Ma ei ole siia ammu kirjutanud, elu on lihtsalt võtnud veidi teise tempo ja suuna, aga mäletan, et blogide kaudu võib leida mida tahes.
Seega: otsime uut üürikorterit Soomes Espoos, soovitavalt Kivenlahti piirkonnas, kolmetoalist ja alates 1. juunist.
Et kui keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi – palun kirjutage mulle!
… mis vajavad ikka ja jälle meenutamist.
Ole enda vastu aus. Päriselt ja tõeliselt. Ja ole teiste vastu aus. Mitte ainult nende, kellega pidevalt kokku puutud, vaid kõikide vastu, kellega puutud. Mõneti võib teisiti olla lihtsam, mugavam ja kiirem, aga lõpuks – what`s the point? Sest…
… Sa ei pea ega ole kohustatud olema kellelegi meele järele. Peale iseenda. Kuigi siin on muidugi see probleem, et enamasti meeldib inimestele olla teistele meelejärele. Meile on lihtsalt maast-madalast nii sisendatud. Aga tegelikkus on see, et see ei ole kohustus. Ja siit ka teistpidi mõte – kellelgi teisel ei ole samuti kohustust sulle meeldida. As simple as that! Peaasi, et iseenda vastu ausaks jääd!
Et end hästi tunda, ei pea sa tundma end teistest paremana, rikkama, targemana. Oluline on, et sa tunneksid end hästi sellisena nagu oled. Ja kui ei tunne – tegutse või sõlmi rahu. Heasüdamlikkus ja lihtsus on midagi, mida ei saa osta, kuid mis on kõigile kättesaadavad. Ja mis meid inimestena tegelikult teistest rikkamaks muudavad. Ja maailma rikastavad.
Kuula oma soove ja leia end! Siis ei ole sa kunagi üksi isegi kui hetkel üksi oled.
Ela päev korraga ja tee igast päevast selline, nagu sooviksid, et oleks kogu sinu elu. Või siis vähemalt viimane päev.
Nii lihtne see kõik tegelikult ongi…
Lund sadas ja sadas. Lamasin paksul valgel vaibal männiokste all ja vaatasin kergelt virvendavasse helehalli taevasse. Ja reisisin mõtteis tagasi.
Kuidas olin ma siia jõudnud?
Minu elu on alati käinud 7 aastaste intervallidega. 7 aastat Egiptuses oli täis saanud, kui ma suvel Eestisse puhkama sõitsin. Ja tegelikult sõitsingi ju üksnes paariks kuuk, et enne kooli algust taas tagasi lennata, lennukipiletidki olid ostetud. Aga mu hinges oli teatav rahutus. Ma ei kujutanud ette, et pean saatma tütre kooli, teadmata, mis uus päev kaasa toob hetkel endiselt ebastabiilses riigis. Kuigi muidugi, väikelinnades on endiselt oma argipäev ja elu läheb edasi. Kuid siiski.
Mu higes oli ilmselt rahutus olnud juba mõnda aega. Vaevalt muidu oleksin üldse oma mõtteid ja tundeid lahti kirjutama hakanud. Olen just viimastel kuudel täheldanud, et kui hing on leidnud rahu, siis on sinu sees kõik vaikne. Ei teki sellist rahutusest tingitud vajadust oma mõtteid selgemaks mõelda.
Mingil hetkel selle suve jooksul tekkis minus teadmine, et üks ring on ümber ja tuleb edasi minna. Mis samas ei tähenda, et kunagi tagasi ei peaks minema. Lihtsalt hetkel tundus see kuidagi… valena. Kuigi vale on ehk liiga tugev sõna. Tundus, et hing ei saa ehk rahu, kui lähen.
Olen viimastel aastatel õppinud, et kui julged soovida ja sellesse uskuda, siis on kõik võimalik. Ja nii ma siin olen. Kuigi pean tunnistama, et Soome ei ole kunagi, tõepoolest mitte kunagi olnud see maa, kus oleksin unistanud elada. Kuid mingil kummalisel moel on siin kõik see, millest olen unistanud. See kõik on kuidagi just siin kokku saanud. See, et sain just siia tööpakkumise ja et kõik muu selle kõrval on justkui iseenesest sujunud ja läinud, suuremat vaeva selleks nägemata, on ehk vaid märk sellest, et nii ongi antud hetkel hea?
Korraga meenus mulle seal lumevaibal lebades eelmise aasta algul tehtud soovidepilt. Seal oli pilt lumistest mägedest, mis kaetud kuusetukaga. Härmas loodusest. Veelombis hüppavatest lastest ja teine liivakastimängudest, lumememmest. Seal oli pilt laivast suvisest viljapõllust ja kadakatega ääristatud käänulisest rajast. Sõprusest, lilledest ja liblikatest. Mediteerimisest. Kirjutamisest ja raamatutest. Värskest toidust ja söögitegemisest. Lisaks teadlikult lisatud pildid uuest majast, autost ja rahast – sest kes siis neid juurde ei sooviks. Seal olid sõnumid nagu: “Igavesti noor”, “Fun” ja “Leia oma tee”.
Selgituseks. Minu akendest avaneb vaade lumistele mägedele, mis kaetud kuuskedega. Teistest akendest härmas loodus. Minu lapsed käivad loodusesõbralikus lasteaias, kus käiakse õues iga ilmaga, ja ka veelombis võib vabalt kummiriietega istuda. Ja loomulikult on selle vanaaegse maja juures ka liivakast. Eile valmis meie esimene lumememm. Viimaseid aastaid on täitnud kirjutamine ja söögitegemine rohkem, kui ma eales uskunudki oleks. Ja lisaks kõigele muule töötan ma nüüd lasteaias, kus noorus ja fun on märksõnad. Ja kus kõikidel on oma nimekaim – mina nimelt olen liblikas 🙂
See on kummaline, kas pole?
Ehk olen leidnud oma tee järgmiseks 7 aastaks?
Vahel lähen ma akna juurde ja leian end ikka ja jälle kaugusesse vaatamas. Justkui soovist veenduda, et see kõik ikka tõsi on. Aga see on!
Ja minu so
ovit
us sel vana aasta viimasel päeval: ärge kartke unistada ja soovida, tehke oma soovipilt mõeldes korraks, et kõik on võimalik. Sellesse uskudes see nii ehk ka saab olema!
Sooviderikast uut!
Kõige ilusam aeg Eestis on minu meelest augusti lõpp, need paar nädalat, mil suvi ulatab sügisele käe. Kui ilm on juba jahe ja päike käib madalalt, aga õhus on veel tunda suve hingust. Kui vihm ei ole veel päris külm ja lehed ei ole veel kollaseks läinud. Aga metsaalused on sellest hoolimata kollased, kukeseenekollased, ja vaheldumisi mustikasinised ja pohlapunased. Ja rahvas ei ole enam rannas higistamas, taustaks mängimas avatud autoaknast kostev tümakas, vaid müttab mööda metsasalusid, kollased ja sinised ja punased ämbrid käes. Vaikuses.
Tegelikult ei peagi alati metsa minema. Eile võtsin taskusse väikese koti ja läksin teepervele põldmarju korjama. Lapsed silkasid kannul. Isegi kass Mimmi tuli ja kõndis pikkade sammudega meie järel. Korraga hakkas sadama ja me varjusime esimese puu alla. Sadu tugevnes ja tugevnes kui taevas sai justkui maaga üheks ja vajus meile peale.
Hetk hiljem paistis jälle päike. Me ei saanud märjaks vaid läksime hoopis tuppa põldmarjamoosi tegema ja pannkooke küpsetama.
Kaheksa aastat tagasi olin ma samamoodi siin, korjasin samu marju samas augustikuises vihmas ja päikeses. Marju oli siis vist rohkem. Aga võib-olla ma lihtsalt mäletan nii? Mitme aasta tagant need ringid inimeste eludes täis saavadki, et uut ringi alustades ja uusi kogemusi omandades uue inimesena samasse punkti tagasi jõuda?
Mulle tundub, et minul on üks igal juhul jälle täis saanud!
Vanemad tõid Tartus elavate vanade tuttavate juurde tehtud külaskäigult kaasa karbi slaide, väikese virna mälupilte minust. Ma tunnen ära piltidel olevad inimesed ja kohad, iseenda muidugi ka. Aga kõige sürrim asja juures on see, et ma ei mäleta. Ma ei mäleta ennast nendel hetkedel nendes riietes nende inimestega nendes kohtades tegemas kõike seda, mida pildid mulle tõestavad, et ma just teinud olen. Muidugi te võite ju öelda, et ma olen neil piltidel alles kolme-neljane, ma ei pruugigi neid üldse mäletada, nagu inimene mäletab enda lapsepõlvest tihti täpsemalt üksnes teiste poolt jutustatu põhjal. Kuid siiski – kuhu need pildid kadusid?
Teisalt meenub mulle üks hetk Saaremaa vanaema pool, kus külalised rääkisid just sel teemal – et nii kummaline, kui ma ühel päeval suureks saan, ei mäleta ma enam seda hetke, seda igapäevast olengut, kus hetkel viibin. Ma võisin toona olla sama vana, kui nendel slaididel. Mäletan seda hetke siiski eriti hästi, sest otsustasin toona – selle hetke jätan endale meelde. Et mis mõttes unustan ära?! Ja jätsin – mäletan vanaema kambrit, sugulasi, beebit, kellele ema parajasti köögis gaasipliidil piima soojendas, siis klaasist pudelisse valas ja kollase luti otsa tõmbas. Ma mäletan, sest ma otsustasin nii.
Ja siis on veel mingid kolmandat liiki mälupildid, mille puhul pilte-slaide-fotosid mitmeid kordi näinuna pildil kujutatud tausta sisse uuesti reaalselt sattudes meenub see foto – ma olen siin ju olnud. Aga see kohalolek muidugi jääb kuhugi pildialbumi kaante vahele.
Mida kaugemale me mingist reaalsusest tuleme, seda hägusemaks see reaalsus muutub. Me mäletame mingeid jooni, kuid tabame end küsimas – kas see ikka oli nii? Või ma kujutasin seda kõike üksnes ette?
Aeg teeb oma pintslitõmbed!
Ma mõtlen sõnale “ramadan” ja mu silme ees kajastuvad värvilised laternad rõdudel, üle tänavate tõmmatud elektriküünlad ja narmendavad kileribad, pikad õhtupalvused Mekast (läbi teleri), päeval vaiksed ja tasased, vahel närvilised, õhtutundidel aga eriliselt rõõmsad ja tänulikud inimesed minu ümber ja tänavatel, lastelaulud, mis on minu pealuusse kulunud elektrilistest ramadani lambikestest oma laste peos – igal aastal uutest.
Kui Nadiin kuulis, et ramadan on kätte jõudnud, palus ta kohe omale metsast üks kuusk tuua. Eestimaal käivad ju elektrilambid ometigi kuuse külge. Taadu kuuske ei toonud. Isegi lampe ei leidnud üles. Jõulutäht ja -kolmnurk ei tundunud ka kuigi hästi sobivat.
Nii näen ma oma tavapärast ramadani üksnes siis, kui silmad sulen. See kõik on kusagil seal teisel pool.
Aga ramadani mõte – paast, see ei küsi kohta. Ja me paastume. Kui Egiptuses kestab paast u 16 tundi, siis Eestis pea 20. Noh, aga seal on ju ka kuumem. Kõik on võrdne.
Esialgu ei kujutanud ma hästi seda 20 tundi ilma joogita ette, söök söögiks. Ja ausalt tunnistades oli esimene päev kole raske, sest ma ei olnud harjunud ka öösel sööma. Aga teisest päevast pole enam nagu midagi. Elad ja oled ja teed oma tavapäraseid toimetusi. Keha harjub kõigega.
Ja ma olen üle pika aja nautinud taas söögitegemist. Suvel Eestis ei tahagi muidu väga süüa – veidi suppi või värskeid kartuleid seenekastmega, vahel praetud lesta või lihtsalt külmsuitsulõhet. Aga nüüd on meeled toidulõhnade suhtes eriti teravad. Nii olen paari päevaga vaaritanud kõik need põhilised Egiptuse paastutoidud ja ramadani juurde kuuluvad maiused, põhiroaks valinud midagi kokaraamatu Maroko retseptide hulgast. Need sibula ja safraniga kanad on lihtsalt ülimaitsvad!
Aga tegelikult inspireeris mind selleks postituseks hoopis üks Rumi poeem, mida täna FBs märkasin. Jäägu see siis siia lõppu kõlama:
“Mao tühjuses on peidetud magusus.
Mõtted ja kõht põlevad paastudes puhtaks,
hakkavad voolama uued ideed,
Udu kaob ning uus energia paneb Sind jooksma uusi samme.
Kui oled täis, siis Saatan istub seal, kus peaks olema Sinu vaimsus.
Kui paastud, siis head teod kogunevad Su ümber nagu sõbrad, kes tahavad aidata.
Paast on Salomoni sõrmus. Ära anna seda illusiooni eest ega kaota oma jõudu!
Kuid isegi, kui oled kaotanud tahte ja kontrolli, need tulevad paastudes tagasi, nii nagu sõdurid maa seest, vimplid lehvimas nende kohal.
Taevast laskuvad liuad, nagu Jeesuse pühal söömaaajal.
Ootuses näha seda lauda, mis on kaetud teistsuguse toiduga, parema kui ükskõik mis kapsapuljong…”
Ilusat Ramadanikuud ka minu poolt!
Eile juhtusin mingeid imelikke teid pidi lugema Perekooli lehte, kus üks Eesti ema kurdab oma muret:
“Olen eestlane, lapse isa mujalt. Pole must, moslem või nii. Laps käis siin lasteaias, kõik oli korras ja tore, läks kooli ja hakkas pihta! Hakati tõrjuma. Algul oli õnnetu, siis tegime selgitustööd, et mis siis, et isa pole eestlane, selle eest on sul mitu keelt suus ja reisinud. Nüüd pliks vastabki norijatele, aga ma oskan 3 keelt, mitut sa räägid? Õnneks on ka õpetaja selline, kes ei salli mingit narrimist. Aga vahel on lapsest kahju.
Elu on imelik, aga ma leidsin endale kaasa mujalt.”
Ma jäin sellele mõtlema. Kas siis, kui laps oleks olnud musta nahaga või moslem, oleks tõrjutus olnud õigustatud?
Mulle meenus ühe tuttava kommentaar, kes ilmselt mõtlematult vaatas mu lapsele silma ja ütles: “Küll nendel moslemitel on ikka kurjad silmad.”
Ma olen õnnelik, et minu ümber on väga palju toredaid inimesi, kes ei hooli sellest, et minu ja minu laste usutunnistus just selline on nagu on. Aga ma näen vilksamisi ka hoopis teistsugust suhtumist. Ja ma ei hooligi niivõrd endast, aga lapsed – mis moel on nemad valesti toiminud olles lihtsalt need, kes nad on? Oma nahavärvi ja religiooniga, mida nad tegelikkuses veel ei taju ega mõistagi.
Vahel on elu imelik tõepoolest.
Suvi.
Sellega seoses kerkib meeltesse nii palju. Ja see kõik ei olegi hetkel üksnes mõtetes. Suvi on kohale jõudnud ja seda on tunda isegi sombusel päeval. See ei loe. Sest nagu kurvad päevad on üks osa elust, et tunda rõõmu ilusatest, nii on vajalikud ka vihmased.
Ma astun õue ja hingan kopsud triiki männilõhna täis. Ma kuulan tundmatute lindude laulu ja tegelikult ei olegi sel tähtsust, kuidas neid nimetatakse. Siin on nii vaikne, et siis, kui linnud ei laula, võin ma kuulda ka lehe langemist (kui ta suvel selles ilus üldse langema peaks). Ma istun valgel majatrepil ja tõstan nina sini-sinise taeva poole ja lasen päikesel on nägu paitada. Ma istun kiigel ja loen. Paberist raamatut.
Ma torkan käe maasikapõõsasse ja kruus saab lõhnavat suve täis. Et kahe päeva pärast võiks oodata mind uued maasikad. Ma istun autosse ja sõidan metsa, kus on sambla seest nina välja pistnud juba esimesed kollased seened. Ja tõden taas, et paremat värskest kartulist kukeseenekastmega ei ole. Ma istun autosse ja sõidan mere äärde. Ja loen. Ja näen oma laste pealt, kuidas õnneks on tegelikult nii vähe vaja.
Ja ma rõõmustan isegi vihma üle. Ja siis, kui muru niitmisest paiskub tuppa värskuse aroom. Ja ma lihtsalt olen. See on hetkel uskumatult kerge.
Kas ma igatsen Egiptust? Jah ja ei. Mingi osa minust on Egiptuses kodunenud ja küllap see on omamoodi ka hea. Aga minus on veel suur osa ka seda naist, kes praegu tunneb, et ma pean olema just siin. Ja see on hea tunne.
allikas: internet
“Kolm kirge on saatnud mind elus:
armastuse igatsus, teadmiste otsing
ja inimkannatuste talumatu kaastunne.
Armastus toob ülevuse ja kergendab üksindust,
tänu armastusele olen näinud
seletamatus miniatuuris ettekuulutatud nägemust
kõrgustest, mida pühakud ja poeedid on kujutanud.
Sama kirglikult olen otsinud teadmisi,
olen soovinud mõista inimsüdameid,
olen soovinud teada, miks tähed säravad.
Armastus ja teadmised viisid üles kõrgustesse,
kuid kaastunne tõi mind maa peale tagasi.
Näljas laste, piinatud ohvrite
ja abitute vanurite
valukarjed kajasid mu südames.
Igatsen leevendada halba, kuid ei suuda.
Ja ma kannatan ühes.
See on olnud mu elu – elamist väärt,
ja meeleldi elaksin seda uuesti, kui antaks võimalus.”
Tundmatu autori luuletus, mille olen kunagi kirjutanud ühe raamatu siseküljele…
