“Minu Austraalia. Kuidas ma vahetasin raha aja vastu” Selle raamatu kohta on keeruline otseselt midagi öelda, sest kuna lugu oli kirja saanud pigem inimese liikumisest lähtuvalt, jäi mulje, nagu keegi kirjeldab oma seiklusi kusagil. Mida siis selle kohta ikka öelda, tore et seikleb. Üldiselt ma pean ka siinkohal ütlema, et mulle meeldivad pigem raamatud, kus rõhk on rohkem maal ja riigil, nendel inimestel, kui kirjanikul endal. “Minu” on seal maa ees ju küll, kuid nagunii on üks maa ja inimesed erinevate silme läbi nähtuna erinevad. Seega meeldivad mulle enam ka need “Minu” raamatud, kus autor elab nn peres sees ja tal on oma seikluste kõrvalt aega ka kohalikku ja kohalikke rohkem jälgida ja kirjeldada. Selles raamatus oli suhe veidi kummaline, st autor oli ju nn peres sees, aga selleks pereks olid hoopis filipiinlased. Pelgalt sündmuste loetelu jättis minule veidi kiretu ja keskpärase mulje, kuigi lugu ise kui selline oli tore – läks laia maailma õnne otsima ja leidiski selle, nagu muinasjutus. Et see kuidagi nagu ei haaranud kaasa, ma ei tea, võib-olla on selle põhjuseks veidi ajakirjanduslik stiil – aus, kuid külm. Alapealkiri ka nagu hästi ei toiminud, st ikka oli ju rahamure ja lapse sünniga tekkis veel lisavastutus. Kindlasti kultuuriliselt on aeg nagunii teine, aga lihtsalt pealkirja vaadates võiks sealt välja lugeda, et läks Eestist raske füüsilise töö pealt palmi alla magama. Minu jaoks ei toiminud eriti ka see kängurunali (loodetavasti oli ikka nali, saarlased teatavasti ei saa hiidlaste naljadest hästi aru :)) Kuigi sellel kängurul oli muidugi õigus, et tuleb teha hästi väikseid asju, sest need muudavad maailma. Soovitaksin seda raamatut inimesele, kes plaanib Austraaliasse tööle minna, nendele on seal kindlasti palju infot. Üldse ma arvan ka, et iga seesugune raamat pakub rohkem naudingut neile, kel on a) maaga otsesem või kaudsem side ja b) tunneb või huvitub rohkem autori isiksusest.
“Minu Bollywood. Elu nagu India filmis” Ütlen kohe etteruttavalt ära, et see raamat ei meeldinud mulle. India riigina mind väga huvitab ja selles mõttes oli väga tore kuulda uudist, et on ikkagi ilmumas sügisel ka India. Loodetavasti saab selles olema rohkem maad ja vaimsust. Antud raamatu alapealkiri oli küll viitega India filmile, kuid minu meelest see hästi ei toiminud – India filmides on tegelaskujud väga selgelt kas üdini head või pahad ja sellest saab kohe alguses aru, kes on kes. Antud raamatus oli aga üks lõputu kapriis ja kõik peategelased tundusid kuidagi kahepalgelised. India kohta oli peamiselt välja toodud ainult kõik rõvedalt shokeeriv, mis jättis paha maitse suhu. Niisamuti oleks võinud pealkirjaks olla ka Minu kamasuutra ja ilmselt poleks ka palju mööda pandud – kui eesmärk oli shokeerimise läbi lugejaid võita, oleks see ilmselt veel paremini toiminud. Lõplikuks muljeks jäi raamatust ühe kibestunud naise katse naeratada puhkuseromansi juures, et ikka midagi väärt ollakse. Mehe motiivid tunduvad väga läbikumavad. Soovitaks raamatut ehk neile, kes turismnireisil armuvad. Mis mulle raamatu juures meeldi, oli kaas 🙂
“Minu Nepaal. Muinasjutte Himaalaja jalamilt” – vastupidiselt India raamatuga mulle Nepaal väga meeldis. Ilmselt oli autori natuur mulle sarnasem, seega suutsin temaga samastuda. Raamatust kõlas läbi mõnus huumor, hea tasakaal oli leitud isikliku elu ja riigi vahel, nii kui ühest rohkem juttu tuli, vahetas autor kohe suunda. See hoidis raamatu stiililiselt ühtlase, värske ja huvitavana. Samuti kumas läbi autori armastus selle maa ja inimeste vastu ja ilmselt see ongi kõige olulisem taolist raamatut lugedes. Kui autor armastab seda maad, soovib ta seda teistele avada, et ka lugejad leiaksid seal armastusväärset, mitte lihtsalt ei kritiseeri huupi läbi oma isiksuse. Autor oskab näha end koomilisena, mitte siis teisi maha tehes end õigustada. See annab raamatule kohe nii palju juurde. Väga südamlik lisaks ja liigutav. Soovitan.
“Minu Guatemala. Maa, kus vikerkaar saab oma värvid” See oli jälle selline keskmine raamat, et ma oleksin rohkem tahtnud tunda kohalikke inimesi enda ümber. Neid sai läbi raamatu kahjuks näha üksnes kõrvalt, või õigem oleks vist öelda turvamehe selja tagant. Siin on jälle see keeruline koht, et inimene räägib oma elust, kuidas seda siis kommenteerida, aga ütleme siis nii, et ma lihtsalt ootasin (ilmelt ka kaanest tulenevalt) kuidagi värvikamat sisu. Positiivne oli tunda elukogenuma inimese muljeid, inimene enam ei otsi ennast ja seedga saab täienisti ümbritsevale keskenduda. Võiks olla rohkem pilguheitu kohalike igapäevaellu, seetõttu meeldivad mulle rohkem raamatud, kus peategelane elab nn sees. Samas meeldivad teemade kaupa peatükkideks tõstetud raamatud, nii saab rohkem aimu mast ja kuna võõraste inimeste eraelu mind eriti ei huvita, meeldib see jaotus rohkem kui ajaline, mis kirjeldab just maad seeläbi, mis hetkel ajaliselt kirjaniku elus juhuts. Nii jääb ka mast rohkem meelde ja tuleb pareminivälja just see, mis selle igapäeva seal maal moodustab, versus siis siin seal pillatud faktid. Aga peatükid võiksidki olla teemadena, mis siis, et neid saab sellisel juhul palju. Ei tundu kuigi mõistlik kirjutada ühes peatükis ka lilledest, lihast ja musidest, või mulle vähemalt tundub kummaline. Ega see otseselt ei häiri ka, aga stiili mõttes. Rütmi mõttes oli veidi aeglane. Ma ei teagi, kellele soovitada – rikkuritele, kes plaanivad mõnda “hullumeelsesse” riiki elama minna, et aiaga ümbritsetult on see igal pool võimalik. Ma isiklikult loeksin huviga hoopis nende Liibüa elust, mis küll vist veidi lühikeseks jäi.
“Minu Omaan. Kaamelist Porscheni, 56 sõlme tunnis” Ühest küljes minu jaoks väga huvitav teema (peaaegu naaber siin mulle hetkel), teisest küljest minu jaoks liiga palju meremehejuttu. Need inimestevahelised suhted laeval, hmm eriti ei huvitanud. Samas kuna lool oli konkreetne algus ja lõpp, ühe inimese tööelu ühes teises riigis, siis ei saanud ilmselt sellest ka mööda, kuid seda oleks võinud ehk veidi vähem olla ja Omaani veidi rohkem. Aga siin on ilmselt jälle see miinus, et autor ei elanud “sees”. Mõned faktilised kohad jäid ka silma, mitte et ma nüüd mingi tähenärija tahaksin olla, eks. Kahe marokolanna nimeks oli Fatimah Zahra ja autor kommenteerib seda, et marokolased ei hiilga nimede poolest originaalsusega, eismene on Mohamedi tütre nimi, teine tähendab lille või valget. Tegelikult on see nimefraas koos kasutusel prohvet Mohamedi tütre Fatima iseloomustamiseks, kellele moslemid lisavad nimele tihti lugupidamist ja tema häid omadusi rõhutavaid omadussõnu. Kuulsaim tiitel ongi al-Zahra, mis tähendab särav ja prohvet Muhamedi tütrele viidataksegi tavaliselt selle nimefraasiga Fatimah Zahra, mis kokkuvõttes on tegelikult justkui üks nimi. Autor mainib, et kusagil hotelli jõulumeenüüs oli ta näinud ka verivorste, mis võis muidugi ka nii olla, kuid tegelikult on moslemitele ka veri keelatud ja süüakse küll selliseid vürtsikaid vorstikesi, kuid soole sisse on siis aetud segu hakklihast ja kaneelist ja kasutatakse ka riisi meie mõistes siis tangu asemel. Siis oli mainitud tabbouleh salatit, mis koosneb kuskussist, tomatist, piparmündist ja sidrunpetersellist. Tegelikult peaks tabbouleh olema bulgurist (mida valmistatakse küll samuti durumnisust nagu kuskuss) ja lisaks tomatile-piparmündile kasutatakse peterselli, araabia maades on kasutusel lehtpetersell, sidrunpetersellist pole elus kuulnud. Võib-olla oli selle all mõeldud koriandrit, mis on veidi sidruni lõhnaga ja peterselli meenutav. Ühes kohas oli võrdlus Egiptusega, et Omaanis on videvikuaega, samas kui Egiptuses läheb praktiliselt kohe pimedaks. Tegelikult on Egiptuses samuti üks tunnike päikese loojumise ja pimeduse saabumise vahel, mil Egiptuse tavaline pruun toon asendub rooskas-sinise tooniga. Ma ei oska öelda, võib-olla on Omaan siis kuidagi eriti värviline. Mitmes kohas oli nimetatud islamivaimulikku mullaks, kes hüüab inimesi palvele. Üldiselt araabia aladel seda nimetust islamivaimuliku kohta ei kasutata, see on kasutusel Iraanis, Afghanistanis jms. Vaimulik on siin kas sheikh või imaam. Siin on ka veidi sisuline erinevus, mulla on rohkem shiiadel kasutusel. Siis oli lause, et kui ramadaani ajal jääb päevi tegemata, tuleb paljudes maades paastumata jäänud päevad tagasi teha – tegelikult tuleb igal pool tagasi teha, olenemata maast, kus see moslem asub. Kuupuhastusest avalikult ja meeste seltskonnas rääkimine on autori väitel islamimaailmas täiesti normaalne – minu meelest ikka ei ole, st ma ei soovitaks oma päevadest araabiamaades meestele rääkima minna. Ilmselt oleneb inimestest ja kohast. Siin on naisel mehe käest sidemete ostminegi halba muljet jättev. Väga avalikult olen kuulnud rääkimas vaid islamivaimulikke, kes lahkavad mingeid religioonist tulenevaid probleeme. Ühte marokolannat kommenteeris autor, et ta paneb isegi äratuskella helisema, et enne päikesetõusu kere täis parkida ramadaani ajal – selle varahommikuse söömisega on tegelikult nii, et see tuleneb prohvet Muhamedi õpetusest, et selles söögis on peidus õnnistus ja väga väga soovituslik on ikkagi midagi süüa või vähemalt juua. Ärkama peaks sel ajal ju nagunii, sest paast algab päeva esimese palvusega. Mainitud oli tumerohelist soolakashaput maitseainet zaatarit, mis eesti keeles peaks olema tüümian ja millele erinevates piirkondades lisatakse siis näiteks seesamiseemneid, õli, soola ja süüakse saiaga või saiakesena. Oli kirjas ka, et prohvet Muhamed oli abielus enam kui kümne naisega / tal oli kogu elu jooksul kaksteist naist. Ka, et Masqati moshee on araabia maade suurim, mida see tegelikult ei ole – suurim on Püha Moshee Mekas ja Masqati oma on alles 11 kohal, küll aga on see kindlasti sultanaadi suurim. Ka ei ole seal olev lühter maailma suurim – suurim on Kairos ja Swarovski kristallidega suurim Abu Dhabis. Aga see selleks.
Kokkuvõttes oli Omaan minu jaoks siiski hea lugemiselamus, kuna palju oli tuttavat. Ka meeldis mulle see, et autor üritas seda maad ja neid inimesi mõista ja olla nii enda kui teiste suhtes aus. Väga meeldis see koht, kus ta rääkis riietusest ja tunnetas ise kui mugav tegelikult siin on kaetult käia ja meeldis see moshee külastamise peatükk ka. Soovitan araabia maadesse tööle minejatele ja ka reisijatele. Omaani kohta ilmselt peab-võib üht-teist juurde lugeda.
Mõned head tsitaadid, mis minu meelest kehtivad ka kõikides teistes (araabia) riikides ja kindlasti mitte üksnes tööpostil vaid ka pere siseselt.
“Tee oma tööd nii hästi kui saad, ära räägi kellestki midagi, ei halba ega head, ja hoia eemale igasugusest firmasisesest poliitikast.”
“Plaanide tegemisel on omaanlased väga helded. Araabia kultuuri juurde kuulubki selline lubaduste jagamine, millega lihtsalt head tahet ja viisakust üles näidatakse, ning tõsist kavatsust ei pruugigi asjal taga olla. Võõral võib nii kergesti tekkida tunne, et kõik muudkui lubavad ja valetavad. Ei tasu pahandada – tegelikult mõeldakse siiski head.”
Kõige lõpuks soovitaksin siinkohal ära proovida Omaani apelsini-datlikoogi, mille retsepti leidsin siit ja mis originaalis on olemas “Minu kokaraamatus”. Põhi on sama, mis Egiptuse keeksil (kes on endale alla laadinud Egiptuse lisaretseptid), kuid piima asemel on kasutusel apelsinimahl ning tainasse lisatakse apelsinikoort ja tükeldatud datleid-kreeka pähkleid. Mina pähkleid ei pannud, kuid sellest hoolimata oli väga väga mõnus amps. Egiptlased kiitsid.