Viimati loetud raamatutest

Olen viimase kahe nädalaga teinud ülisuure hüppe filmide vaatamise kõrvalt lugemise osas, nimelt lugenud läbi koguni 5 raamatut. Mitte, et see nüüd midagi märkimisväärset oleks või Guinessi raamatusse kandmist nõuaks, aga ma ei mäleta, millal viimati nii palju nii lühikese ajaga lugesin. Kui suvised Eestis käigud virna kogunenud ajakirjade taga välja arvata, siis juhtus see ilmselt millalgi ülikoolis. Aga see selleks.

Minu Mongoolia – olin ammu tahtnud seda raamatut läbi lugeda, mitte Mongoolia pärast, vaid pigem seetõttu, et teada, mida ikkagi tunneb üks armuvalus Eesti mees. Või õigemini, keda siis armastuse teema ikka külmaks jätab. Olin kuulnud tiitleid „parim“ ja „halvim“ selles sarjas ja seda enam huvitas. Mina lahterdaks selle pigem sinna parima alla, st mulle meeldis. Meeldis see, et autor julges end avada meestele ilmselt nii haavatavast kohast, meeldisid mõtted armastusest. Meeldis, kuidas ta näitas  nii hästi, et kuigi mehes (eesti?) võivad mõllata meeletud tunded, ei näita ta seda välja. Meeldis mõttekäik, et mida rohkem oled oma elus armastanud, seda vähemaks seda jääb, kuigi me inimestena armastame ikka mõelda, et tunded on lõputud ja kasvavad ja uuesti tekkivad. Eks nad ole ka, aga armastusega on veidi teisiti. Seda olen samuti vahel mõelnud ja mõelnud, miks see nii on. Raamatust sain vastuse. Meeldis ladus jutustus ja hea kirjutamisoskus ja ühtlane stiil. Ainus, mis veidi vajaka jäi, oli ilmselt Mongoolia, kuigi ma täna tean kindlasti sellest maast oluliselt rohkem – lihtsalt seetõttu, et varem ei teadnud midagi. Aga eks see on ka omamoodi mõistetav, sest tegu oli ühe reisi kirjeldusega ja seeläbi maa vaatlemisega, mitte seal elamisega ja nii väga sügavale ilmelt ei jõua ka. Mulle tundub, et kirjeldatava rahvaga peab ikka kuidagi üheks saama, neid tunnetama ja tundma. Igal juhul sobib see teos hästi just reisikirjade rubriiki. Tsitaate.

Minu Ameerika 3 – Ka seda raamatut ootasin. Mõnes mõttes on need Ameerika raamatud olnud minu jaoks inspireerivad, sest olid esimesed omalaadsed, mida lugesin. Siis sattusin lugema Epu blogist raamatust välja jäänud katkeid ja enam see raamat nii väga ei tõmmanud, alapealkirjaks veel „Kriis“. Ka tekstid tundusid kuidagi masendavad ja poliitilised, mis mind eriti ei paelu. Ega ma raamatust Ameerika kohta palju uut teada ei saanud ja Epp võtab selle raamatu tegelikult ka ise kokku mõttega, et ajalugu kordub igakord uutmoodi. Nii kordus selleski  – hullumeelsed jõulud, mänguasjad ja kõik see mis ühe tarbimisvalude käes vaevleva ühiskonna moodustab. Isegi sinepiplaastritee lugu oleks nagu kusagil varem juba olnud. Samas meeldisid mulle väga peatükid reisimisest Ameerikas ja teiste eestlaste lood sellel maal, see oli nagu pahvak värsket õhku. Obamaga seonduv oli ka huvitav, rassismiteema oli huvitav – oli näha, et Epp oli palju ka tausta uurinud. Epp kirjutab hästi ja ladusalt ja tema stiil on ühtlane, see kõik tõmbas raamatu juurde tagasi ja pani põnevusega lõpuni lugema.

Sillamäe passioon – raamat, mis on pälvinud hiljuti Virumaa kirjandusauhinna, mis antakse parima Eesti ajalugu käsitleva teose eest, tekitas minus vastakaid tundeid. Algul ei meeldinud, tundus kuidagi võõras ja eriti häiris igasugune ropendamine. No vaadake, ma olen hilisem väljaanne päris-Eestist, nagu Hvostov seda oma raamatus nimetab, ja kõiksugune teksade, kosmose jms problemaatika ei ole minu ellu kunagi kuulunud. Samas olid meie paneelmaja korteri naabrid kogu minu lapsepõlve venelased ja perepoeg raamatu autoriga sama vana, et ma midagi ikka kompasin. Natuke tundus mulle ka, et ta pesi liiga palju oma musta pesu (seks jms teemad), aga seda ainult seni, kuni ma ei olnud lugenud Murutari „Projektilaps Pärnust“ 🙂 Lõpus läks Sillamäe lugu paremaks, või ütleme siis nii, et minu jaoks mõistetavamaks, kus ta rääkis maal vanaema pool elamisest, raamatukogus käimisest ja isast. Kõkkuvõttes oli tegelikult hea. Ka seetõttu, et Sillamäe oli nagu omaette karakter või tegelane, nagu eemalt vaatav ja noogutav vahitorn. See raamat pani mind mõtlema sellele, kui väikselt lapsed tegelikult juba enda ümber toimuvat mõistavad ja pani mõtlema ka kakskeelses kodus kasvanud lastest, nagu minu omad. Ja pani mõtlema sellest, kuidas me teisi inimesi mingi detaili järgi lahterdada armastame, kuigi neil võib meiega rohkem sarnast olla kui erinevat. Igal juhul soovin autorile edu ja loodetavasti saab ta ka kulka preemia sel aastal.

Projektilaps Pärnust – see raamat aitas mul mõista eelpoolnimetatud teose võlu. Ma ei ole Murutari varem lugenud, seega ei osanud ka palju oodata. Olin kuulnud kiidusõnu ja ma saan jällegi põhjusest aru  – inimesed, kes on sel ajal täpselt sama elu elanud, lähevad kaasa ja raamatusse sisse. Mina ei länud eriti. Murutari stiil on lendlev, kerge lugeda, aga kuidagi minule segaselt liigub ühelt teemalt teise. Ka ei tulnud sellest loost Pärnu nii hästi välja kui Sillamäe selles teises raamatus. Kohati oli mulje, et loeks justkui kellegi isiklikku päevikut. Ma tõesti ei tea, kuidas aitab avada Pärnut teatud ajastul see, kus ja kellega ja kuidas täpselt see süütus läks. Aga võib-olla kellegi jaoks aitab. Või siis Eesti tänaste tuntud inimeste pidev mainimine kummalistes kohtades. Samuti oli veidi kummaline pidev isiklik pöördumine kellegi poole, kes kindlasti hetkel seda raamatut loeb. Mulle meenus kohe oma esimese raamatu toimetaja märkus kohas, kus olin kirjutanud „täna“ – et mis sõna on see nt kahesaja aasta pärast. Plussiks raamatule oli autori kirjutamisoskus, ajakirjanik kumas sealt läbi.

Minu Maroko – seda raamatut ei olnudki varem raamatuna lugenud, kuigi teema on nii lähedane ja autor lapsepõlvest tuttav. Olin lugenud moslemiteajakirja Iqra numbrist küll peatükke, kuid sellist üldmuljet on nii raske saada. Lugesin ka sel põhjusel, et üks tuttav soovis väga teada, mida mina ikkagi sellest teosest arvan. Muidugi on veidi raske objektiivselt hinnata, aga mulle kindlasti meeldisid väga peatükid, mida lugedes tundsin, et need on tulnud südamest (Fatima naeratus, Kohtumine tädidega, Pulmad, Lõppsõna). Autori kirjastiili kohta pole samuti midagi ette heita, tekst oli sujuv ja ladus. Ei meeldinud kohad, kus autor hakkab Eesti rahva poole sõrme vibutama ja moraali lugema, kuigi ütleb ka ise tekstis, et kellelgi ei ole õigust teisele moraali lugeda. Kuigi ma saan ka aru, et võib-olla kukkus see veidi teisiti välja, kui autor soovis ja ta tõesti soovis lihtsalt kontraste välja tuua ja aidata eestlasel maailma teistpidi vaadata. Üheks põhjuseks võis olla ka see, et eks paari esimese kuu jooksul tekivadki teises kultuuris elades need kõige tugevamad kontrastid. Juba aastaid koha peal olles sulandud ja võtad omaks ja mõistad, et tegelikult on inimesed ühesugused igal pool. Mulle ei meeldinud ka see, et ühtlase stiili maast ja inimestest hakkisid ära kuidagi nagu jõuga sisse surutud nõuanded araabia riike külastavatele naistele ja terrorismiteema, aga ma saan aru, et kirjastus tegi siin ka oma nõudmisi. Mitte, et teemad ei oleks olnud huvitavad või vajalikud, lihtsalt tundusid selles kontekstis veidi võõrkehadena. Eks oleks võinud veel teemasid avada (toidud, kool jms) aga võib-olla näevad need kunagi ilmavalgust teises osas. Inshaallah, nagu me mõlemad selle peale ilmselt ütleksime ;).

Ja lugemistuhin jätkub! Ees ootavad avastamist Austraalia, Bollywood ja Guatemala.

Advertisements

4 responses

  1. Nele, ma kommentreerin Maroko-raamatu kohta, et just need kaks peatükki olid need, mida kirjastus arutas, et kas need peaks ikka olema või soovitaks välja võtta. Aga ikka jätsime sisse. Ma loodan ka, et Kätlin kirjutab “Minu Maroko 2”, olgu siis edasiste külastuste põhjal või tagasi kolides, ta on maininud, et vähemasti laste koolimineku ajaks kolivad tagasi. Igatahes aitäh meie kirjastuse raamatuid lugemast ja mul on kahju, et on sattunud nii, et sina meie kirjastuses pole avaldunud. Aga ma olen su Egiptimaad ise ostnud ja nüüd on plaanis osta see araabia köögi radade raamat :).

  2. Ma tegelikult lisasin selle koha arvustusse, et kirjastusel olid selles kohas oma nõudmised, tegelikult seda silmas pidades, et kui sa esmalt Kätlinile (ja mulle tema kaudu) kirjutasid, oli minu mäletamist mööda seal midagi sellist, et araabia maid puudtavatest raamatutest ootaks ka peatükki terrorismist või siis,et see teemana kuidagi sisse tuua, läbi kirjutada. Mäletan veel end mõttelt, sest mõtlesin ikka pikalt toona, kas üldse proovikas teha, et no mida ma sellest kirjutaksin. Ainuke variant olekski minu arvamus või siis araablaste arvamus, mis seal kaksiktornide juures juhtus ja mida koraan selle kohta ütleb. Sest siin elades ei puutu selle teemaga mitte kuidagi kokku – seda ei näe, sellest ei rääägita ja see on kuidagi hoopis teine maailm ja kusagil mujal. Siis olid veel sellised nõuanded ühes failis, et mida võiks ka sisse tuua raamatusse, nt kindlasti otsib inimene, kes sellesse riiki reisib, nõuandeid, mida silmas pidada vms. Selle siis Kätlin ilmselt kirjutas just sel moel lahti, et kui suhete loomiseks läheb, mida siis silmas pidada. Seda kõike mõtlesin, et kirjastus kirjutas ka ette, millest kirjutada, ja tegelikult selles üldse ei ole ka midagi halba, võib-olla oleks parem olnud neid teemasid kuidagi teksti põimida, kuigi nagu ma ütlesin, nii nagu nad raamatus seisid võõrkehadena on nad ka kohapeal elades võõrkehad, ehk probleemid, millega keskmine kohalik oma igapäevaelus kuidagi kokku ei puutu. SIis mulle meenus veel maeiteakust loetud kommentaar, et toimetaja tahtis need kaks peatükki välja jätta ja sina ikka olid soovitanud sisse jätta, et kui nad juba olemas olid. Sellised mõtted selle koha pealt 🙂
    Teie raamatuid loen huviga, kuna need on kõik nii elulised ja aktuaalsed, igaüks omamoodi. Aga see, et mina ei ole nende hulka sattunud – jah, kuidagi on teed olnud selliste käänakutega, et mingil põhjusel ei ole seni määratud olnud, kuidas tahes pole ka proovinud. Kuid mine tea, millised pöörded ootavad meid veel ees 😉

    • Jah, tõsi ta on, Kätlin küllap kirjutas need peatükid jah sellepärast. Maroko pealkirjaks sai “maailma teistpidi vaatamise õpik”, nii et ses suhtes see terrorismiteema ja 9-11 jms teiselt poolt vaadatuna läks väga asja ette, ja see meeste-teema ka :).
      Aga kuule, kes teab, äkki kohtumegi kuidagi kunagi, ka tööalaselt.

Vasta Nele-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s