My Estonia 2

Eelmisel nädalavahetusel käis eestist külas tuttav, tegelikult isegi kaks, kuid üks neist tõi kaasa ka selle raamatu. Esimene osa oli läbi ja iseenesest mõistetavalt tuli seega läbi lugeda ka teine. Nagu Petrone selles raamatus tabavalt mainib, et eestlased armastavad meeletult korda. Nad küsivad sult pidevalt: “Kas kõik on korras?” They need to know. Ja nii oleks minulgi olnud justkui midagi puudu, korrast ära, kui teist osa poleks saanud kätte võtta 🙂

Ühest küljest oli see tugevam raamat, kui esimene. Tundus, et autor on ennast rohkem lahti kirjutanud. Ka meeldisid mulle väga peatükid Eesti saartest, Saaremaast ja Hiiumaast, eriti Saaremaast muidugi. Ma ei ole kunagi mõelnud, et saarlased on kuidagi eriti põhimõttekindlad inimesed. Et nad ütlevad iga asja peale “It`s against my principles” ehk et “See käib minu põhimõtete vastu!” Aga võib-olla tõesti saarlastele meeldivad põhimõtted ja võib-olla see on ka põhjuseks, miks päris mitmed saarlased on moslemid – nad vajavad põhimõtteid 🙂 Ja seda kuulsin ma ka esimest korda, et saarlased pärinevad mereröövlitest (!) või on toimunud mingid segunemised ja seega võib Saaremaalt leida tumedaverelisi inimesi. Aga võib-olla see ka on nii, näiteks minu eluaegne pinginaaber on väga tõmmu (sõna, millega autoritki iseloomustati, et nagu õlu, vorst ja kommid :)) ja kui ma temaga koos esimest korda Egiptusesse tulin, pidasid paljud teda egiptlannaks. Et võta siis kinni.

Selles raamatus, nagu esimeseski, oli palju juttu ka välismaast. Kui esimeses Soomest, siis teises osas Norrast ja Rootsist ja sealsetest eestlastest. Ja ka Taanist. Rohkem oli raamatus ajaliselt edasi-tagasi liikumist, mis mõneti meenutas mulle Epu südameraamatut. Aga mitte ka päris. Ja rohkem depressiivsem oli see raamat, või melanhoolsem oleks ehk isegi parem sõna. See jube eesti ilm ja kõik muu kokku panid autorit läbi raamatu küsima: “Kas seda ma siis tahtsingi?” Eks me kõik küsi seda aeg ajalt endalt, olles eluga mingisse punkti välja jõudnud läbi nende soovitud soovide, mis on meid sinna viinud. Aga võib-olla ei olegi nii oluline küsimus see, kas me midagi kunagi tahtsime, vaid see, kas me seda ka praegu tahame. Sest inimestena muutume pidevalt ja nii ka meie soovid. Aga iseenesest tore, et keegi välismaalane on Eestis oma kodu leidnud ja ka tahab seal elada. Kasvõi sel põhjusel, et veidigi täita väljarändajate poolt tekitatud tühje auke.

Kokkuvõttes eestlastele kindlasti soovitaks lugeda, palju äratundmisrõõmu ja võimalus läbi kellegi teise silmade heita pilk enda peegelpildile. Eestlaste ja Eesti olemus on üsna täpselt ära tabatud ja edasi antud humoorikalt, kuid mitte seda maad ja rahvust maha tehes. Mis kokkuvõttes jätab raamatut käest pannes (vaatamata suhtelisele melanhoolususele) mõnusalt positiivse emotsiooni.

Advertisements

4 responses

  1. Ma “maadelen” praegu esimese osaga. Lahe lugemine, pingevaba ja humoorikas 🙂 Teine raamatki riiulis ootamas…

    • Tänu hea soovituse eest 😉 Kas need ka sama “mahlakad” ? Peaks vist olema, sest Epp ju ka paras krutski 🙂

  2. Mulle meeldib, kuidas Epp kirjutab, aga tema Ameerika raamatud ei ole selline üks ajaliselt voolav jutustus, vaid pigem teemade kaupa jutukesed ja pigem kõigest sellest, miks nad sealt USAst uuesti tagasi Eestisse tulid. Aga mulle meeldisid need raamatud ka, isegi kui USAga mingit suuremat sidet ei ole.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s