Petronede raamatutest

Neli raamatut, mis ma emal Eestist kaasa palusin tuua, olid Justin Petrone “My Estonia” ja Epp Petrone “Kas süda on ümmargune” ning tema lasteraamatud “Kust tuli pilv?” ja “Siis, kui seened veel rääkisid”.

Eesti raamatu lugemise soov on vist loogiline, nagu mitmed arvustajad mainisid, et eestlasena tahad ju ikka teada saada, mida see elevant siis sinust lõppude lõpuks mõtleb – tegelikult ei olnud ma seda anekdooti varem kuulnud ja alles raamatut lugedes sain aru, mida mõeldud oli. Samas on minu arust väga hea just see, et raamat on saadaval ka originaalkeeles ja nii saab seda siingi tuttavatele pihku suruda, vähemalt neile, kes inglise keelt räägivad, sest ega keegi ikka täpselt ei tea, mis riik see Estonia on. Seda raamatut tegelikult soovitakski just kõikidele välismaal elavatele eestlastele, kuigi raamat ise ei ole kaugeltki üksnes selle maa ja kultuuri lugu. Pigem on see ühe noormehe saatuseradade ja nende radadega leppimise lugu. Kohati tekkis mulle silme ette pilt meessoost Elizabeth Gilbertist, kes oma bestselleris hästi ütles, et see kõik ei saanudki minna teisiti. Kuigi esiplaanil oli pigem isiklik lugu, nagu see Minu-sarjale kohane ongi, tuli uute avastuste, tähelepanekute ja detailide kaudu välja ka Eesti lugu – jubedast rahvusköögist, õudsast saatusest, mornist ilmast, vaikivatest eestlastest, nõidadest ja usust. Mis mulle eriti meeldis, oli lugude ja saatuste põimumine läbi mitmete raamatute, st olles just läbi lugenud “Kas süda on ümmargune?” ja enne seda “Minu Ameerika 2” jooksis kahe inimese lugu erinevate nurkade pealt vaadatuna üheks mustriks kokku. Näiteks on “Minu Eesti” raamatus koht, kus Epp ja Justin lähevad ühelt juudilt telerit ostma ja Epp hakkab rääkima sellest, kuidas ta Iisraelis käis – mulle tulid kohe silme ette tema kirjeldused tema teistest raamatutest, mis muutsid Justini teksti mahlakamaks. “Kas süda on ümmargune?” raamatus räägib ta Iisraeli reisist ja kuidas ta seal seikles ja artiklit kirjutas, “Minu Ameerika 2s” aga, kuidas ta rääkis Iisraelis juutidele, et tema vanaema oli ka juut, et nendega jutule saada. Selline palju avaram pilt tekkis silme ette. Eesti raamat meeldis ka stiili poolest, selles oli natuke kõike – head huumorit, kerget sarkasmi, värvikaid kirjeldusi, mis samas ei olnud tüütult pikad, oskust luua atmosfäär seikade juurde. Meeldis ka see, kuidas lõpp ja algus olid Soome reisiga justkui kokku tõmmatud. Mis mind lugejana veidi häiris, oli minu jaoks natuke liiga isiklikuks minek, ja kui ma lugesin (vist Saaremaa ajalehest), et algsest tekstist sai veel seiku välja jäetud, siis ei kujutanud küll päris hästi ette, et kui isiklikum siis veel olla võis. Sama häiris mind natuke ka Gilberti puhul, aga loomulikult ma saan ju aru, et see on iga autori vaba valik. Üldiselt võib öelda, et Minu-sarjas üks parimaid ja soovitaks lugeda küll, eriti kui Epu raamatuid juba loetud.

“Kas süda on ümmargune?” sai loetud enne “Minu Eestit” aga samas Meyeri Videviku-sarja kahe viimase raamatu vahel ja ma arvan, et selle raamatu mõju sõltus paljuski ka sellest. Mõtetega olin ma justkui veel selles sarjas ja nii jäi see raamat natuke sinna vahele hõljuma, kuigi samas oli see hästi kirjutatud, sügavmõtteline, ühe naise minevikuga leppimise lugu. Mulle väga meeldib, kuidas Epp kirjutab. Tema stiil on pigem selline mõtlikult paitav, kui sarkastiline, elujaatav maailmapilt on oskuslikult edasi antud. Selle raamatu plussiks on kindlasti see, kuidas raamatus oleks justkui kaks peategelast – 10a noorem oma teed otsiv Epp ja 10a vanem oma tee leidnud Epp ja see, kuidas need kaks Eppu samades kohtades samade inimestega kohtuvad, nende pidepunktiks üks kaotsi läinud päevikutega kott. Juhtusin just lugema ka kellegi arvamust, et see oligi justkui Epu noorus, mida ta otsima läks ja mida (õnneks) ei leidnudki, sest muidu oleks me ilmselt lugenud hoopis teistsugust raamatut. Ka see raamat on väga isiklik ülestunnistus, kuid selles raamatus see ei häiri, sest see ongi raamatu mõte. Reisimist on küll ka, aga pigem on see siiski eneseotsingulugu. Kaks mõtet jäid mulle sellest raamatust ka kummitama, ühes ütleb Epu sõbranna, et see kuidas, me maailma näeme ongi üks illusioon (“”Djellah on palju mõelnud sellest, et kõik meid ümbritsev elu on illusioonide kogumik,” asusin ma kirjutama. “Ta on liiga palju erinevates maades elanud, et veel ühteainsasse tõesse uskuda: inimene elab ühes kohas, oma turvalises maailmas, ja peab seda ainutõeks. Aga astu kolm sammu kõrvale, üle piiri teise riiki, ja näed teisi inimesi ja nende illusioone…”) ja kuidas Epp ise ütles oma sõbrale, et alles siis kui seame endale piirangud, oleme tegelikult vabad (“Ma usun, et loobumisega saab avada uue ukse, või akna, või vähemasti seinaprao teise ilma! Olen vahel sinna ilma piiluda saanud ja mulle on nüüd tunduma hakanud, et alkoholi abiga saab sinna ainult piiluda, sellest loobudes võib aga minna nii, et… see teine ilm… avaneb!”) Lisaks seiklevale Epule on peategelateks veel kaks teist maailmaränudrit, keda ei suuda siduda ka kaaslased ega lapsed. Hästi kirjutatud ja häid mõtteid täis, eriti soovitaks rännuhimulistele seiklejatele ja maailma avastavatele noortele, kes lähevadki, seljakott seljas.

Mõni aeg tagasi sai läbi loetud ka “Minu Ameerika 2” ja kui nüüd võrrelda seda raamatuga “Ka süda on ümmargune?”, siis mõneti meeldis mulle Ameerika isegi rohkem – võib-olla oli põhjuseks see, et Ameerikas oli palju hetkeemotsioone, mis muutsid raamatu kuidagi kirkamaks. Arusaadav, et mälestuste põhjal kirjutamine on midagi muud, kui see, kui oled just mingit emotsiooni kogenud ja siis selle kohe üles kirjutanud. Samas jällegi oli Südame raamat ühtse tekstina tugevam, pani rohkem elu kui sellise üle järele mõtlema.

Igal juhul huviga loeks kõikide raamatute järgmisi osi.

Kuna Epp on maininud, et soovis saada just lastekirjanikuks, siis jõudsid meie majja ka tema kaks lasteraamatut. Väga raske võib olla lülitada end hoopis teisele lainele, mida lastekirjandus nõuab. Raamatutel on ilusad suured värvilised pildid, mis meie majas hetkel küll rohkem tähelepanu saavad, aga küllap jõuab kätte ka aeg, mil pööratakse tähelepanu ka tekstile. Vähemalt mina lugesin huviga 🙂

Kuigi mulle meeldivad Epu täiskasvanutele mõeldud raamatud rohkem, olid needki mõtlemapanevad, õpetavad nägema loodust enda ümber. Ainus, mis häiris, oli piltide liiga tume trükk. Lugesin, et plaanis on ka talve ja kevade lugu. Jääme ootama. Lastele, kes elavad riigis, kus aastaajad ja loodus sellisel kujul praktiliselt puuduvad, kindlasti põnev maailm.

Huviga oleks lugenud ka raamatut “Marta varbad”, kuid poes seda kahjuks ei olnud ja tellimiseks ei olnud aega. Aga ehk jõuab see raamat meie majja siis järgmise tuttavaga.

 

Advertisements

7 responses

  1. Meil on “Marta varbad” täitsa olemas ja kuigi pisipere ei oska veel selliseid raamatuid nautida, oli minul küll väga põnev lugemine.:) Mulle tuletas see oma lapsepõlve meelde – justkui uuema aja “Pilleriini lood”.
    Kas sa Epu “Roheliseks kasvamist” oled lugenud? See on muidugi hoopis teine teema, kuigi paljuski ka sarnane (“Minu Ameerika” elu veidi teise külje pealt), aga igal juhul väga märki maha jättev raamat.

  2. Ei ole seda lugenud, ma ei tea, see rohelisus kuidagi ei haaku minuga eriti. Selles mõttes, et ma muidugi püüan elektrit ja vett vähe tarbida ja toitu mitte minema visata, aga ma ei põe selle pärast, kui lennukiga lendama pean. Mulle tundub viimasel ajal väga paljud inimesed kuulutavad rohelist usku pigem selle populaarsuse tõttu. Kuulsused kiidavad, et on vegetaarlased, et jätta inimestele mulje – me oleme puhtad (vt nt siit http://lapsuliblikas.wordpress.com/2010/11/28/miks-kuulsad-ja-veel-kuulsamad-veganiteks-hakkavad/). Kuigi ma saan muidugi aru, et kindlasti ei ole Epp roheline ega taimetoitlane maine pärast, vaid ta usubki sellesse ja kindlasti on ka tema roheline raamat põnev. Kui oleks käepärast, loeks läbi küll.

    • Mulle see Epu roheline raamat sellepärast just meeldis, et see ei ole selline “vaadake-millised-maailmalagastajad-te-olete-ja-kui-puhas-mina-olen stiilis, vaid pigem selline kõhklev-kahtlev eneseotsing sellel teel. Ta räägib üheaegselt enda kahtlustest, et kas üldse tasub isegi “roheline” olla, kui sellega oma lähikondseid ärritad ja erinevatest uurimustest, mida ta tudeeris. Ta kirjeldab väga selgelt ka seda, kuidas ta igasuguseid “ektreemrohelisi” ei poolda, nii et minu meelest ei ole see sugugi miski roheliseks olemise piibel vaid väga tasakaalustatud lugemine. Petrone Printis ilmunud “Mina olen ookean”, mis samuti räägib looduse reostusest jne, on minu meelest palju kategoorilisem ja paikapanevam. Epu raamat on lihtsalt üks hariv mõtisklus.

  3. Mina olen lugenud “Minu Eestit”, tegelt loen seda siiamaani, sest raamat on just piisavalt huvitav, et seda mitte täiesti ära visata, aga samas mitte piisavalt sisukas, et seda korraga pikemalt, kui tunnike lugeda. Mulle tundub, et kogu see kirjutamine seal on kuidagi väga pinnapealne ja vahetevahel tuleb autorile meelde, et peaks natukene sügavuti teemat käsitlema ja siis räägitakse kiiresti paarist piinlikust eraelu detailist, mis tekitab veel pinnapealsema üldmulje. Autor ise reklaamib seda raamatut, kui romantiline ja kuigi ma ei ole veel täiesti lõppu oma lugemisega jõudnud – äkki juhtub seal viimaste lehekülgede peal veel midagi väga romantilist ja imelist – aga siiani tundub mulle, et tegemist on lihtsalt tormakate eluotsustega, mida juhtis noormehe soov oma senisest elust kiiresti ära kaugele saada. Nele, sa kirjutasid hästi selle kohta: “see on ühe noormehe saatuseradade ja nende radadega leppimise lugu”.

    Igal juhul, olen siiani ülejäänutest Petronede pere-elu kirjeldavatest raamatutest eemale hoidnud, kuna “Minu Eesti” on konkreetselt minu jaoks olnud liiga keskpärane, aga äkki pere naispoolel on kaasakiskuvam kirjastiil .. Epp tundub olevat väga aktiivne kirjanik, ta on nii lühikese ajaga juba nii palju raamatuid avaldanud.

  4. Mulle meeldis Ameerika raamat, ma ei teagi, võib-olla oli põhjus selles, et see oli üks ilukirjanduslik raamat, mida üle pika aja lugesin, või et toona ei lugenud ma blogisid ja Ameerika raamatud on kokku pandud just blogipostituste ja artiklite põhjal. Üldmulje raamatust ei ole küll nii ühtlane, samas seda huvitavam. Ameerika raamat tegelikult tõukas mind ka ise kirjutama, kuigi mõte selleks tuli juba varem. Võib-olla ei olekski seda blogi ega Egiptimaa raamatut, kui ma poleks Minu Ameerikat kätte võtnud. Ameerikat julgeks soovitada küll.
    Eesti raamat venis minul ka natuke (kuigi kindlasti oli põhjuseks ka silmaop, mille tõttu ei saanud paar päeva lugeda). Lugesin Eesti algust natuke ja siis Südame raamatu algust natuke ja jäin esimesena lõpuni lugema viimast. Aga Eesti läheb lõpu poole huvitavamaks küll… ja minu arust ka romantilisemaks.

  5. Pingback: Tweets that mention Petronede raamatutest « EGIPTIMAA -- Topsy.com

  6. Pingback: Blogikampaania kokkuvõte | Petrone Printi tööd ja tegemised

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s