahulikult. Nojah, eks eestlased vist ongi sellised. “Ja saada kõik oma tuttavad eestlased ka minu juurde opile,” lisab ta siis. “Inshallah.”

Haiglast väljudes on kõik kergelt udune, aga juba üsna selge. Õed soovitavad mul veel päikseprillid osta, sest silmad on tundlikud. Mohamed toobki mulle ühed 20 naelased suured mesilaseprillid, mille ma kuidagi oma näoloori alla libistan ja peeglisse vaadates näen välja nagu tegelane filmist Star Wars. Arst ulaatab veel retsepti silmatilkadega ja ongi aamen.

Suundume auto poole, kui Mohamed kommenteerib: “Ma vaatasin su silmad on naljakalt lillad. Nüüd sa oledki nagu vampiir,” lisab muigega sellele, et ma viimasel ajal Videviku saagast sisse olen võetud. “Kas järgmiseks võtad kihvade lihvimise ette?”

____

Täna läheme kontrolli, lapsed kaasas – silmad on selged, aga natuke veel nõrgad, väsivad ruttu. Olenemata sellest, et jääme kokkulepitud ajaks pool tundi hiljaks, suudab arst veel ise pool tundi lisaks hilineda. Aga vaatab ruttu silmad üle ja kiidab heaks.

Koju jõudes teatab ema, et üks mustanahaline olevat ukse taga käinud (Mohamedi tuttavad jalkapoisid, kes pärit Gaanast, nimelt hetkel meil all korteris), aga tema ei saanud poisist aru ega poiss temast. Jumal tänatud, et ma talle rääkisin, et need poisid seal ööbivad – ta oleks vist südamerabanduse saanud, kui oleks meile ust avades ühe neegri ukse tagant leidnud. Nüüd hirmutab lapsi, kui need välisuksega mängivad: “Uks kinni, neeger tuleb!” Aga tegelikult talle see poiss väga meeldis, muudkui kiitis tema pärlvalgeid hambaid ja magusat ilu.

Ja kui te mõtlete, et mida ma siin arvutis teen, kui mul alles eile oli silmaop, siis mis ma oskan öelda, sõltuvushäireid on raske ravida ja nii ma ikka kiikan internetti , kui keegi teine ei näe.

Advertisements

11 responses

  1. Tore, kui nägijaks saab ja veel nii odava raha eest. Arvuti ja raamatute piirand peaks küll praegu olema. Silmi tuleb tilkadega pidevalt niisutada ja päikeseprille ka kohe kindlasti kanda. Minu teada ka dušši all ei tohi nii käia, et vesi silma läheb jne. Egas muud, kui head taastumist.

  2. Oi, kui vahva! 🙂

    PS. Mulle meeldis su blogi vana kujundus rohkem. Miks sa muutsid? Enne tundus nii õdus ja hubane, nüüd kuidagi ärilik ja külm…

  3. Kas see punane? Ma ei tea, mind hakkas natuke häirima, et pole valge taust kirjal, aga ma ei ole ise ka hetkel rahul. Olen igatpidi proovinud ja mõelnud ise ka, et paneks punase tagasi 🙂 Ju siis peab seda tegema. Aitäh mainimast 😉

  4. Ma olen veidi kriitilisel arvamusel araabia arstidest – enne pannakse sealpool midagi nihu, kuis eda Euroopas. Araabiariikide arstide probleem on see, et nad peavad endid nagu jumalateks ja kirjaoskamatuid kohalikke kasutatakse julmalt âra.
    Jah, see jube tutvuse asi… ei meeldi mulle kohe teps. Pidin kahjutundega vatama, kuidas mind raviti enne, kui juba pikka aega valudes oianud memmekest… raha ruulib… Inimlikkusest on ka puudus, nagu oleksid nag arstivande unustanud.

  5. Sa oled ikka üli vapper! Ma olen siiani ikka kõik protseduurid eestis teinud, vat ei julge opile siia minna veel:)

  6. Minu arust on Egiptuses väga häid arste, ainult tuleb nad üles leida. Mohamed teebki tavaliselt suure ringi küsitluse, sobib see, keda mitmed pakuvad. Nii leidsin endale günekoloogi ja lastearsti ja nüüd ka silmaarsti – kõigiga olen seni rahul. Ei jää kuidagi Eesti arstidele alla.
    Järjekorras ette võtmise kohta oligi tegelikult see esimene kord, tavaliselt trügitakse meist ette. Kui me teisel päeval kontrollis käisime, siis ka üks mammi ootas enne meid ja ütlesin ka, et minge enne, me võime oodata, aga arst ütles, et meil läheb väga ruttu, teisel suurem asi (tal oli silmaprotees).
    Nii et kõik on siiski suhteline 🙂

  7. giptis on vägagi tipptasemel arste ja on ka vähem andekaid. Nagu igal pool. Hea kui nad üles leiab 🙂 Hippokratese vanne 🙂 khm.. tänapäeva arstindus on ennekõike kommerts. 🙂 Ja lõpuks taandub kõik ikkagi inimesele. Kes on inimesena hea, on seda tihtipeale ka arstina 🙂

  8. Kindlasti on häid arste. Mis mind hullult häirib on see, et rohte määratakse ilma mingite testimisteta ja alati 3 kuni 5 rohtu.

  9. Rohtude kirjutamise puhul olen ka täheldanud, et vanemad arstid tavatsevad kirjutada rohkem rohtusid, just nii igaks puhuks. Nooremad on juba teadlikumad. Näiteks meie lastearst alati kirjutab üksnes äärmisel vajadusel ja ütleb, et pole vaja lastele. Aga ta on ka välismaal praktiseerinud, võib-olla siis sellest tulenevalt. Kuid võib-olla on asi pigem inimestes endis, st egiptlased ongi ravimiusku, vastupidiselt eestlastele.
    Kui arsti populaarsusest veel rääkida, siis hea arsti võib ära tunda ka selle järgi, kui palju inimesi tema ootesaalis on ja kui kaua teda ootama peab – mida rohkem, seda parem arst. Populaarsetel ja seega ka headel arstidel võib olla mitu kliinikut, töötavad riigihaiglas poole kohaga või annavad ülikoolis loenguid, millest tulenevalt nad ka alatasa hilinevad. Selle eest on ootamine asja väärt.

  10. Pingback: Öised mõtted » Tikri Päevaraamat

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s