Ma istun arvuti ees ja vaatan erinevaid kuldehete pilte ja mõtlen kullapoodi minekust. On kolmapäev ja abikaasal on aega selleks pühapäeval. Vaatan ja mõtlen ja vaatan ja mõtlen… minekust, sest juba väga tahaks minna oma kulda ümber vahetama, kuid pean ootama pühapäevani. Pühapäev jõuab lõpuks kätte, me läheme, vahetame kulla, tuleme koju ja märkame, et hindade arvutamisel on tehtud viga. Esmaspäeval toimub uus kullapoodi minek abikaasa poolt, et arved klaarida ja mina mõtlen, et peaks uuesti kulla ümber vahetama, kuna ühe ehte puhul on juurdehindlus olnud liiga suur lihtsalt ehistöö eest, mida mulle poes ei mainitud, ja nii saan minna kullapoodi veel teisipäeval. Pange tähele, et kogu selle aja keskendusin ma poodi minemisele ja sain seda teha mitu korda.
____
Keegi mainib Facebookis, et kasvatab piparmünti ja see mõte jääb mind painama – ka mul oleks värskelt kuivatatud piparmünti vaja, et retseptiraamatusse minev retept üle proovida. Tädi külastades märkan, et tal kuivad just riide peal, viin selle talle teise tuppa, et lapsed seda segi ei keeraks ja mõtlen, et küsin kui koju lähen, unustan. Täna lähen äiale alla süüa viima, taulatab mulle neli kimpu piparmünti (seda ei ole kunagi varem kuue aasta jooksul juhtunud), et võta endale ja kuivata. Soovisin ju värsket piparmünti, mäletate.
____
Lähen lastega grillkala tooma, Nadiin on võtnud endaga kaasa võtme ja rahakoti, hõikan talle ülevalt, et kas võti on ikka olemas – on – vaata et ära ei kao, pane rahakotti. Läheme grillija juurde, hakkan mehele kala eest raha andma, Omar paneb plehku, jooksen talle järgi, rahakotisahtel lahti, võti kukub välja. Ei märka seda, maksan ja lähen koju. Viin ka äiale kala ja hakkan rahakotist võtit otsima – kadunud. Lähen vaatan sinna kohta, kus Omar plehku pani – võti vedeleb tee peal. Mäletate, minu mõte oli et võti ära ei KAOKS, ma keskendusin kadumisele ja see juhtus.
____
Kõikidele inimestele, kellega telefonitsi või näost näkku sel õhtul kõnelen, räägin, kuidas Omar kolm korda päeval minu juurest minema jooksis – kalapoes, õue minnes (üks noormees püüdis ta kinni) ja õhtul, kui all värava juures seisva äiaga rääkima läksin. Mitmel korral lähevad mõtted Omari minemajooksmisele, kuni täna korraga märkan, et last pole enam. Ta on läinud kolm korrust alla poole ja kuna keegi on jätnud alumise metallist uksevärava lahti, tänavale silganud. Otsin, hüüan igalt poolt, poemüüja tuleb appi, äi tuleb appi, kuni korraga üks naisterahvas tuleb moshee poolt, Omar käe kõrval – oli märganud, et väike laps üksi jookseb tulistvalu teadmatus suunas. Ma keskendusin Omari MINEMAJOOKSMISELE, ja sain seda.
____
Eile õhtul jäin kuulama telerist tulevat filmi “Grease” põhilugu ja see jääb mulle kusagile alateadvusesse. Täna märkan WordPressi avalehel postitust “Summer days driftin away…”, mis on üks lausejupp sellest laulust. (http://quesarah.net/2011/06/02/summer-days-driftin-away/ – päris huvitav lugemine, muide.)
____
Läheme Nadiini kooli registreerima kolmapäeval ja kõik eelnevad päevad mõtlen minemisele – mis kell, mida selga panna. Pidevalt tuleb see mõte pähe. Jah, te arvasite õigesti, meile oli öeldud vale päev ja me saame pühapäeval tagasi MINNA.
____
Mõtlen mitu päeva, et raha on vaja. Kujutan ette, kuidas näen raha oma käes ja see teeb mul tuju heaks. Lähen koristan all äia pool veidi, ta annab sajalise, et mine osta lastele jäätist ka ja jäta ülejäänu endale. Järgmisel päeval lähen kala tooma, äi annab mulle jälle sajalise. Ma keskendusin raha SAAMISELE ja sellega kaasnevale HEALE tundele. Sain seda.
____
Kirjutades Oprah viimasest saatest, jääb mulle kummitama see lause, et miski ei ole juhuslik, vaid kõik siin maa peal on “in divine order”. Ma tean seda ju juba ammu ja usun ka külgetõmbesse, kuid naljakas – sellele mõeldes, muuts korraga mõtte-reaalsuse vaheline suhe hästi kiireks. Ehk et mu mõtted olid KÜLGE TÕMBAMISE juures. Ma mõtlen, et pole ammu midagi lugenud, lähen onread.com lehele, et mingit raamatut alla laadida, kõik tundub ebahuvitav. Äkki kargab see Oprah lause jälle pähe ja leian sealt raamatu “The Power”, mis on järg sellele “Saladuse” raamatule. Loen veidi. Ei viitsi eriti. Vaatan youtubest “The Secret” filmi algust. Umbes tund aega hiljem lähen korraks Facebooki ja leian oma viimase kullaloo alt kommetaarina sellele kohale, kus ma kirjutan, et parem on omada, sest sinna, kus on tuleb juurde, et ” Mõtte jõud- seda lugesin ma alles üsna hiljuti “Saladuse” raamatust. Mõte tõmbab ligi: kes mõtleb suurelt ja rikkalt- see saab aina juurde, kes mõtleb ainult oma hädadele ja vaesusele- see tõmbab ka hädasid ja vaesust juurde. Oma nahalgi kogetud asi- mõtle ja unista suuri asju ja NEED TULEVAD. Praegu su blogi lugedes tekkis küsimus- islam ja selline suurelt mõtlemine- kas need sobivad kokku? Tore, kui sobivad.” Ehk et samal ajal kui mina vaatan filmi Saladus, kommenterib keegi mulle sellega seoses midagi. Ma keskendusin sellele raamatule, filmile ja see tuli ka teist teed pidi minu ellu.
Minu vastus:
EGIPTIMAA 
Mina olen inimene, kes Jumalat ei usu, kuid…
lugedes Su n-ö mõttejõuga seonduvat, hakkasin mõtlema ühele asjale (kusjuures mõtlesin seda ka enne).
Täna kirjutasin heast tuttavast, kellel avastati liikuv neer. Kui olin netist uurinud, et mida see endast kujutab ning miks ja millest see tekib, siis üllatusin.
Kirjas oli, et see on rohkem naistel ja just kõhnadel.
Üleeile hommikul, kui me ta auto juures juttu vestsime, vaatasin teda ja ütlesin: “Sa oled ikka jube kõhn…”
…ja õhtul viidi ta haiglasse 😦
Väga lahe postitus 🙂 Suur fänn igapäevaelu tähelepanuekute kohapealt olen. 🙂 Lahe näha kuidas inimesed seoseid oma mõtlemise ja reaalsuse vahel tähele panevad..
just just, nagu piibel ja tate modern 😉
Just, nagu piibel ja tate modern. 🙂 🙂 Täpipealt 🙂
Mina usun, et kõik on omavahel seoses. Teinekord on aeg põhjuse ja tulemuse vahel aga nii pikk, et me ei märka seda. Ja ma usun ka, et kõigel on oma põhjus.
Need olid vaid mõned näited, aga kui olin juba ära postitanud, tuli veel mitmeid meelde – nt Nadiin mängis mu juuksenõeladega ja jättis need diivanile vedelema, ma ütlesin, pane kokku, muidu keegi jookseb ja torkab jalga, tulime poest tagasi, nõelad ikka diivanil, Omar haaras käärid ja mina hakkasin neid tema käest ära võtma, kui ta hüppas diivanile ja jooksis üle püstiste nõelte, nii et need tema jalgadesse kinni jäid.
Ma usun, et kõik põhineb eeldusel – kui sa eeldad, et juhtub halb, siis juhtub halb, kui sa eeldad, et juhtub hea, juhtub hea.
Meile tundub, et oleme nagu peata kanad, aga kui suudad end kaugelt vaadata ja mõtled oma elu situatsioonidele, siis näed üsna selget mustrit, mis millegi on kaasa toonud.
Mustri(te) nägemine eeldab teadlikkust. Teadlikkust enese mõtetest, väljaütlemistest ja alateadvuses eksisteerivatest emotsioonidest, mille põhjal siis muster nagu pusle kokku saab.
just
Kusjuures ma jäin veel selle haiguse koha pealt mõtisklema. Kunagi ammu puutusin kokku NLPga ehk neurolingvistilise programmeerimisega, mis sisuliselt räägib sama asja mõtte jõust ja paar päeva tagasi sattus mulle samuti kätte üks vana anne (oktoober 2006), kus sellest pikemalt juttu. Haiguse kohta siis nii:
Uskumused ja väärtused on meie kroon, need loovad mõtte. Mõtted määravad omakorda seisundi. Kui mõtted on halvad, olen ärevuses. Sellest sõltuvad omakorda käitumine ja tegutsemine.Käitumine annab alati mingi tulemuse, soovitud või soovimatu. See kinnitab mu algset mõtet. Kui ma olen ärevuses, siis muutub mu hingamine kiireks ja pinnapealseks. Aga see, kuidas mu organism saab hapnikku, sõltub otseselt hingamisest. Kui ma ei saa piisavalt hapnikku, muutub mu ajukeemia, mis mõjutab omakorda mu endokriinsüsteemi, mis saadab signaale organitele. Meie füsioloogia määrab vaimse ja füüsilise tervise. Kõige kiirem viis muuta ajukeemiat on muuta uskumusi ja väärtusi, mis põhjustavad mõtteid. See toob kõige kiiremaid tulemusi. Kui oled valmis headeks elamusteks, saad neid, kui halbadeks, siis halbu.
NLP mudel on maailmas haiguste ravis väga levinud ning seda peetakse väga mõnusaks meetodiks. Kui oleme suutnud endale haiguse tekitada, siis suudame sellest ka lahti saada. Ühes USA raviasutuses kasutatakse vähiravis NLP mudelit. Vaid mõnekuise eluprognoosi saanud haigetest elas 4 aastat pärast ravi alustamist tervelt 70 protsenti! NLP puhul ei lähtuta diagnoosist. Inimene ei ütle, et olen vähihaige. Kui ma hakkan nii rääkima, samastan end oma haigusega ja mul on väga raske sellega toime tulla. Minu identiteet on siis olla vähihaige. Kui ma aga ütlen, et mul on muteerunud rakud või vähk, siis räägin ma protsessi tasandil. Identiteeditasandil mõtlemine seletab ka asjaolu, miks iluoperatsiooni läbi teinud inimesed sageli peavad end ikkagi inetuks. Kui inimene usub, et ta on kole, siis lõikus ei muuda tema arvamust.
Külli Loomann
Sinu uus püstitatud teema mõttejõust on minulegi tuttav. Aga pole kunagi sel moel seda lahanud. Mul on aga paar näidet enda elust, mida ma kuidagi seletada ei oska. Nimelt olen ma juba mitukümmend aastat, alates varajasest noorusest märganud, et vaatan kella just sel momendil, kui see näitab 22.22 (Eestis ja õhtul siis) ja 2.22 (juhul kui öösel). Teine näide puudutab TV vaatamist, eriti siin riigis, kus ühes programmis näidatakse ühte ja sama filmi palju kordi. Niisiis, telekapuldi abil filme otsides, satun mõne filmi lõigule ja kuna mind see ei huvita, otsin aga edasi. Kõik kordub järgtmisel päeval, ja ohh imet ma satun jälle samale kanalile ja JÄLLE täpselt seesama fragment, mis oli eelmine päev. Seda juhtub mul juba aastaid kogu aega. Kellajad on ju igakord erinevad, aga ikka ja jälle satun täpselt sedasama momenti vaatama. Oskab keegi seda seletada.
Teil on siin põnevaid mõtteid ja mõtte jõud paistab olevat võimas. Mis puutub kellaaegadesse, siis mina vaatan sageli kella 21.21 ja seda juba aastaid. Seletust pole ma samuti leidnud…??? Miks sattusin Siinaile ja mis mind sundis tegema sellest oam teise kodu…ei oska seletada. Maailmas on reisitud paljudes kohtades, aga kohta, kus peale Eesti tekiks mõte end sisse seada, polnud varem kohanud. Ma pole kindel, et peame suutma kõike mõistusega seletada, kuid selge on see, et tahame mõista. Tuleb olla avatud ehk valmis igaks eluüllatuseks, kes iganes neid meile saadab… Siis ehk jõuame iseenda ja maailma ja oma eluülesande mõistmiseni.
Ma just mõtlesin ise rääkida selle postituse juures ka sellest, kuidas me satume sama filmi, mida varem oleme näinud poole pealt nägema just sellest samast kohast (mitte algusest), minuga on seda ka juhtunud kordi ja kordi ja kordi. Ma arvan, et see tuleneb sellest, et keskenudme sellele kohale, kust nägema hakkasime. See koht jääb meie mõtetesse (punkt, millest eespool toimunut teada tahaks – aga kuna me ei tea, mis seal eespool on, siis keskendume just sellele kohale ja – seda kohta näeme).
Kella kohta ei oska öelda, aga ma arvan, et see on sama – sa mõtled, et sa KOGU aeg vaatad kella just sel ajal. Kuna need numbritd tunduvad sulle imelikud, jääd mõtlema ja mõtlema selle üle, et äkki see on mingi märk ja su silme ees kajastuvad need numbrid jälle ja jälle. Ja nii “juhtud” sa vaatama kella just sel kellaajal uuesti. Mis omakorda kinnitab veelgi sinu mõtet ja loob uued situatsioonid. See on minu arvamus. Kui ma mäletan, siis Siiri ka kirjutas mõnui aeg tagasi, see oli vist veel vanas blogis, et ta juhtub alati kella vaatama imelikel aegadel. Nt 12:34 vms.
Ma guugeldasin nende numbrikombinatsioonide kohta ja hästi paljud on seda täheldanud. Siin on põhjalik vastus: http://www.eadon.com/coincidences/coincidencesclock.php
Sisuliselt on seal kirjas, et see tuleneb digikellade kasutamisest ja et meie alateadvus töötab kogu aeg ehk et kui sa oled kord seda kellaaega märganud, jääb see sulle alateadvusesse kummitama nagu mingi märk ja inimese aju on alateadlikult võimeline teadma (ehk alateadlikult kell kogu aeg tiksub sekundeid), millal just see aeg kätte jõuab ja siis vaatadki jälle kella. Kõige lihtsamini meeldejäävad kombinatsioonid ongi 1 ja 2, palju vähem on suurte numbritega, nt 19.19 vms. Aju jätab paremini meelde ja oma loomuselt oleme harjunud otsima seaduspärasusi kõiges.
… ja Siiri postitus http://mymaailm.blogspot.com/2010/12/2010-aasta-hakkab-loppema-illusioonid.html
Tänud, Nele.
Lugedes täna eesti ajalehti, vapustas mind teade eestlanna surmast, kes pidas Indias hotelli ja oli just lennukiga teel sinna, kui eestlanna terviserikke tõttu pidi lennuk maanduma, aga oli juba hilja. Meenus, et lugesin kunagi varem Terje Uuseni soovist end tõestada ning minna just Indiasse üksinda ja hakata hotelli pidama. See soov oli tal 2 aastat tagasi ja nüüdseks oli see saanud tõeks. Kena noor 42 aastane naine, kes teostas oma unistuse ja nüüd teda pole enam. Miks küll juhtuvad sellised asjad, inimene oli õnnelik, et sai teha, mida ta väga soovis. Miks on saatus selliste suhtes nii karm ja milline trauma tema abikaasale ja kahele tütrele. See täna loetud kurb uudis mõjutab mu tänast päeva, olen mõttes tema perega.
See on saatus – on asju, mille üle meil puudub kontroll ja midatuleb lihtsalt aktsepteerida. Usaldades Kõigekõrgemat, ei karda inimene surma. Kuid paraku on sellega alati nii, et mahajääjatele raske, minejale kerge. Justnagu sünni puhul see on vastupidi. Ühest hetkest hakkab elu tiksuma ja ühel hetkel jääb kell seisma. Millal ja kus – see ei ole enam meie teha.
Lisaks omalt pooltki väikse “mõttejõu” fragmendi: Polnud kuulnud ega näinud ühte kunagist töökaaslast juba 20 aastat ega olnud iial tema peale mõelnud.Äkki ta meenus mulle…Järgmisel päeval tuli külla kolmas töökaaslane sellest vanast ajast ja kuulutas:mis sa arvd,keda ma bussis nägin?
Pole vast raske arvata,keda…!