Minu Ameerika I ja Marta varbad

Viimase Eesti külalisega jõudsid minuni ema poolt saadetud Epp Petrone „Minu Ameerika I” ja tema lasteraamat „Marta varbad”.

Kõigepealt vaatasime lastega koos läbi viimase raamatu, mis tegelikult algsel kujul oli mõeldud Epu tütrele kingituseks ainueksemplarina koos fotodega. Lasteraamatuna välja antud variandis on Piia Maiste joonistanud lugude juurde aga võrratult kaunid pildid. Kui Epu teistes lasteraamatutes pildid meie peres erilist tähelepanu ei saanud, siis selle raamatu puhul on tulemus vastupidine. Omar võtab raamatu ikka ja jälle kätte ja hakkab otsima lepatriinusid – viimasel pildil lepatriinu magab ja siis Omar sosistab, endal sõrm suul,: „Tsss, näe, lepatiinu magab!” Tolmukollid panevad ta kiljuma ja trepist alla põrkavad lapsepead pead vangutama, millele ohates järgneb: „Oh, ai, ai! Näed? Pead kukuvad.” Nadiin palub tekste ka juurde lugeda ja tekstid on selles raamatus väga head. Loos, kus on juttu Marta riietumisest, kus ema küsib, kas paneme täna selga püksid või kleidi või seeliku, vastab Nadiin kohe: „Seeliku!” ja nii ka raamatus Marta. Ja muidugi tahab tema ka endale Valgut ja Mustut ja Prunnut, neid ilusaid pikkade juustega nukke.

Pärast selle raamatu läbilugemist jäin ma mõtlema, mis teeb ühest lasteraamatust hea raamatu. Esiteks, mulle väga meeldib, kui emad kirjutavad oma lastele – nendest raamatutest kumab alati läbi soojust ja hoolivust ja lugejale jääb sisse tunne, et need lapsed on väga hoitud ja armastatud. Mulle meeldib, kui lood ei ole väga pikad ega väga raske keelekasutusega, kui laused on lühikesed ja tabavad ja lugudest võib leida ka sügavama mõtte. Selles raamatus oli kõik see olemas. Mõnes tõlkeraamatus aga on lood nii raskepärased, et lapsed pööravad pärast esimest lauset tähelepanu mujale. Mulle meeldib, kui lasteraamatud on ajaülesed ja räägivad lugusid mitmele põlvkonnale. Näiteks selles raamatus oli lugu sellest, kuidas Marta lennukile lehvitab ja mõtleb, et keegi seal üleval lehvitab talle vastu – ma mäletan enda lapsepõlvest samasugust seika, sest üle meie maja lendasid pidevalt lennukid ja ma mäletan, kuidas ma olin nii kindel, et keegi mind sealt näeb ja mulle vastu lehvitab. Lasteraamatute puhul on minu jaoks olulised ka pildid, mis peaksid olema armsad ja sõbralikud ja helgete värvidega, humoorikad. Pildid on selles raamatus väga head. Ja mulle meeldib ka kui tegu on Eesti autoriga. Tõlkeraamatud võivad iseenesest ju olla huvitavad ja head, aga neis on ikka mingi taust, millega me ei samastu või näiteks sõnaderaamatutes – inglisekeelne neljatäheline „sink” on eesti keeles „kraanikauss”, „iron” on triikraud jne. Väikestele lastele keeruline, palju lahedam oleksid sellised Eesti enda raamatud, kus on pildid valitud vastavalt sõna lihtsusele. Raamatut sirvides jäin mõtlema, et kas need pildid on inspireeritud originaalraamatu fotodest või kunstniku enda puhas fantaasia, sest näiteks telefoniloo juurde mõeldud pildid olid kaanel ja raamatus sees erinevad. Seda oleks lihtsalt huvitav teada.

Ühesõnaga, „Marta varbad” on väga soovituslik raamat väikelastele, sellistele nagu raamatu peategelanegi, aga ka vanematele. Minu arust saaks sellest endast väga hea tõlkeraamatu. Esimese lapse puhul on kõik värskem ja äratab tähelepanu, aga hästi tore oleks tegelikult, kui midagi sarnast ilmuks ka teise lapse lapsepõlve kohta – ka ühes peres kasvanud lapsed näevad maailma ju nii erinevalt ja tuleb ette igasuguseid erinevaid juhtumisi. Või samas stiilis näiteks ühe väikese poisi elust, kuigi ma saan aru, et Epul endal poega ei ole.

„Minu Ameerika I” oli ootuspäraselt hea, võib-olla isegi parem, kui ma lootsin. See oli ehk veidi ametlikum, kui teine osa, aga rääkis sama mõnusalt Ameerika elu erinevatest tahkudest. Võib-olla oli see rohkem oma pere lugu, samas kui teine osa keskendus Ameeerika rahvastepaablile ja erinevatele inimtüüpidele. Samas olid mõlemad siiski huvitavad ja mõnusad lugeda. Epp otseselt ei kritiseeri kedagi, aga samas on tunda sellist pinna all hõõguvat vastumeelsust – ületarbimise, bürokraatia, liigse sõõmise, ravikindlustussüsteemi jms vastu. Aga samas ma saan temast väga hästi aru, kui ta igatseb metsi ja põlde ja looduses viibimist, kõike seda mis Eestis teda ootab ja kus teda alati oodatakse. See raamat on ka hea näide sellest, kuidas soovid kipuvad täituma, sest nüüd ta ju elabki seal, millest ta raamatulehekülgedel salaja unistab.

Ma jäin ka selle raamatu puhul mõlema, miks see mulle nii hea tundus ehk mis teeb ühest raamatust hea raamatu. Esiteks oli selles kohti, mis panid südamest kaasa naerma, nii et Nadiin kõrval küsis: „Emme, no mis sa ometi naeratad siin nüüd?” Selliseid oli läbi raamatu päris mitmeid. Näiteks see, kus Epp lennukile tormab ja lõpuks kohale jõudes ei ole tal istekohta:

„Jõuan oma murega pöörduda stjuardesside poole, kui meie ümber algab… Aafrika sõjatants. Ridade vahel ringutab käsi ja hüppab üles-alla mustanahaline vanem pika seelikuga naine ja itkeb: „Mu kott! Mu kott! Varastatud! Aaaa!” Ta väristab käsi ja laksutab keelt, lükates oma rütmiliste hüpete käigus lahti kõik kinnipandud pagasiluugid. Salongitäis rahvast vahib naist. Lisaks tekkinud intriigile on tema olekus midagi nii ürgselt pilkutõmbavat ja musta mandri moodi lummavat…”

Lõpuks selgub, et „antud reisija eksis lennukis ära pärast WC kasutamist” ja tema kott oli hoopis teises salongis.

Kuid sellise laheda huumori kõrval on raamatus ka sügavamaid mõtteid, selliseid kohti, mis lausa nutma ajavad (ma olen üldiselt väga emotsionalne, lähen raamatusse sisse). Näiteks need kaksiktornide lood – kuidas inimestele mõjusid, mida tegid sel hetkel seal läheduses viibivad eestlased, kuidas sõlmida selle kõigega rahu.

Kolmandaks, oli raamatus palju äratundmisrõõmu ja kohti, millele ma usinalt väliseestlasena kaasa noogutasin – näiteks mitmekeelus peres (ka meil on süsteem, et isa keel ja ema keel ja pidevalt: „emme ütleb pall, baba ütleb kuura”, ka see süsteem tekkis meil kuidagi iseenesest), kuidas Eestist ei teata midagi ja üldse elust multikultuurses perekonnas. Ma ise jälgin siin üsna palju Ameerika meediat ja sellelgi pinnal oli hästi palju tuttavat, aga läbi raamatu on see kõik vahetum. Samas oli ka täiesti uusi fakte, millest ma ei olnud kuulnud, aga mis panid mind edasi mõtlema. Näiteks, ameerika meedias on suureks probleemiks tehtud lasteahistamine, mille tulemusena keelatakse lastel igasuguste võõrastega rääkimine, mille tulemusena ei julge lapsed ära eksides teed küsida ja võivad hoopis sel moel ahistajate küüsi sattuda. Või siis, et kes on need amishid – ma olen neid nt filmides näinud, aga tausta ei teadnud.

Mulle meeldisid eriti blogidest võetud peatükid, need olid ehk rohkem avatud ja mulle meeldis, et see ei olnud selline jutustus – võtad suvalisest kohast lahti ja elad uuesti sisse, teemade kaupa üles ehitatud.

Kui negatiivset mainida, siis see läheb pigem vormistamise kapsaaeda – tegu oli küll kolmanda parandatud trükiga, aga ikka oli kusagil poolitamisvigu ja kusagil keset teksti äkki mingi üksik sulg. Ärge saage valesti aru, ma ei jätaks selliste asjade pärast raamatut ostmata, aga mind pani lihtsalt mõtlema, et mis needus see küll seda kirjastust tabanud on. Eriti kui neil on nii palju igasuguseid toimetajaid ja korrektoreid ja tekstilugejaid jms. Mulle meeldis rohkem ka teise osa uus kaas, et kui esimesest kunagi uus trükk tuleb, soovitaks sellel ka kaant vahetada ja pildid vahele panna.

Ühesõnaga, selles oli naeru ja pisaraid ja äratundmisrõõmu ja mõtlemisainet. Hea tuju raamat, hästi kirjutatud. Soovitan ka neile, kes võib-olla USAst muul moel ei huvitu.

 

Advertisements

12 responses

  1. Lugesin ka hiljuti Epu „Minu Ameerika I” läbi ja kuigi seal oli ka väga huvitavaid kirjutisi, ei pea ma seda siiski lõppkokkuvõttes eriti õnnestunud raamatuks. Võib-olla mulle ei meeldinud selline artikkel-stiil, et iga uus jutt oli täiesti teine teema juba vms. Aga ma tean, et mind kohe väga häiris see, et Epp oli tuntavalt kriitiline ja ameeriklaste suhtes üleolev. Olgem nüüd ausad, tal ei ole selleks tegelikult üldsegi põhjust, küll tema teeb ka inimesena vigu vahel. Ma ei väidagi, et need asjad, mida Epp välja tõi ja negatiivselt kommenteeris, ei eksisteeri, lihtsalt raamatu enda kirjelduse järgi peaks see olema “avatud ja kriitikata pilguheit teise kultuuri”, tegelikult aga oli see ikka kohati väga negatiivne. Tabasin ennast kohe mitu korda mõtlemast, et kas tema ämm ja äi on ka seda raamatut lugenud, sest mitte keegi ei tahaks olla portreteeritud selliste tohmanitena, nagu tema oma Ameerika perekonda seal kirjeldab. Seda kõike on lõbus lugeda, kuni hakkad mõtlema, et need inimesed ei ole lihtsalt suvalised võõrad, vaid tema enda perekond! Mina ei ole ka oma ämma ja äiaga alati ühel lainel, aga mulle ei tuleks pähegi hakata neid ja nende väärtushinnanguid avalikult niimoodi mõnitama.

  2. Jah, ma saan aru, mida sa silmas pead. Eks enamus neid tekste ole kirjutatud vist ajal, või vähemalt osaliselt, mil ta seal kriisi sattus ja see kõik hakkas talle lihtsalt vastu. Ta kirjutas ju isegi, et “Ma ju tean, et tegelikult tiksub iga päev selles kohanemiskriisis, see on nagu liivakell, mis peab lõpuni nirisema, et uued asjad juhtuda saaksid.”
    Kohati on kriitika tõesti päris karm, samas ma mõistan, et ta tahtis lihtsalt olla ehk võimalikult aus? Kuigi tõenäoliselt ei oleks see raamat väga palju kaotanud, kui arvamusi oleks öeldud kohati leebemalt. Kusagil ta just hiljuti rääkis, et plaanib selle välja anda ka inglise keeles ja et osasid kohti ta tõepoolest pehmendaks, aga pigem ta tahakski, et see raamat oleks selle ühiskonna niiöelda peegelpildiks. Võõraste puhul ilmselt poleks probleemi aga ma kujutan selgelt ette, et sellise itaalia perekonna jaoks, kus väline imidz on väga oluline, võivad ilmselt probleeme tekitada perekonna väga isiklike asjade maailma ette toomine. Võib-olla mitte ehk isegi nii väga see kriitika, kuigi kohati ka see, aga just äärmine intiimsus on see, mis mind nii Epu kui Justini raamatutes natuke häiris. Ehk et maailmale mingi riigi tutvustamisel ei ole sellised asjad tegelikult väga olulised ega muuda seda üldpilti. Aga kokkuvõttes oli see ikkagi selline positiivne raamat, ehk pigem selle tabava huumori tõttu.

  3. Minu hingerahu on ka juba tükk aega kriipinud ühe Egiptuses ajutiselt elava eestlanna avalik kriitika selle elu kohta siin. Annan endale täiega aru, et ei peagi igaühele meeldima.Kui aga seda tehakse pidevalt ja fakte moonutades, siis………..andke andeks, see ei ole kena. Jõulude kohta on ta maininud, et sealiha on tabu ja loomaliha kvaliteet on halb. Sealiha ei ole Egiptuses tabu, seda müüakse, keelab aga söömast seda usk, ainult moslemitel. Kairos elab märkimisväärne arv siiski ka kristlasi ja väga palju välismaalasi. Kauplustes on saada nii värske liha ,kui ka sealihatooted. Nii loomaliha kui sealiha kvaliteet on väga hea. Mind kurvastas ka see, et Egiptuse toitu nimetatakse dieedipidamiseks. Mitte keegi ei keela valmistada siin kauplustes olevast kraamist enda perele toitu, millega ollakse harjunud ja tõega, ei pea värsket liha mitte tooma teisest riigist. Eestlased ,kes harjunud leivaga, ei jää ka siin hätta, sest müügil on Saksamaalt pärit leib igatsorti lisanditega, näiteks seesamiseemnetega. Jah, õige, leiva sisse on kindlasti kuhjatud piisavalt palju säilitusaineid, seega enda ostustada, kas süüa seda või kohalikku värsket baladi leiba ilma ühegi kahjuliku lisandita. Tuttavad ,kes siin külas on käinud Eestist nii meil kui teistel eestlastel, kiidavad väga seda leiba ja viivad ka koju kaasa.
    Ühesõnaga minu jutu point on see, et kui elada võõrsil ja seal kohe mitte midagi positiivset ei leia, on ainult üks tee-seal mitte elada või ära kannatada.

  4. Kui siin hoolega lugeda kommentaare, siis tundub, et pea kõigil on midagi “kritiseerida”, see tuleb nii välja Siiri jutust, kuigi mina seda nii ei tõlgendaks. Oma arvamust võivad kõik välja öelda, aga tahtlikult fakte moonutada pole tõesti kena. Seegi oli õige märkus Ragne poolt, et Epu raamatus on kriitika väga karm pidades silmas perekondlike isiklike asjade ette toomist. Kriitika võib olla ja peabki olema, kui asi seda väärt.

  5. … ja seda, mis on väärt kritiseerimist, otsustab iga inimene enda eest ise, eks?

    Järeldus: kui kritiseeris, siis oli tal selleks põhjust.

    Fakte moonutada? Iga inimene tajub maailma erinevalt. Mõni ikka VÄGA VÄGA erinevalt. On see moonutus? Iga inimese maailmataju on tema meelte interpretatsioon sellest, mis teda ümbritseb.

    Aga kui iga inimese elukogemus põhineb erinevatel faktidel? Ja põhinebki. Pole olemas kahte inimest, kes identset elu elaksid. Miks peaksid nad maailma identselt nägema? Kuidas see peaks võimalik olema?

    Kasvõi see lihakvaliteet – see mis ühe jaoks on kõrge kvaliteet, on teise hinnangul madal. Kõik sõltub sellest, millised on tema varasemad kogemused. Piisab sellest kui kõrget kvaliteeti hindav kõrge kriitikameelega inimene on paaril korral ostuga ämbrisse astunud ja tema arvamus langeb ikka üsna madalale. Miks? Sest ta on harjunud paremaga. Saab teda sellepärast süüdistada faktide moonutamises?

    Pime vs nägija näiteks. Nägija, kes ei mõista, mis tähendab olla pime, võib ka pimedat kritiseerida, sest ta ei saa aru, miks pime “tahtlikult fakte moonutab”. Aga pime ju tajubki teisiti!!

    See on nii lihtne et lihtsalt hämmastav, kuidas paljud inimesed sellest aru ei saa!!! Või ei taha saada? Teadmine et “minul on õigus” on selleks liiga tugev?

    Ainuüksi see, milliste inimestega iga inimene oma elus kokku puutub, on niivõrd erinev inimeseti, eriti kui valida väga erinevad indiviidid.

    Mina depressiivikuna ei näinudki elus midagi ilusat. Poes käies sattus tihti kätte viletsam kaup, vahel isegi halvaks läinud.. Rõhk sõnal “tihti”
    Mina optimistina näen elust hoopis teist tahku, mida, võin käsi südamele pannes vanduda, ei eksisteerinud mu elus siis kui ma vaatasin maailma stressates. Lähed poodi ja näe, minu lemmiktoode on alla hinnatud! Vaata aga vaata, sattusin jälle millegi soodsa peale!
    Ja ometi elukeskkond oleks näiliselt justkui sama olnud. Kumb taju oli moonutatud? Minu jaoks on mõlemad olnud reaalsus, ainult erinevatel aegadel.

    Olemata ise raamatut lugenud, pakun välja et raamatu kirjutamise ajal oli kirjanik ise parajas stressis või mingite eelarvamuste kütkeis, ehk oli tal lihtsalt raske olla või paha või okas südamesse jäänud, mida ta polnud hakanud positiivsemast vaatevinklist vaatama. On ta aja jooksul muutunud? Võimalik. See raamat on tema sisemuse peegeldus ajaperioodil, mil ta seda kirjutas. Tema maailmataju.
    Ja see, kas lugeja seda hinnata oskab või ei, sõltub vägagi palju sellest, kus asub lugeja ise vaimselt sel hetkel mil ta raamatu kätte võtab. Kui positiivsemal platvormil, siis on tal seda ebamugav lugeda, kui depressiivsemal platvormil, siis ta tõenäoliselt rõõmustab et ta pole ainus, kel selliseid tundeid esineb…

    Kriitika on kriitika. Olgu selle eesmärk mis tahes, kriitika jääb kriitikaks. Ning kritiseerida teist seepärast et teine kritiseerib kedagi kolmandat?
    Eks hukka mõista ole ikka lihtsam kui mõista, Kairo eestlane..
    Aga mõista on mõnusam 🙂 See annab rahulikuma südame ning parema tuju. Millega kaasneb parem tervis.

  6. Pingback: Kritiseerija, kritiseeritu ja kriitika « Minu Uus Maailm

  7. Raamatust. Ma lugesin uuesti üle tagakaane ja avasõna. Tagakaanel oli kommentaar Aigi Vahingult, et “Ta räägib Ameerikast… hella imestuse ja huumoriga, tähele pannes, hinnanguid andmata.” See lause tegelikult ei vastanud päris sisule minu arust, sest hinnanguid sai antud küll, eriti negatiivseid. Avasõnas aga kirjutabki Epp, mis sisuliselt peaks andma juhised raamatu sisule, et “Kõige enam tahavad inimesed teada ühte asja. Miks me sealt nüüd tagasi Eestisse elama tulime? Võib-olla leiate siit lehekülgedelt vastused, võib-olla mitte.” Kui nüüd seda lauset silmas pidada, siis tulebki praktiliselt igast peatükist välja see negatiivne peidetud kriitiga, mis justkui ongi vastuseks, miks ta sealt ära tuli. Selles mõttes ei ole probleem üldse selles, et ta kritiseeris seda maad, kui see oligi tema eesmärk. Lugejana ainult hakkab kergelt vastu see, nagu Ragne ka mainis, et ta teeb seda läbi oma perekonna, inimeste, kellega ta jääb alatiseks seotuks. Siin lihtsalt tekib küsimus, et kas eesmärk pühendab abinõu…
    Mis puutub teiste inimeste elu kommenteerimisse üldse, siis ma olen Siiriga nõus (ja siit tuleb välja ka see raamatu osa, et miks ma ei poolda elulooraamatutes ümbritsevatele inimestele väga rangete hinnangute andmist) – me tajume maailma kõik väga erinevalt. Minule ei meeldi midagi selles, kuidas sina elad, ja sinule ei meeldi miski selles, kuidas mina elan ja see ongi normaalne, sest me oleme kõik erinevad inimesed, sest me tunnetame asju erinevalt. Mis on sinule hea ja mis on minule hea võivad olla väga erinevad. Võib-olla osad meie arvamused asjadest langevad kokku, aga tõenäoliselt väga paljud arvamused ei lange. Sellest tulenevalt on ka erinevate inimeste võõrsil elamise kogemused erinevad, kuigi mineviku ja oleviku taustad võivad ju olla samad. Minu Egiptus ei ole kindlasti Sinu Egiptus ja vastupidi. Kõik elame nii nagu oskame. Ma saan, Kairo Eestlane, sinust aru, et sa ei taha Egiptusest väljaspoole halba muljet jätta, sest sinu arvamus nendes punktides on positiivne. Aga sellist eesmärki on võimatu täita, et me kõik näeksime Egiptust sellisena nagu sina näed. Kõik oleneb sellest, kes me inimestena oleme – nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi ja erinevaid maailmu.

  8. Olen vist halb selgitaja, et jääb vale mulje.Minu esimese kommentaari lause, et annan endale täiesti aru, et ei peagi igaühele meeldima, kas see ei näita minu hoiakut, et ma olen päri, et inimesel on oma seisukoht, aga valet ma ei seedi? Palun see uuesti läbi lugeda. MIND HÄIRIB SEE, KUI FAKTE MOONUTATAKSE. Kuidas saab inimene anda mõista, et Egiptuses ei müüda sealiha, kuna see on tabu. Konkreetne inimene omab täpset aadressi isegi kaupluse näol.Mina ei taha mitte Egiptust paremaks ega halvemaks muuta kui see on ,vaid et ei jäetaks blogi kaudu oma tuttavatele vale muljet igast pisiasjast. Plastik kuuski müüakse igalpool, sealhulgas ka Eestis, no ja siis? Kas siis pidev halvustamine on normaalne?
    Ei, Ummomar, saad väga valesti aru, et ma nagu ei tahtvat jätta halba muljet Egiptustest. Kuidas ma pean selgitama, et oleks arusaadav. Egiptuses pole mitte kõik kena ja ilus, ma olen kahe jalaga maa peal ja realist. FAKTE MOONUTADA, SUISA VALETADA-SEE EI MAHU MINU HINGE, SELLES ON POINT. Minu poolt rohkem kommentaare sel teemal siia ei laeku.

  9. Tere ja kõikidele head uut aastat! Pean ütlema, et pärast viit aastat Egiptuses ma ise ei julge enam öelda millegi kohta, et seda siin saada pole. Kuigi, olen seda endale ju mitu korda juba tõotanud, kuid ikkagi – harjumuse jõud on suurem ja nii lihtne on kõrgelt pillata jälle üks “pole”. Mis tegelikult näitab, kui tugev on endas pesitsev eelarvamus ja ise omandatud positsioon egiptlaste suhtes – et “ega NEIL siin ju kindlasti pole neid häid asju, millega MEIE harjunud oleme…”

    Viimati langesin “orki” veel nädalakese tagasi – olin kõik need 5 aastat arvanud, et želatiini Egiptuses pole. Kuna seda poes müügil ei näe, ja ekspattide foorumites ka kaevatakse, ja kuna moslemitel tean on vist ka mingid erilised nõuded želatiini suhtes, et see peab miskis suhtes “halal” olema (?). Seega sobis nagu uskuda et küllap polegi. Kuni Teispool tõi koju kaks kotitäit – nii lehtedena kui puruna – kõige harilikumast maitseainete odavmüügikohast kuskilt turu lähedalt.

    Ja piimast just kirjutasin blogis pikemalt. Suurepärane piim siin, kuigi Egiptuse piim ju ei peagi eurooplase maitseharjumustele vastama, vaid eks ju ikka egiptlaste endi maitsele. Jpms.

    Ehk et ma ise ei julge enam eriti öelda et “seda pole või see on siin halb”. Ma ütlen: “ma pole seda siit VEEL leidnud” või: “ma ei tea, kas on või pole, kuna siin suures riigis võib kõike olla.” Mis on tõenäolisem, ausam, ja negatiivsed eelarvamused on nii veidikegi talitsetud ;).

    Ning muidugi ei pea Egiptus olema Euoropa, nagu Ameerika ei pea olema Euroopa, vaid mõttekas on ikka tulla siia nautima egiptilikkust ja siinseid paremaid võimalusi, ning minna Ameerikasse nautima ameerikalikke paremaid võimalusi, negatiivsusi selleks ajaks ignoreerides (sest kus neid poleks!) Mitte korralda igal pool üht ja sama Eestit, mis esiteks nkindlasti ei õünnestu ja teiseks – milleks siis üldse eri riikdies reisida, kui nende eri pärasid üldse nautida ei suuda? Neisse tuleb ikka ülepeakaela süveneda, ja siis uuesti välja ja edasi suunduda!

    Sakslaste puhul võib-olla tuleb tähele panna nende endi tausta – Saksamaal on pikk ja edasiarenenud lihasöömise kultuur, ainuüksi vorste on vist tuhandeid sorte, just lugesin kusagilt selle kohta. Võib-olla tõesti sakslasele Egiptuse veiseliha ei sobi, ei ole aimugi. Oleneb, mida “hea” all mõeldakse, sest see võib tähendada palju eri asju. Minu jaoks tähendab see üht värsket, mahlast, maitsvat pehmet noorlooma fileetükki, mille olen alati leidnud, kui olen soovinud. Eestis ma ei mäleta, et võiks minna jõululaupäeval supermarketisse ja valida terve kalkuni, kalkunifilee, loomafilee, veel 20 suvalise loomalihatüki, jäneseliha, põldpüüde, tuviliha, hane, pardi ja veel umbes 20 kalasordi vahel, mereandidest rääkimata… Pean tunnistama, et kuskilt ei tule pähe kurta, pealegi oleks nt merevähk jõululaual palju efektsem kui seasink… mis on lihtsalt kõik, mida enamusel sakslastel (või eestlastel)
    Igapäevaselt muidugi võtad, mida lihunikul just anda on, aga pean jälle tunnistama, et ma enamasti ei mäleta umbes pool tundi pärast sööki et mida ma sõin ja kas see oli hea või halvem.

    Mulle hakkaski seetõttu silma eeskätt, et peaaegu kõik jõulukommentaarid blogides ja FBs jne olid.. jõuluSÖÖGIST. Kellel oli 5 kellel 7 käiku ja peaaegu kogu jutt ja fotod keerlesid selle ümber. Pluss veel too “better than Joneses” moment, et kellel ei õnnestunud seda söömaaegade “võistlust” piisavalt kõrgel tasemel kaasa taha, oli oma kommentaarides peaaegu et vabandav… :-O
    Minu unistustes on jõulud ikka olnud lihtsalt üks ilus rahulik hetk küünlavalgel, kallite inimeste seltsis ja hea muusikaga. Toit… tore kui see kuidagi iseenesest tekiks.  Kuigi koos pere ja sõpradega kokata, kui tulemus pole eesmärgiks niivõrd kui protsess ise, siis – miks ka mitte :).

    Mis kriitikasse puutub, siis tuleb eristada ausust poliitikast. See, mis meid sunnib teistesse kultuuridesse vastuvõtlikult ja “avatult” suhtuma, on ju tegelikult meisse sisse kasvatatud poliitiline suhtumine, et kõik on võrdsed ja kõikidel on kõikidelt õppida jne jne. Mis peab aitama toota rahumeelsemat ja vastastikku lugupidavamat maailma. Kuid igaühe esimene ja aus reaktsioon on küllap ju ikka sama – et miski on harjumatu, võõras, ebameeldiv, võib-olla isegi vastik. Lihtsalt siis analüüsid seda reaktsiooni mõistusega ja taandad selle poliitiliselt “mõistvale” suhtumisele. 

    Nüüd, kui kirjanik ka nii teeks, siis ju raamatut ei oleks! Siis polekski millestki kirjutada, kui eesmärk ju on just nimelt kirjeldada teise maailma eripärasid ja kuidas näiteks eestlane oma taustalt neid tajub. Sellise raamatu eesmärk pole ju poliitiline korrektsus, samasuste rõhutamine (mis on vajalik kooseluks) vaid just nimelt ERISUSTE rõhutamine.

    Epp Petrone raamatut olen sirvinud ainult veidi, minu meelest ei räägi ta seal midagi uut kellelegi, kes Ameerika suuna kirjandust ja filmikunsti ka muidu jälginud on. Ei mäleta, kas oli Ameerika I või II. Mis ei tähenda, et lood loetavad poleks, kuid minu jaoks nt info poolest hõredad (4-5 lk lihtsalt jõulukingituste jagamisest ameerika peres – ahoi?). Midagi isiklikku ma nagu ei täheldanud, pakun, et oma perest näiteid hankides on kirjeldatud ikkagi lihtsalt üldiseid aspekte – itaalia päritolu peresid on ameerikas ju oi-kui-palju! Üldse leian, et väga vähe on meis enamuses midagi tõeliselt “isiklikku”. Enamik muresid, valusid, apse, otsinguid… kõik see kordub, kõik teevad selle vähemal või rohkemal määral läbi, kuigi mõned ehk salgavad, sealhulgas (NB!) tihti salgavad isegi iseendale. Häbenevad oma enda tegusid ja mõtteid isegi iseenda ees.

    Kuid kui ülal kirjaldatud moel vaadata asjadele – et kõik inimesed on üsna ühtmoodi inimlikult ekslikud – siis varjata, häbeneda või liigselt punastada pole eriti millegi pärast. Iseasi, et sisu peab sildile vastama – et lugeja ei tunneks end nagu kogemata valesse loenguruumi sattunu. Kui aga silt kõlab umbes et “eestlane arvab ameeriklastest”, siis ju ongi põhjust rääkida täpselt, milised need ameeriklased eestlasele siis paistavad.
    Või mis?

  10. Tahtsin selle lihajutu peale ka omalt poolt midagi lisada. Ma ei ole kunagi Egiptuses käinud ja ma ei tea sealse lihaturu kohta midagi, aga üks mu tuttav Marokost (samuti islamimaa) ütleb, et kui tema käib Euroopas, siis ta ei suuda seal liha süüa. Et Euroopas tapetakse loomad teistmoodi, kui Marokos ja liha maitse on teine. Nagu ma aru olen saanud, siis islami kombestiku järgi ei tohi looma enne tapmist hirmutada (näiteks mööda õue noaga taga ajada jne) ja alati lõigatakse läbi kaelaveen ning riputatakse loom pea alaspidi, et liigne veri ära tilguks. Mu Maroko tuttav kaebabki peamiselt, et Euroopa liha on tema jaoks vere maitsega.

  11. Mis puutub mingi maa kritiseerimisse, siis selles ei olnudki probleem – pigem pani kulme kergitama see, et väga ranget kriitikat oli tehtud oma lähedastele. Näiteks koht, kus Epp tuleb lennukilt maha ja teda ootavad ees Justini vanemad: “On üks neid hetki, kus ma olen kahestunud: pealmine osa minust naeratab, musitab, küsib “Kuidas läheb?” Aga sees räägib hääl: oi, kui tüüpilised lapsameeriklased nad välja näevad.” Loomulikult, et saa kellelegi öelda, kuidas või kas üldse kedagi või midagi kritiseerida – see on ikka iga inimese enese valik. Tõsi on see, et suhted ämmade-äiade ja minijate-väimeeste vahel on ühesügused igal pool, ikka tuleb ette hõõrdumisi ja ütlemisi. Kas seda peab nüüd terve maailma ette sellisel kujul panema ja mida sellised kommentaarid laias laastus selle maa kohta räägivad, eks see ole juba teine teema. Teise maa ja kultuuri tutvustamine erinevuste läbi on muidugi igati omal kohal, nagu ka konstruktiivne kriitika, aga see ei pruugi alati tähendada nende erinevuste mahategemist. Aga küllap seegi oleneb inimestest – kes elab maal, kus talle istub, kirjutab läbi positiivse prisma, ja kellele seal ei istu, see ei saagi seda teha. Olgu selle kriitikaga, kuidas on, mulle ikkagi meeldib see, kuidas Epp kirjutab.
    Kui nüüd sellest teisest blogist rääkida, siis seal oli tegelikult ainult üks lause, et siga on tabu ja loomalihakvaliteet halb. Võib-olla oleks täpsem olnud, et siga on moslemitele tabu, mistõttu teda igal pool ei ole saada (aga blogides ei viitsi keegi tavaliselt pikka juttu teha, ikka öeldakse lühidalt) ja mis puutub loomalihakvaliteeti, siis tõepoolest – nagu Ragne mainis, et loomad lastakse verest väga tühjaks, mis tähendab, et liha jääb kuiv (mahlad ju tulevad välja), samas noorlooma puhul on liha juba iseenesest pehmem ja magusam, isegi kui verest väga tühjaks lastud, jääb ta pehmem. Siin ongi täpselt see vahe, millega keegi harjunud on.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s