Kõnelused egiptlastega

Eile tõi tädi meile oras`t.

Mõni päev tagasi käisime tädi pool tuvi, seda Egiptuse delikatessi, söömas. Ja olgugi, et ema ainuke palve enne Egiptusesse tulekut oli, et keegi teda Jumala eest ei käsiks tuvi süüa ja olgugi, et teel möödusime prügihunnikul prügi nokkivatest kanadest, mis minulgi hetkeks söögiisu ära võtsid, maitses tuvi sellele vaatamata hästi. Ainus, mis mind tuvi söömisel alati natuke häirib on tiiva alla keeratud pea, milles suured silmaaugud kergelt aimatavad, aga kui selle pea annab enne sööma hakkamist konditaldrikule nihverdada, sellele olulist tähelepanu pööramata, siis läheb tuvi söömine libedalt. Ja tõesti, maitsev on.

Lubas siis tädi, et teeb meile ka oras`t ehk datlimoosiga täidetud rasvaküpsiseid ja tuligi eile meile külla, suur kott küpsiseid täis. Mina suundusin kööki küpsiste kõrvale teed keetma, kui ema ja tädi elutuppa kõnelema jäid. Kusjuures tähelepanuväärne on fakt, et kumbki ei räägi teise keelt ega ka mingit muud ühiskeelt. Sellele vaatamata vestlus sujus. Ema näitas tädile nukku, mille Nadiin sünnipäevaks sai. Tädi kommenteeris araabia keeles: “Oh, ta ju lõhub kohe ära, tal nii palju neid, kõik katki.” Ema vastu eesti keeles: “Jah, on küll väga ilus nukk. Mulle ka meeldib.” Piilusin köögiukse vahelt mõttega selgitada, millest kumbki rääkinud oli, aga mõlemad naised noogutasid juba teadaolevalt ja rahumeelselt üksteisele.

See meenutas mulle aega, mil ma ise egiptlastega kõnelusi pidasin, olgugi et ma suuresti midagi aru ei saanud ja kogu jutt tundus mulle ühe pika lausega. Aga kõneldud sai, kuigi ma ei ole päris kindel, millele ma kaasa noogutasin ja mille peale pead raputasin.

“Ma olen ikka täiesti üllatunud, et sa araabia keelt nii hästi oskad,” kommenteeris esimestel külastuse päevadel ka ema. “Kõik jutud saad räägitud.” Jah, kust läheb see keele oskamise piir? Kas võib öelda, et räägid keelt, kui saad aru ja oskad vastu rääkida, olgugi et vigaselt? Või kui oskad lugeda ja kirjutada? Pidada sügavamõttelisi arutlusi? Aga küllap ma seda ikka natuke oskan.

____

Mõni aeg tagasi oli Egiptuses komme teha vastamata kõnesid. See ei tähendanud sugugi seda, et keegi sinuga sinu raha eest rääkida sooviks, vaid meelde tuletamiseks, et sinu peale mõeldakse.

Mina ei kasuta siin eriti telefoni, õigemini on ta mul alatasa kadunud, kui mul teda vaja on, ja peamiseks kasutusalaks on Mohamedile poenimekirjade edastamine. Aga siis hakkas sõbranna mulle vastamata kõnesid tegema, mis tähendas, et telefon pidi kogu aeg käe pärast olema, sest pole ju hea teada, et oled kellelegi mõelnud ja sinule ei mõelda, st ei saa vastu vastamata kõnet.  Kusjuures alati oli problemaatiline see, kas võtta kõne vastu või mitte. Ainus, mille järgi otsustada sai, oli kõne pikkus. Ja üks inimene võis päevas sulle ka mitmeid vastamata kõnesid teha, kui ta miskipärast su peale tihti mõtles. Ühesõnaga, keeruline, kuigi samas omamoodi ju ka armas.

Siis aga sõitis sõbranna välismaale ja vastamata kõnesid enam ei teinud. Kuni selle süsteemi avastas üks teine tuttav. Raskendatuks muudab teise sõbranna puhul asjaolu aga see, et temaga olen kohtunud vaid korra ja eriti ei suhtle ning ma ei ole päris kindel, kas ta soovib mulle teada anda seda, et ta mulle mõtleb, või soovibki minuga kõneleda. Viimased katsed temalt seda telefonitsi järgi uurida on aga lõppenud üksnes tema tehtud vastamata kõnedega.

 

4 responses

  1. Lugedes praegu seda, kuidas Su ema vestles, tuli mulle enda aastatetagune soomekeelne vestlus meelde. Saamata tol korral aru, mida ja millest räägitakse, vastasin aga : ” Joo, joo…” 😀 Nüüdseks võin ma juba rääkida ja saan ka aru 🙂
    Aga selliste kõnede tegemisest kuulen ma küll esmakordselt. Huvitav “leiutis”.

  2. Umbes sama lugu, kui ühe minu tuttavaga USA-s juhtus. Läks neiuke au-pairiks ja omaarust ikka oskas inglise keelt ka. Esimesel poeskäigul küsib kassas istuv müüja: “Cash or card?”, neiu vastab “yes”. Müüja kordab küsimust ja neiu jälle “yes”. Müüja ilme läheb kurjaks ja küsib veelkord oma küsimuse, neiu jälle “yes” ning laob samal ajal rahakotist oma dollarid letile. Hiljem kui ta seda rääkis, ütles ise, et ei oska ette kujutadagi, mida tookord see müüja küll mõelda võis.

  3. Minule küll tuttav see helistamise lugu. Meil abikaasaga (kes on egiptlane) on kokkulepe, et kui ta teeb vastamata kõne 1 kord, siis tähendab see seda, et ta mõtleb minule. Kui aga helistab 2 korda järjest, siis võin vastata. Tavaliselt helistan talle tagasi Skype telefonilt, sest nii on kõige odavam suhelda.
    Aga tuvisöömisega sain ma ka hakkama, kuigi ka mulle tundus see võimatuna:)

  4. Ma oma 6 aasta jooksul pole veel tuvi söönud….peaks vist ikka proovima.

    See kõne asi on mulle täiesti uudis:) Elaks nagu keset kõrbe, ei tea asjadest midagi:)))

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s