Minu Soome

minu_soomeVõtsin lõpuks kätte raamatu Minu Soome. Ja tegelikult on mul hea meel, et tegin seda siis, kui juba ise siinmail elan-olen. Minu tutvusringkonna nimesed, kellel Soomega põgusam suhe, on selle raamatu peale õlgu kehitanud, samas kui Soomes elavad tuttavad selle jälle väga hääks tunnistanud. Ehk on see nii kõikide samalaadsete raamatutega, et kui on endal rohkem puutepunkte antud maa ja inimestega, kõneleb ka raamat rohkem ja paneb kaasa muigama ja pead noogutama kohtades, kus lugeja ja autori kogemused ühtivad. Raamat tuleb niiöelda lähemale.

Selliste raamatute arvustamine on seega väga mitmetahuline ja mõneti ehk ka võimatu-ebaõiglane, sest mida siis lõpuks arvustatakse, kas lugu, kirjastiili, arvamusi, kogemusi, valikuid. Ja tegelikult on siinkohal väga lihtne ühelt teise libiseda ehk arvustada mitte raamatut vaid inimese valikuid, arvamusi.

Raamat oli lihtne ja postitiivne, juttu peamisest elukorraldusest ja inimeste olemusest, käitusmismallidest. Soomes juba paar kuud elanuna pean tunnistama, et tõepoolest on meil eestlastena palju eelarvamusi soomlastest, kuid kinnise kooriku alt avaneb tihti väga lahke ja head sooviv inimene. Kui vaid selle kesta alla näeks. Ja kuigi väliselt on kõik väga õiglane ja võrdne, siis tegelikult on pinna all peidus ka egoism. Ja et asutustes ei tee sulle keegi puust ja punaseks, mida sa täpselt tegema pead, vaid sa pead seda enne asutusse minemist väga täpselt teadma ja siis ametnikult oma õigused välja nõudma. Või siis kokkuhoidlikkus, kuigi rahaliselt oleks võimalik endale lubada, ja taaskasutus. Või siis see juuksekarva lõhki ajamine, et kõik oleks täpselt sendi pealt võrdne. Ja palju muud veel, mis meid kahte suht sarnast rahvust tegelikult eristab. Ehk et Soome ja soomlaste mõistmisel on autor väga teravat silma omanud. Ja selles mõttes soovituslik lugemine kindlasti kõikidele eestlastele, kes Soomes või muul moel soomalstega kokku puutuvad.

Kui nüüd veel raamatu kui sellise juurde tagasi tulla, siis mõneti häiris mind selline libisev stiil – oleks võinud olla rohkem konkreetseid seiku, juhtumisi, mille kaudu soomalse olemus avaldub. Sellised seigad oleksid muutnud raamatu ehk erksamaks, värvikamaks kui pelgad kirjeldused. Ja teiseks – kiitmine, st pea igas peatükis kedagi omamoodi kiideti, nagu oleks raamat olnud üks suur tänuavaldus. Teisest küljest ma saan ka aru, miks autor on seda teed läinud – Soome on lihtsalt liiga lähedal, et kõik mõtted ja arvamused trükipoognale panna, teistega seotud seikadest kõrvaltvaatajapilguga kirjutada. Või ma vähemalt arvan nii.

http://petroneprint.ee/minu_soome.php

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s