ENSV ja EAV

http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_NSV_vapp

ENSV vapp

Eile hommikul ärkasin kummalise unenäo peale. Nimelt olin öösel unes näinud, et olen ühes väikeses Eesti poes ja pean kiiruga valima omale midagi meelepärast. Miskipärast ulatas käsi külmikust kohukese poole. Miks, ma ei oskagi öelda. Kohukesed mulle iseenesest maitsevad ja kohupiim üldse, aga samas pole kohukesed midagi sellist, mille järele ma poodi tormasks. Aga selles unenäos oli teisiti.

Hommikul ärgates meenusid mulle laulusõnad mehest, kes nägi unes taevalikku ilmutust ja teadsin kohe, et täna peab hakkama raketiteadust tegema. Kohukesi siin ei ole, kui just mingid venelaste poed Kairos välja arvata, kohupiima müüakse poes üsna soolasel kujul. Kuidas siis ikkagi kummalist alateadvusest pinnale kerkinud isu rahuldada?

http://et.wikipedia.org/wiki/Egiptuse_vapp

EAV vapp

Korraga meenus mulle ühes kohalikus kiirtoiduketirestoranis Momen söödud juustukook maasikamoosiga ja peas kasvas idee teha hoopis midagi selles liinis. Aga zelatiin, kuidas selleta külmikutorti teha? Kusagil ilmselt leidub ka seda, mis on siis küll tehtud mingist muust algproduktist peale sea, aga kuna parajasti oli reede varahommik ja enamik suuremaid poode veel suletud, suundusin ühte väiksemasse nurgamarketisse mõttega panna kook kokku sellest, mis sealt kätte saan.

Poes leidsid aset järgnevad sündmused.

“Tere! Kas teil kohupiima on?”

“Ei, ei ole.”

“Aga kaalujuustu või midagi sellist?”

“Ei, ei ole.”

“Olgu, andke mulle siis neid toorjuustukolmnurkasid siit riiulilt kaks karpi.”

Poodi koguneb üha rohkem rahvast ja pisikese leti ees tunglevad vaheldumisi väikesed lapsed, vanemad naised ja üks näolooriga noorik. Pisikese köögi suurune ruum on korraga pungil rahavast täis ja keegi ei taha oodata – igaüks hõigub oma soovi ja ootab otsekohest teenindamist.

“Kas teil tarretisepulbrit on?”

“On.”

“Kas sidrunimaitselist on?”

“Ei, anult maasikaga.”

“Olgu, andke mulle siis palun neli karpi.”

Poemüüja tõstab tarretisepakid letile juustukarpide juurde. Korraga pistab üks memm lauale  tühja pisikese purgi ja palub 2 naela eest seesamipastat. Teised, nähes, et keegi midagi vahelt saab pistavad ka kohe hõikuma, käed pea kohal püsti nagu börsiturul. “Pane mulle siis pool kilo nõudepesuvahendit!” hüüab üks nõudlik. “Soovin kaks pakki kummikomme!” pistab teine mammi poemüüjale raha pihku. Kohale saabub teine poemüüja ja asub neid üksteise võidu teenindama. “Kelle juustud ja tarretised need siin laual on?”

“Kelle juustud ja tarretised need siin on?” hõiskavad nüüd juba kõik kooris.

“Selle proua omad,” vastab keegi.

“Kas soovite veel midagi?”

“Küpsiseid, 4 pakki.”

Onuke tõstab lauale neli pakki, küsimata milliseid täpselt, ja esitab arve.

Ühte sorti juust, ühte sorti tarretis, ühte sorti küpsised. Jalutan lastega kodu poole ja mulle meenub korraga ETV pealt jooksev seriaal “ENSV”. Mingi lõik Selvehallist, kus püütakse jätta mulje, et kõike on, kuni keegi külastaja suvatseb siiski reaalsuse avalikustada: “No kõike asju ikka ei ole. Tahaks näha rohkem lasteriideid, sukkpükse, rohkem erinevaid suurusi. Selliseid asju.” Ja naabrimutt, kes on “petnud riiki” ja terve kolmeliitrise purgi võid täis varunud. “No, kui kaks pakki oled kätte saanud, ei keela ju keegi uuesti järjekorda minna uue kahe pakiga”. Ja sama naabrimutt, kes on oma sõjaveteränist abikaasa eesõigust kasutades saanud järjekorrast kiiresti kätte Ungari konservid.

Olid ajad, olid majad. Ise ju seda suuremalt jaolt nii ei mäleta. Aga mingil tasapinnal need kaks reaalsust sel reedesel varahommikul õrnalt justkui kohtuksid.

 

 

Advertisements

2 responses

  1. Huvitav, et neljapäeval arutasime töökaaslastega peaaegu sama teema üle ja meenutasime ENSV aegu, millele mõeldes, ajab ikka tõeliselt naerma. Oh aegu, oh kombeid 🙂
    Mis puutub aga kohukestesse, siis lugesin hommikul just ühte artiklit, kus väideti, et 1 kohuke pidi sisaldama 3 teelusikatäit suhkrut -seega kohutavalt kahjulik kraam 😀 Nüüd mõtle, kas igatsed veel :P:)

  2. Nojah, mina ju sellest päris nõuakaajast mäletan vähe, aga huvitav, et see seriaal ENSV algab täpselt siis, kui mina sündisin – november 82 ehk siis kolm päeva enne Breznevi surma 🙂
    Ma arvan, et kõike võib, aga mõõdukalt. Suhru pärast ei muretse, minu hommikukohvis on ka 3 lusikatäit 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s