Ma mõtlen sõnale “ramadan” ja mu silme ees kajastuvad värvilised laternad rõdudel, üle tänavate tõmmatud elektriküünlad ja narmendavad kileribad, pikad õhtupalvused Mekast (läbi teleri), päeval vaiksed ja tasased, vahel närvilised, õhtutundidel aga eriliselt rõõmsad ja tänulikud inimesed minu ümber ja tänavatel, lastelaulud, mis on minu pealuusse kulunud elektrilistest ramadani lambikestest oma laste peos – igal aastal uutest.
Kui Nadiin kuulis, et ramadan on kätte jõudnud, palus ta kohe omale metsast üks kuusk tuua. Eestimaal käivad ju elektrilambid ometigi kuuse külge. Taadu kuuske ei toonud. Isegi lampe ei leidnud üles. Jõulutäht ja -kolmnurk ei tundunud ka kuigi hästi sobivat.
Nii näen ma oma tavapärast ramadani üksnes siis, kui silmad sulen. See kõik on kusagil seal teisel pool.
Aga ramadani mõte – paast, see ei küsi kohta. Ja me paastume. Kui Egiptuses kestab paast u 16 tundi, siis Eestis pea 20. Noh, aga seal on ju ka kuumem. Kõik on võrdne.
Esialgu ei kujutanud ma hästi seda 20 tundi ilma joogita ette, söök söögiks. Ja ausalt tunnistades oli esimene päev kole raske, sest ma ei olnud harjunud ka öösel sööma. Aga teisest päevast pole enam nagu midagi. Elad ja oled ja teed oma tavapäraseid toimetusi. Keha harjub kõigega.
Ja ma olen üle pika aja nautinud taas söögitegemist. Suvel Eestis ei tahagi muidu väga süüa – veidi suppi või värskeid kartuleid seenekastmega, vahel praetud lesta või lihtsalt külmsuitsulõhet. Aga nüüd on meeled toidulõhnade suhtes eriti teravad. Nii olen paari päevaga vaaritanud kõik need põhilised Egiptuse paastutoidud ja ramadani juurde kuuluvad maiused, põhiroaks valinud midagi kokaraamatu Maroko retseptide hulgast. Need sibula ja safraniga kanad on lihtsalt ülimaitsvad!
Aga tegelikult inspireeris mind selleks postituseks hoopis üks Rumi poeem, mida täna FBs märkasin. Jäägu see siis siia lõppu kõlama:
“Mao tühjuses on peidetud magusus.
Mõtted ja kõht põlevad paastudes puhtaks,
hakkavad voolama uued ideed,
Udu kaob ning uus energia paneb Sind jooksma uusi samme.
Kui oled täis, siis Saatan istub seal, kus peaks olema Sinu vaimsus.
Kui paastud, siis head teod kogunevad Su ümber nagu sõbrad, kes tahavad aidata.
Paast on Salomoni sõrmus. Ära anna seda illusiooni eest ega kaota oma jõudu!
Kuid isegi, kui oled kaotanud tahte ja kontrolli, need tulevad paastudes tagasi, nii nagu sõdurid maa seest, vimplid lehvimas nende kohal.
Taevast laskuvad liuad, nagu Jeesuse pühal söömaaajal.
Ootuses näha seda lauda, mis on kaetud teistsuguse toiduga, parema kui ükskõik mis kapsapuljong…”
Ilusat Ramadanikuud ka minu poolt!