Minu Soome

Võtsin lõpuks kätte raamatu Minu Soome. Ja tegelikult on mul hea meel, et tegin seda siis, kui juba ise siinmail elan-olen. Minu tutvusringkonna nimesed, kellel Soomega põgusam suhe, on selle raamatu peale õlgu kehitanud, samas kui Soomes elavad tuttavad selle jälle väga hääks tunnistanud. Ehk on see nii kõikide samalaadsete raamatutega, et kui on endal rohkem puutepunkte antud maa ja inimestega, kõneleb ka raamat rohkem ja paneb kaasa muigama ja pead noogutama kohtades, kus lugeja ja autori kogemused ühtivad. Raamat tuleb niiöelda lähemale.

Selliste raamatute arvustamine on seega väga mitmetahuline ja mõneti ehk ka võimatu-ebaõiglane, sest mida siis lõpuks arvustatakse, kas lugu, kirjastiili, arvamusi, kogemusi, valikuid. Ja tegelikult on siinkohal väga lihtne ühelt teise libiseda ehk arvustada mitte raamatut vaid inimese valikuid, arvamusi.

Raamat oli lihtne ja postitiivne, juttu peamisest elukorraldusest ja inimeste olemusest, käitusmismallidest. Soomes juba paar kuud elanuna pean tunnistama, et tõepoolest on meil eestlastena palju eelarvamusi soomlastest, kuid kinnise kooriku alt avaneb tihti väga lahke ja head sooviv inimene. Kui vaid selle kesta alla näeks. Ja kuigi väliselt on kõik väga õiglane ja võrdne, siis tegelikult on pinna all peidus ka egoism. Ja et asutustes ei tee sulle keegi puust ja punaseks, mida sa täpselt tegema pead, vaid sa pead seda enne asutusse minemist väga täpselt teadma ja siis ametnikult oma õigused välja nõudma. Või siis kokkuhoidlikkus, kuigi rahaliselt oleks võimalik endale lubada, ja taaskasutus. Või siis see juuksekarva lõhki ajamine, et kõik oleks täpselt sendi pealt võrdne. Ja palju muud veel, mis meid kahte suht sarnast rahvust tegelikult eristab. Ehk et Soome ja soomlaste mõistmisel on autor väga teravat silma omanud. Ja selles mõttes soovituslik lugemine kindlasti kõikidele eestlastele, kes Soomes või muul moel soomalstega kokku puutuvad.

Kui nüüd veel raamatu kui sellise juurde tagasi tulla, siis mõneti häiris mind selline libisev stiil – oleks võinud olla rohkem konkreetseid seiku, juhtumisi, mille kaudu soomalse olemus avaldub. Sellised seigad oleksid muutnud raamatu ehk erksamaks, värvikamaks kui pelgad kirjeldused. Ja teiseks – kiitmine, st pea igas peatükis kedagi omamoodi kiideti, nagu oleks raamat olnud üks suur tänuavaldus. Teisest küljest ma saan ka aru, miks autor on seda teed läinud – Soome on lihtsalt liiga lähedal, et kõik mõtted ja arvamused trükipoognale panna, teistega seotud seikadest kõrvaltvaatajapilguga kirjutada. Või ma vähemalt arvan nii.

http://petroneprint.ee/minu_soome.php

Filme-raamatuid

Olen suve jooksul lisaks araabiateemalistele teostele lugema-vaatama ka muud. Paari sõnaga.

“Minu Kanada” – sai tegelikult läbi loetud juba enne Eestisse tulekut, aga pole sellest veel rääkinud. Meledis, oleks lühikokkuvõte. Minu meelest oli raamat selline lihtne ja soe, inimene oli maaga rahul ja oma elu ja pere sellega rahumeelselt sidunud. Kaas ja alapealkiri olid väga täpsed, sest tõepoolest oli selles raamatus juttu rohkem väliseestlastest kui kohalikest. Võib-olla see tekitas ka autorile Kanadas elamisest suurema rahulolu, et ta ei pea pidevalt eestlaste järele igatsema – väike Eesti tundub Kanadas täiesti olemas olevat.

“Minu Jaapan” – olles ise mõnda aega olnud Jaapani temaatikaga veidi lähemalt seotud, oli see raamat mulle nagu sügavam sissevaade Jaapanisse. Väga põhjalik raamat ja väga ühiskondlikel teemadel peatuv – aidates just mõista, miks need jaapanlased ikka käituvad nii nagu nad käituvad. Lisaks sekka kultuuri ja muid seiklusi. Ka positiivse elamuse andnud raamat – olgugi, et autor ise seal maal ei ela, tundus Jaapan tema jaoks nagu vana sõber olevat, kellest ta kõike läbi ja lõhki teab.

“Seal, kus rukkiväli” – ma pean ütlema, et mulle väga meeldib see aja sari. Ka see raamat, mis räägib sõja eelsest ja aegsest Eestist väikese lapse silmade läbi oli väga soe kuidagi. Kujutan ette, kui keeruline on ajas tagasi rännata ja tõetruult näha maailma enda ümber läbi lapse silmade. Minu meelest autoril see õnnestus. Ma ei teagi, kui palju teadmisi ma sellest raamatust sain – ilmselt see ei olnud ka eesmärk. Aga hästi oli välja öeldud, et oli aeg, mil inimestel ei olnud sisuliselt mitte midagi (kui nad seda just ise ei kasvatanud) ja sellest hoolimata oskasid nad kuidagi elada. Ja see oli natuke ka selline raamat, nagu oleks jälle saanud oma vanaema lapsepõlvemälestusi kuulata.

“Maroko taeva all” – 45 aastat Marokos elanud Eesti arsti abikaasa kirjutab sellest (eriti toona aastakümneid tagasi) kaugest maast ja kultuurist. Väga meeldis mulle see raamat – autor oli osanud näha kultuuri ja rahva elu läbi nende inimeste silmade andmata seejuures õige-vale kommentaare vaid lasknudki inimestel läbi oma tegude enda eest kõnelda. Juttu oli saunadest, maagiast, mitmenaisepidamisest, pulmadest ja kõigest sellest, mis endiselt marokolaste (ja ka teiste araablaste) ellu kuulub. Isegi mulle tuli Egiptuses elanuna palju tuttavat ette.

“Islam ja diktatuurid” – hmm, seda raamatut ma tegelikult kommenteerida ei tohiks, kuna ma ei ole seda läbi lugenud (lõpuni). Võib-olla oli see minu enda viga – Venemaa moslemite elu jms ei haaku minuga hästi. Mulle tundub, et rohkem kui araablastel on nende kultuur islamiga liialt segunenud. Võib-olla ma oleks isegi edasi venitanud, aga lehitsedes jäid silma mõned ebatäpsused islamist ja sinna ta jäi. Kuigi plusspoolepealt tuleb öelda, et mõned mõttekohad olid päris huvitavad.

“Muld ja marmor” – nõukaaegsed reisikirjeldused Türki, Egiptusesse ja Kreekasse vist. Ma üritasin lugeda seda Egiptuse osa. Läbi jällegi ei lugenud, aga tundus kuidagi kauge ja egiptlasi mõnitavana, seega jäi lõpuni lugemata.

“Maailm, nõudmiseni” – reisikirjad kogu maailmast ilusti kokku seotud ja huvitavate mõtetega läbistatud. Kohati mulle tundus aga, et ühelt teemalt teisele hüppav ja pisut seetõttu laialivalguv. Ja Ameerika oli kuigi üldse kahe silma vahele jäänud. Ka jäi mulle mulje, et moslemitele vaadati tiba viltu.

“Vastused kõikidele küsimustele” – iseenesest mulle väga meelis autori kergelt sarkastiline stiil, kus ta ei ole kartnud näha Eestit enda ümber selgetes värvides. Nagu ta ise ütleb, et ta on lihtsalt äärmiselt aus ja ausaid ülestunnistusi on ikka hea lugeda. Mõned teemad olid minu jaoks kauged, kuigi ma mõistan, et Eesti elu juurde need ilmselt käivadki. Veidi häiris, või ma isegi ei saa öelda, et häiris, aga muutsid raamatu kuidagi nurgeliseks blogi- ja kolumnipostide vahele pandud selgitavad tekstid, kus ja mis täpselt neid ajendama kirjutas jms. Aga muidu selline mõnud võrkkiige lektüür.

“Väikesed kollased sidrunid” – armas lugu noorest ettekandjast, uuest restoranist, surmas, lahkuminekust ja uutest algustest.

“Mida te kogu aeg lõkerdate?” – väga tempokas ja värviline raamat Hispaanias elamisest ja hispaanlastest. Boonuseks läbi raamatu suured ja ilusad, teksti veelgi kirevamaks muutvad pildid. Palju naeratavate inimeste pilte kusjuures nii, et ise ka lõpuks naeratama hakkad. Mulle üldiselt ei meeldi kirjapaberil vulgaarsusi lugeda, aga nagu autor ise ka raamatus selgitas – see on väga hispaanialik.

“Pasodoble” – romaan eestlannast abielunaise ja hispaanlasest keeleõpetaja salajasest suhtest. Usun, et kõnetab tänapäeval üha rohkem eesti naisi. Ühtlasi võiks selle läbi lugeda ka igaüks, kes veidi kuumaverelisemate meessoo esindajate poole õhkab. Lõpp oli väga realistlik igal juhul.

“Hispaania maitsed.Tapas” – hispaania ampsude kokakas. Mulle on tapased varemgi kokasaadetest silma jäänud, seega tundus põnev. Ma ise ei ole muidugi mingi veinijooja, aga ramadani paastu katkestamise ajal vaaritan tavalisest rohkem. Ja minu meelest on sellised ampsud-salatid just head põske pista enne pearoa lauale toomist. Vene salati proovisin igal juhul ära ja kogu pere kiitis 🙂 Ka need, muide, kes ei paastunud!

“Ma olen kole” – hetkel veel pooleli, aga tundub väga hea. Autor jutustab sellest, kuidas abikaasa petmisega ja lahkuminekuga taas end leida ja jalad alla saada. Seda väga värvikalt ja humoorikalt.

“Võõramaalane” – idee oli päris hea, aga ma ei saa ikkagi öelda, et see raamat mulle meeldis. Ma ei ole suurem romaanide lugeja, st need peavad olema väga hästi kirjutatud, et mulle suuremat elamust pakuksid. Algus oli parem, lõpp läks veidi kahtlaseks-segaseks.

Mõned filmid:

“Mammoth” – väga täpselt tänapäevast elu tabanud film, kus nagu ikka inimeste teed ristuvad üle ilma kõige kummalisemal moel ja vaatamata sellele oleme hinges ikkagi üksi ja üksikud.

“Salmon fishing in the Yemen” – nagu tuttav mulle kirjutas – armas film, kust ei puudu utoopilisi unistusi, inimeste väiklust ja üllameelsust. Nõustun.

“Crossing over” – usun, et huvitav kõigile, kes ühel või teisel moel immigratsiooniga kokku puutuvad.

Araabia-egiptuse-teemalisi filme

Raamatutest sai natuke räägitud, paneks ka mõned filmisoovitused:

Cairo Time – Eurooplanna ja egiptlase vahel tekkinud ilus ja ootamatu armulugu.

Arranged – lugu Inglismaal elava juuditari ja moslemineiu sõprusest ja moslemite-juutide korraldatud abielutraditsioonidest, mõnusa huumoriga.

Paradise Now – Palestiina enesetaputerroristide hingeelu ja maailma peegeldav lugu, millest võib leida vastused küsimusele: “Miks?”

Black Gold – ajalooline film esimese nafta avastamisest, samas ei puudu ka ilus armulugu.

Siinkohal mainiks ära ka ammu nähtud islami sünni algusaastaid peegeldava filmi The Message.

Araabia-Egiptuse-teemalisi raamatuid

Miskipärast on mul Eestis olles suur huvi Egiptuse või ka lihtsalt araabiateemailse kirjanduse vastu. Mõned soovitused.

“Jakubijani maja” – “Jakubijani majas” põimib autor ühte väga erinevate inimeste elud – kõik nad elavad kunagises uhkes hoones Kairo kesklinnas. Kasutades eri ühiskonnakihtidest pärit tegelasi, käsitleb Al-Aswani Egiptuse ühiskonna vastuolulisi teemasid. Väga kirev ja huvitav raamat teemadest, mis igapäevaselt ehk silma ei torka. Raamatule on tehtud ka film, mida või hiljem juurde vaadata siit http://www.youtube.com/watch?v=DCsArQiyKc4 Subtiitriteta, aga sisu poolest raamatuga üks ühele sarnane.

“Liibanon 2011” – See on aus lugu sellest, mida seitse meest nägid, tundsid, mõtlesid 114 päeva jooksul Lähis-Idas pantvangis olles. Antud pantvangidraama rabas kõiki Eestlasi. Mis siis tegelikult juhtus ja kes olid need vangistajad? Mind huvitas eriti just viimane küsimus. Väga huvitavalt oli inimtüüpe kirjeldatud ja püütud nende mõttemaailmani jõuda. Esialgu pelgasin koledaid stseene, aga midagi väga hullu seal ei olnud. Pigem selline lootus-purunemine-lootus skaalal liikuvad tundevariatsioonid ja pidev ootamine. Siiski põnev.

“Arabesk, vesipiip ja umma” – tõsielulood räägivad kauplemisest idamaa turul, et rannas käib äri ja tutvumisteenistus, mis võib saada euroopa naise ja araabia mehe suhetest edasi ja miks kõik just nii on?
Põhitõed, mida võiks teada islamist enne reisi. Fakte Kesk-Aasia riikidest, Marokost, Tuneesiast, Türgist, Egiptusest. Minu meelest samuti huvitav ja selline raamat, mida võiks tõesti sirvida igaüks, kes islamimaale sõidab või moslemitega tegemist teeb. Samas on kohati üldistatud liiga laiahaardeliselt, st kultuurimõjutused on tõlgitud kogu araabia ja islamimaailma puudutavaks. Sellest olenemata huvitavalt kirjutatud.

“Kuidas mõista araablasi” – sisutihe käsiraamat kõigile, kes tahavad saada aru araablastest ja araabia kultuuri olemusest. Raamat vaatleb erinevusi araabia ja läänemaise ühiskonna vahel ning õpetab vältima tahtmatuid solvanguid ja etiketivigu araablastega suhtlemisel. Väga huvitav, põhjalik ja täpne raamat araablastest ja moslemitest, kus räägitakse lahti kõik kõige põhilisem, mida silmas pidada.

“Araabia vanasõnad” – valik araabia vanasõnu koos nii araabia kui eesti keeles ja ka transkribeeritult. Väga huvitav lugemine, mis peegeldab hästi araabalaste mõttemaailma. Keel on kindlasti araablase jaoks võti. Teades mõnd vanasõna araabia keeles, võite avada nii mõnegi ukse. Näiteks väga paikapidav “jaum asal, jaum basal” ehk siis üks päev on nagu mesi, teine päev nagu sibul (päevad pole vennad).

“Islam Eestis” – kolmekeelne raamat (eesti, inglise, vene), mis  tutvustab islamit ning Eesti kontakte islamiga minevikust tänaseni. Samuti on välja toodud erinevad moslemitega seotud muuseumieksponaadid Eestis ja juttu on esimestest kontaktidest eestlaste ja moslemitest kaupmeeste vahel.

“Mu kuninganna” – Kamille Saabre «Mu kuninganna» on Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2006. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud töö. Saabre ütleb enda kohta nii “Välja näen nagu egiptlane. Mõtlen ja tunnen nagu eestlane. Käitun nagu šveitslane, kuna see on mu hetke elukoht. Kes ma siis olen või kuhu kuulun? Passis seisab Kamille Saabre, eestlane. Kuid südames on tempel armastlane. See tähendab Armastuse Maa kodanik. Maa, millel ei ole riigi, kultuuri, keele ega loodetavasti ka ahtaks kuivanud mõttepiire. Armastlane usub armastusse. Ilusasse, puhtasse ning igavesse. Vahel selgelt võimatusse, kuid siiski võitmatusse. See on armastlase koodeks.” Raamat on selline kerge ajaviitekirjandus, aga ridade vahel on välja toodud palju olulisi ühiskondlikke teemasid. Samas ei olnud minu jaoks süzee eriti usutav.

“Armastuse jälgedes” – aastal 1900 reisib inglise leedi Anna Winterbourne Egiptusesse, kus armub sealsesse rahvuslasse Šarifi. Nende elu on täis poliitilisi kirgi ja võitlust, aga ka õrnust, veetlust ja võlu.
Sada aastat hiljem sõidab Egiptusesse ameeriklanna Isabel Parkman, Anna ja Šarifi järeltulija. Kaasavõetud vanas perekonnakirstus peituvad märkmed ja päevikud avavad tema esivanemate nii mõnegi saladuse. Inglise-egiptuse naisprosaisti liigutav isikuromaan on ühtlasi loetav ka faktirikka ajalooromaanina. Huvitav ajaviitekirjandus.

Koraan – olemas on ka eestikeelne koraani tähenduse tõlge.

Mõnest asjast veel: “Nuweiba” jäi kahjuks pooleli. “Egitpuse Eha” ei plaani lugeda. Ootel on veel “Allah ja Eeva” ja “Abielus beduiiniga”.

Kui keegi veel midagi põnevat on leidnud, andke märku!

Ehh, Uhhuduur

“Ehh, Uhhudur. Teheranist Addis Abebasse” Kui ma eelmises postituses väitsin, et sarnaste raamatute lugemisel on suureks plussiks kas kohaliku maa või autori tundmine, sest sel moel hakkab raamat jutustama hoopis säravamat lugu, siis selle raamatu puhul peavad mõlemad punktid minu puhul paika. Esiteks, elan ma mitte küll üheski neist läbitud maadest, kuid vägaga sarnase kultuuri ja religioonitaustaga riigis. Teiseks, on üks uhhuduurlane minu tädipoeg, kelle seiklustele ma juba plikapõlves unistavalt kaasa elasin. Minu tädi- ja onulapsed on kõik minust vähemalt 10 a vanemad ja Liivo hakkas seiklema juba üsna varases nooruses. Muidugi liikusid jutud maailmakodanikust ka suguvõsas, samuti raamatus mainitud Alaskatrip, kuhu Liivo hääletas (!) ja kuidas ta seal siis üksinda lumistel väljadel puid langetas ja karudega maadles 😉 Kindlasti on just tema lood selles süüdi, et mul huvi teiste rahvaste ja maade vastu tekkis. Võta kinni, ülejäänud tädi-onulapsed on ikkagi “korralikud” kodanikud, kui onupoja Egiptuse veealuse maailma fanaatilisus ehk välja arvata. Aga raamatust.

Ühest küljest oli põnev lugeda reisist kirjapanduna erinevate uhhuduurlaste poolt, päevade kaupa. Alguses aga tekitas see veidi segadust, et mis – just oli sellest sündmusest juttu ja juba jälle, edaspidi harjus. Teisest küljest muutis see raamatu stiili mõttes kuidagi hüplikuks, üks rääkis õllejahist, teine rattakäikudest, kolmas hakkas filosofeerima. Osadelt autoritelt oli palju teksi, teine kirjutas ainult ühe päev all. Võib-olla oleks parem olnud seda kuidagi võrdsemalt jagada, et ka erinevad vaated maadest oleksid olnud tasakaalus. Midagi ehk järgmise raamatu puhul silmas pidada. Nii kirjutas Liivo näiteks ainult Iraanist ja ma ei saanudki tema enda sule läbi tema muljetest teiste maade kohta rohkem teada. Samas kirjutas ta väga huvitavalt ja haaravalt ja see oli ka üks parimaid tekstae raamatus, mis haaras kaasa ja viis sellesse kirjeldatavasse kohta sisse. Ilmselt on see tema kui kaameramehe oskus pilti kirjeldada ja seda oleks võinud rohkem olla. Saan  aru, et raamatut loevad ilmselt väga erineva tausta ja huvidega eestlased, aga mind isiklikult jättis suhteliselt külmaks igasugune alko jaht ja rattasõidust, käikude vahetusest jms oleks võinud ehk riikide kasuks veidi vähem juttu teha. Aga ma saan ka aru, et see on lihtsalt minu kui ühe lugeja eelistus.

Meeldis, et raamatuga oli justkui kaasas ka film, mida olin etv pealt juba näinud. Lisaks oli raamatus rohkelt pilte, teinekord väga humoorikate pealkirjadega. Mõned faktid jäid ka silma. Väideti, et 99,9 protsenti islamimaailmast kasutab auku poti asemel ja maade hulgas oli mainitud ka Egiptust. Tegelikult see ikka nii ei ole. Egiptuses ja pakun et ka suuremas osas arenenud araabia maailmas on siiski kasutusel potid. Egitpuses on kodudes kindlasti potid, ühes peres olen näinud mõlemat varianti,  avalikes käimlates, kui asutus vms ei ole rajatud korterisse, on enamasti augud. Kusagil oli ka, et shish kebab tähendab farsi keeles kuus kebabi. Shish on küll kuus farsi keeles, kuid shish kebab peaks tulenema minu teada türgi keelest, kus shish tähendab varrast ehk siis kui menüüs on shihs kebab, siis see peaks olema vardas kebab ja lauale ei pruugi ilmtingimata tulla 6 tükki. Ühes kohas oli juttu sellest, kuidas piirivalve neid sadama territooriumilt välja ajas ja karjus “Birra!” ning uhhuduurlastele jäi segaseks, miks ta neile karjub “Õlu!” Tegeikult tähendab birra õlut, kuid ilmselt ütles ametnik “Barra!” mis tähendab “Välja! Minema siit!”  Mitmes kohas oli mainitud seda, et kohanimed olid ladina tähtedega kirjutatud nt kaardil ja sildil erinevalt ja see tekitas segadust, mis selle koha nimi siis ikkagi oli. Tegelikult loevad araablased õigeks nagunii üksnes araabiakeelset nime ja neil on täiesti ükskõik, kuidas täpselt seda inglise päraselt kirjutatakse. Sama kehtib ka inimese nimede puhul – oled sa Muhamed või Mohamed või Mahammed, vahet pole, oluline, et araabia keeles oleks õigesti kirjutatud.

Paar head mõtet Hanneselt:

„Huvitav, kust kohast on meil tulnud mõte, et just meie teame, kuidas on õige elada. Ja kust kohast  on meil tekkinud moraalne õigus käia õiget elu õpetamas maailma vääralt elavatele rahvastele. Kui pole nagu meil, siis on valesti. Meie suhtumine on, et te kõik olete väiksed lollid pruunlased ja araabid, meil on teist natuke kahju ka, sest teil pole sellist SKPd ja teie naised ei tohi küla peal ringi aeleda.“

„Me arvame, et elame vabas ühiskonnas ja meil on adekvaatne info ja maailmapilt. Sittagi. Elame väga kallutatud uudisvoogudes, mis toituvad lihtsustamisest ning mustvalgest maailmakäsitlusest ehk meie oleme head ja targad ning nemad halvad ja lollid. Vahel kuuleme mõnest pommiplahvatusest ja arvame, et teamegi, mis on maailm ja mis on tsivilisatsioon. Põmmpead on igal pool samasugused. Nad arvavad, et nende koduukse ees asuv on õige ja tsiviliseeritud ning teistsugune ongi mittetsivilisatsioon. Kas supermarketite, hüpermarketite, wifi ja geibaaride olemasolu on kõrgema või madalama tsivilisatsiooni märk, jäägu iga inimese enda otsustada.“

Jääme uusi seiklusi ootama! Ei tea, kas järgmine reis tuleb Egiptusest ka läbi?

Minu Austraalia, Bollywood, Nepaal, Guatemala, Omaan

“Minu Austraalia. Kuidas ma vahetasin raha aja vastu” Selle raamatu kohta on keeruline otseselt midagi öelda, sest kuna lugu oli kirja saanud pigem inimese liikumisest lähtuvalt, jäi mulje, nagu keegi kirjeldab oma seiklusi kusagil. Mida siis selle kohta ikka öelda, tore et seikleb. Üldiselt ma pean ka siinkohal ütlema, et mulle meeldivad pigem raamatud, kus rõhk on rohkem maal ja riigil, nendel inimestel, kui kirjanikul endal. “Minu” on seal maa ees ju küll, kuid nagunii on üks maa ja inimesed erinevate silme läbi nähtuna erinevad. Seega meeldivad mulle enam ka need “Minu” raamatud, kus autor elab nn peres sees ja tal on oma seikluste kõrvalt aega ka kohalikku ja kohalikke rohkem jälgida ja kirjeldada. Selles raamatus oli suhe veidi kummaline, st autor oli ju nn peres sees, aga selleks pereks olid hoopis filipiinlased. Pelgalt sündmuste loetelu jättis minule veidi kiretu ja keskpärase mulje, kuigi lugu ise kui selline oli tore – läks laia maailma õnne otsima ja leidiski selle, nagu muinasjutus. Et see kuidagi nagu ei haaranud kaasa, ma ei tea, võib-olla on selle põhjuseks veidi ajakirjanduslik stiil – aus, kuid külm. Alapealkiri ka nagu hästi ei toiminud, st ikka oli ju rahamure ja lapse sünniga tekkis veel lisavastutus. Kindlasti kultuuriliselt on aeg nagunii teine, aga lihtsalt pealkirja vaadates võiks sealt välja lugeda, et läks Eestist raske füüsilise töö pealt palmi alla magama. Minu jaoks ei toiminud eriti ka see kängurunali (loodetavasti oli ikka nali, saarlased teatavasti ei saa hiidlaste naljadest hästi aru :)) Kuigi sellel kängurul oli muidugi õigus, et tuleb teha hästi väikseid asju, sest need muudavad maailma. Soovitaksin seda raamatut inimesele, kes plaanib Austraaliasse tööle minna, nendele on seal kindlasti palju infot. Üldse ma arvan ka, et iga seesugune raamat pakub rohkem naudingut neile, kel on a) maaga otsesem või kaudsem side ja b) tunneb või huvitub rohkem autori isiksusest.

“Minu Bollywood. Elu nagu India filmis” Ütlen kohe etteruttavalt ära, et see raamat ei meeldinud mulle. India riigina mind väga huvitab ja selles mõttes oli väga tore kuulda uudist, et on ikkagi ilmumas sügisel ka India. Loodetavasti saab selles olema rohkem maad ja vaimsust. Antud raamatu alapealkiri oli küll viitega India filmile, kuid minu meelest see hästi ei toiminud – India filmides on tegelaskujud väga selgelt kas üdini head või pahad ja sellest saab kohe alguses aru, kes on kes. Antud raamatus oli aga üks lõputu kapriis ja kõik peategelased tundusid kuidagi kahepalgelised. India kohta oli peamiselt välja toodud ainult kõik rõvedalt shokeeriv, mis jättis paha maitse suhu. Niisamuti oleks võinud pealkirjaks olla ka Minu kamasuutra ja ilmselt poleks ka palju mööda pandud – kui eesmärk oli shokeerimise läbi lugejaid võita, oleks see ilmselt veel paremini toiminud. Lõplikuks muljeks jäi raamatust ühe kibestunud naise katse naeratada puhkuseromansi juures, et ikka midagi väärt ollakse. Mehe motiivid tunduvad väga läbikumavad. Soovitaks raamatut ehk neile, kes turismnireisil armuvad. Mis mulle raamatu juures meeldi, oli kaas 🙂

“Minu Nepaal. Muinasjutte Himaalaja jalamilt” – vastupidiselt India raamatuga mulle Nepaal väga meeldis. Ilmselt oli autori natuur mulle sarnasem, seega suutsin temaga samastuda. Raamatust kõlas läbi mõnus huumor, hea tasakaal oli leitud isikliku elu ja riigi vahel, nii kui ühest rohkem juttu tuli, vahetas autor kohe suunda. See hoidis raamatu stiililiselt ühtlase, värske ja huvitavana. Samuti kumas läbi autori armastus selle maa ja inimeste vastu ja ilmselt see ongi kõige olulisem taolist raamatut lugedes. Kui autor armastab seda maad, soovib ta seda teistele avada, et ka lugejad leiaksid seal armastusväärset, mitte lihtsalt ei kritiseeri huupi läbi oma isiksuse. Autor oskab näha end koomilisena, mitte siis teisi maha tehes end õigustada. See annab raamatule kohe nii palju juurde. Väga südamlik lisaks ja liigutav. Soovitan.

“Minu Guatemala. Maa, kus vikerkaar saab oma värvid” See oli jälle selline keskmine raamat, et ma oleksin rohkem tahtnud tunda kohalikke inimesi enda ümber. Neid sai läbi raamatu kahjuks näha üksnes kõrvalt, või õigem oleks vist öelda turvamehe selja tagant. Siin on jälle see keeruline koht, et inimene räägib oma elust, kuidas seda siis kommenteerida, aga ütleme siis nii, et ma lihtsalt ootasin (ilmelt ka kaanest tulenevalt) kuidagi värvikamat sisu. Positiivne oli tunda elukogenuma inimese muljeid, inimene enam ei otsi ennast ja seedga saab täienisti ümbritsevale keskenduda. Võiks olla rohkem pilguheitu kohalike igapäevaellu, seetõttu meeldivad mulle rohkem raamatud, kus peategelane elab nn sees. Samas meeldivad teemade kaupa peatükkideks tõstetud raamatud, nii saab rohkem aimu mast ja kuna võõraste inimeste eraelu mind eriti ei huvita, meeldib see jaotus rohkem kui ajaline, mis kirjeldab just maad seeläbi, mis hetkel ajaliselt kirjaniku elus juhuts. Nii jääb ka mast rohkem meelde ja tuleb pareminivälja just see, mis selle igapäeva seal maal moodustab, versus siis siin seal pillatud faktid. Aga peatükid võiksidki olla teemadena, mis siis, et neid saab sellisel juhul palju. Ei tundu kuigi mõistlik kirjutada ühes peatükis ka lilledest, lihast ja musidest, või mulle vähemalt tundub kummaline. Ega see otseselt ei häiri ka, aga stiili mõttes. Rütmi mõttes oli veidi aeglane. Ma ei teagi, kellele soovitada – rikkuritele, kes plaanivad mõnda “hullumeelsesse” riiki elama minna, et aiaga ümbritsetult on see igal pool võimalik. Ma isiklikult loeksin huviga hoopis nende Liibüa elust, mis küll vist veidi lühikeseks jäi.

“Minu Omaan. Kaamelist Porscheni, 56 sõlme tunnis” Ühest küljes minu jaoks väga huvitav teema (peaaegu naaber siin mulle hetkel), teisest küljest minu jaoks liiga palju meremehejuttu. Need inimestevahelised suhted laeval, hmm eriti ei huvitanud. Samas kuna lool oli konkreetne algus ja lõpp, ühe inimese tööelu ühes teises riigis, siis ei saanud ilmselt sellest ka mööda, kuid seda oleks võinud ehk veidi vähem olla ja Omaani veidi rohkem. Aga siin on ilmselt jälle see miinus, et autor ei elanud “sees”. Mõned faktilised kohad jäid ka silma, mitte et ma nüüd mingi tähenärija tahaksin olla, eks. Kahe marokolanna nimeks oli Fatimah Zahra ja autor kommenteerib seda, et marokolased ei hiilga nimede poolest originaalsusega, eismene on Mohamedi tütre nimi, teine tähendab lille või valget. Tegelikult on see nimefraas koos kasutusel prohvet Mohamedi tütre Fatima iseloomustamiseks, kellele moslemid lisavad nimele tihti lugupidamist ja tema häid omadusi rõhutavaid omadussõnu. Kuulsaim tiitel ongi al-Zahra, mis tähendab särav ja prohvet Muhamedi tütrele  viidataksegi tavaliselt selle nimefraasiga Fatimah Zahra, mis kokkuvõttes on tegelikult justkui üks nimi. Autor mainib, et kusagil hotelli jõulumeenüüs oli ta näinud ka verivorste, mis võis muidugi ka nii olla, kuid tegelikult on moslemitele ka veri keelatud ja süüakse küll selliseid vürtsikaid vorstikesi, kuid soole sisse on siis aetud segu hakklihast ja kaneelist ja kasutatakse ka riisi meie mõistes siis tangu asemel. Siis oli mainitud tabbouleh salatit, mis koosneb kuskussist, tomatist, piparmündist ja sidrunpetersellist. Tegelikult peaks tabbouleh olema bulgurist (mida valmistatakse küll samuti durumnisust nagu kuskuss) ja lisaks tomatile-piparmündile kasutatakse  peterselli, araabia maades on kasutusel lehtpetersell, sidrunpetersellist pole elus kuulnud. Võib-olla oli selle all mõeldud koriandrit, mis on veidi sidruni lõhnaga ja peterselli meenutav. Ühes kohas oli võrdlus Egiptusega, et Omaanis on videvikuaega, samas kui Egiptuses läheb praktiliselt kohe pimedaks. Tegelikult on Egiptuses samuti üks tunnike päikese loojumise ja pimeduse saabumise vahel, mil Egiptuse tavaline pruun toon asendub rooskas-sinise tooniga. Ma ei oska öelda, võib-olla on Omaan siis kuidagi eriti värviline. Mitmes kohas oli nimetatud islamivaimulikku mullaks, kes hüüab inimesi palvele. Üldiselt araabia aladel seda nimetust islamivaimuliku kohta ei kasutata, see on kasutusel Iraanis, Afghanistanis jms. Vaimulik on siin kas sheikh või imaam. Siin on ka veidi sisuline erinevus, mulla on rohkem shiiadel kasutusel. Siis oli lause, et kui ramadaani ajal jääb päevi tegemata, tuleb paljudes maades paastumata jäänud päevad tagasi teha – tegelikult tuleb igal pool tagasi teha, olenemata maast, kus see moslem asub. Kuupuhastusest avalikult ja meeste seltskonnas rääkimine on autori väitel islamimaailmas täiesti normaalne – minu meelest ikka ei ole, st ma ei soovitaks oma päevadest araabiamaades meestele rääkima minna. Ilmselt oleneb inimestest ja kohast. Siin on naisel mehe käest sidemete ostminegi halba muljet jättev. Väga avalikult olen kuulnud rääkimas vaid islamivaimulikke, kes lahkavad mingeid religioonist tulenevaid probleeme.  Ühte marokolannat kommenteeris autor, et ta paneb isegi äratuskella helisema, et enne päikesetõusu kere täis parkida ramadaani ajal – selle varahommikuse söömisega on tegelikult nii, et see tuleneb prohvet Muhamedi õpetusest, et selles söögis on peidus õnnistus ja väga väga soovituslik on ikkagi midagi süüa või vähemalt juua. Ärkama peaks sel ajal ju nagunii, sest paast algab päeva esimese palvusega. Mainitud oli tumerohelist soolakashaput maitseainet zaatarit, mis eesti keeles peaks olema tüümian ja millele erinevates piirkondades lisatakse siis näiteks seesamiseemneid, õli, soola ja süüakse saiaga või saiakesena. Oli kirjas ka, et prohvet Muhamed oli abielus enam kui kümne naisega / tal oli kogu elu jooksul kaksteist naist. Ka, et Masqati moshee on araabia maade suurim, mida see tegelikult ei ole – suurim on Püha Moshee Mekas ja Masqati oma on alles 11 kohal, küll aga on see kindlasti sultanaadi suurim. Ka ei ole seal olev lühter maailma suurim – suurim on Kairos ja Swarovski kristallidega suurim Abu Dhabis. Aga see selleks.

Kokkuvõttes oli Omaan minu jaoks siiski hea lugemiselamus, kuna palju oli tuttavat. Ka meeldis mulle see, et autor üritas seda maad ja neid inimesi mõista ja olla nii enda kui teiste suhtes aus. Väga meeldis see koht, kus ta rääkis riietusest ja tunnetas ise kui mugav tegelikult siin on kaetult käia ja meeldis see moshee külastamise peatükk ka. Soovitan araabia maadesse tööle minejatele ja ka reisijatele. Omaani kohta ilmselt peab-võib üht-teist juurde lugeda.

Mõned head tsitaadid, mis minu meelest kehtivad ka kõikides teistes (araabia) riikides ja kindlasti mitte üksnes tööpostil vaid ka pere siseselt.

“Tee oma tööd nii hästi kui saad, ära räägi kellestki midagi, ei halba ega head, ja hoia eemale igasugusest firmasisesest poliitikast.”

^{“Plaanide tegemisel on omaanlased väga helded. Araabia kultuuri juurde kuulubki selline lubaduste jagamine, millega lihtsalt head tahet ja viisakust üles näidatakse, ning tõsist kavatsust ei pruugigi asjal taga olla. Võõral võib nii kergesti tekkida tunne, et kõik muudkui lubavad ja valetavad. Ei tasu pahandada – tegelikult mõeldakse siiski head.”}

 Kõige lõpuks soovitaksin siinkohal ära proovida Omaani apelsini-datlikoogi, mille retsepti leidsin siit ja mis originaalis on olemas “Minu kokaraamatus”. Põhi on sama, mis Egiptuse keeksil (kes on endale alla laadinud Egiptuse lisaretseptid), kuid piima asemel on kasutusel apelsinimahl ning tainasse lisatakse apelsinikoort ja tükeldatud datleid-kreeka pähkleid. Mina pähkleid ei pannud, kuid sellest hoolimata oli väga väga mõnus amps. Egiptlased kiitsid.

Viimati nähtud filme

Olen viimasest postitusest sel teemal palju aega mööda lasknud, seega peatun vaid neil filmidel, mis mulle rohkem meeldinud.

My Week with Marilyn 2011 (Minu nädal Marilyniga) – lugu räägib ühe Briti filmiassistendi nädalast, mille ta veedab toona maailmakuulsa Marilyn Monroe seltsis filmi „Prince and the Showgirl“ võtetel ja kui näitlejanna värske abikaasa Ameerikasse tagasi sõidab, saab just sellest assistendist Marilyni usaldusalune. Ja muidugi mitte ainult. Sellest saab ka Marilyni jaoks nädal tagasi aega, mis on muretu ja süüdimatu. Et siis jälle tegelikkusega silmitsi seista. Oli päris hea, võib-olla oodatule jäi veidi alla. Williams ei olnud eriti Monroelik, kuid näitlejana ta mulle meeldib. Kandideeris ühele Oscarile. 7/10

Blue Valentine 2010 (Sinine valentinipäev) – peaosades samuti Williams ja filmis „Drive“ väga hea osatäitmise teinud Ryan Gosling. Film räägib loo noorest abielupaarist, kellest üks armastab teist hullupööra, kuid teises on armastus surnud. Kokku seob neid laps, kes neil ilmselt ühine ei olegi. Väga intensiivne ja väga aus film. Ja väga hea. 9/10

Extremely Loud and Incredibly Close 2011 (Erakordselt vali ja uskumatult lähedal) – räägib loo noorest poisist, kes kaksiktornide rünnakus kaotab oma isa ja leiab seejärel tema kapist võtme, mille müsteeriumi ta lahendama hakkab. Poiss usub kaljukindlalt, et võti aitab tal isa poolt maha jäätud mõistatust lahendada. Ja omal moel ka aitab. Põnevamaks osaks olid erinevad inimtüübid, kellega poiss oma teel kokku puutus. Ei meeldinud see ameerikalik juutide propaganda, et poisi isaks oli just üks tore juudihärra, kes siis sel saatuslikul päeval terroristide käe läbi surma sai. Ja veel millisel koletul kombel. Muidu oli selline nutukas, varuge salfasid! Kandideeris sel aastal 2 Oscarile. 6/10

Land Gold Women 2011 (Maa, kuld, naised). Lugu räägib Inglismaal elavast India perekonnast, kes satub silmitsi tütre au küsimusega. Tütar varjab oma peigmeest perekonna eest, sest teab, kui oluline on neile au ja väärikus, mida poistega ringijooksmine kahjustab. Teisalt tunneb tütar end hoopis inglasena ja ei saa aru, mida ta tegelikult halba teeb. Film näitab väga hästi mitte moslemite vaid just teatud etnilise grupi (indialased, pakistanlased, afghaanid) naise au küsimust. Filmi pealkiri peegeldab nende aukoodeksit, mille nimel ja au päästmiseks on ühiskondlik luba ka tappa. Ja näitab väga hästi kultuuride põrkumise küsimust ja laste kasvatamist teises kultuuris. Temaatiliselt sobiks siia juurde vaadata ka varem nähtud film Brick Lane (2007), mis vaatleb samuti indialaste (ja moslemite) elu Londonis, kuid seda hoopis teise nurga pealt – kuidas ühest kultuurist tulnuna lõpuks teist, uut kodumaad koduks pidama hakatakse. Kes hakkab ja kes mitte. 8/10

The Fast and the Furious – filmiseeria, mille jälle algusest lõpuni ära vaatasin. Seeriasse kuuluvad The Fast and the Furious 2001, 2 Fast 2 Furious 2003, Fast and Furious 2009, Fast Five 2011 ja The Fast and the Furious Tokyo Drift 2006. Seeriana toimivad just antud järjestuses, kuigi Fast Five tuli välja alles viimati. Tegu ei ole mingite sügavamõtteliste filmidega, kuid mõnus vaheldus actionit, mis käib välja idee, et pahad ei olegi alati pahad, vaid võivad tegelikult olla hoopis head ja mingi jama on neile ainult „paha“ sildi külge kleepinud. Hea oli vaadata ka ajalist kulgu, kuhu 10 aastaga jõutud. 6/10

The Descendants 2011 (Järeltulijad) – parima filmi tiitlile kandideerinud raamatu põhjal vändatud film räägib loo koomas oleva naise perest, kes naise surmaga leppida püüab. Muidugi on enne minna laskmist vaja kõik sõlmed lahti harutada ja naise tegelikule elule otsa vaadata. Läbi raskuste tähtede poole võiks olla selle filmi alapealkirjaks. Clooney hea osatäitmine ning tegevus erilisel Havail, mis on nagu omaette tegelane selles loos, annab filmile küll teatava uudsuse, kuid siiski jääb midagi samas ka puudu. Mis see miski on, ma teile öelda ei oska, aga vaadata tasub küll. Kandideeris 5 Oscarile, võites neist ühe. 7/10

The Artist 2011 (Artist) – eelmise aasta parimaks filmiks tituleeritud ood filmitööstuse ajaloole, kus must-valge pilt, vähe dialoogi ja palju miimikat. Sellist parimat-halvimat lahterdust ei ole alati kerge teha, kuid kindlasti on tegu hea ja originaalse linateosega. Lugu jutustab allakäivast meesnäitlejast ja tõusvast näitlejannast ning sellest, kuidas nende teed ristuvad. Hästi oli lihtsa teema juures välja toodud kunstniku alaline võitlus oma tõekspidamiste ohvriks toomisest selle ees, mida inimesed neilt nõuavad ja kuidas selles osas kompromissile jõuda, et kõik võidaksid. Kandideeris 10 Oscarile, võites neist kuus. 8/10

The Girl with the Dragon Tattoo 2011 (Lohetätoveeringuga tüdruk) – põhineb rootslase Larssoni triloogial ja on esimese osa ekraniseering. Peaosatäitja Rooney Mara kandideeris ka parima naisnäitleja tiitlile (kuid kuigi hea, oli Streep kindlasti sel aastal võitmatu oma “Raudse leedi” osaga). Kuigi trillerid pole eriti minu maitsele, oli see siiski põnev ja lausa naelutas ekraani ette. Usun, et lisaks minule haarasid veel paljud raamatu ka kätte (minul jäi küll pooleli lubadusega kunagi edasi lugeda). Eriti meeldis, et filmitud oli Rootsis, see muutis kuidagi eriti realistlikuks. Daniel Craig aka James Bond sobis muidugi ka ülihästi sellesse detektiivirolli. Lugu räägib paarkümmend aastat tagasi lahendamata jäänud mõrvamüsteeriumist, mida need kaks ülalmainitut lahendama asuvad. Kandideerides küll kahele, võitis ühe Oscari sel aastal. 8/10

A Better Life 2011 (Parem elu) – räägib loo Ameerikas illegaalina töötavast ja üksi poega kasvatavast mehhiklasest, tema lootusest paremale tulevikule ja poja eemalehidmisele narkokampadest. Ja sellest, kuidas mitte kunagi ei tasu alla anda. Kandideeris ka ühele Oscarile. Järjeks võiks vaadata nt Kristen Stewarti vanemat filmi Speak (2004), mis räägib ühe koolitüdruku tumedast saladusest, vägistamisest, ja kuidas ta oma eluga edasi läheb. 7/10

Moneyball 2011 (Edu valem) – film oli mulle kui spordivõhikule ja inimesele, kellele spordifilmid midagi suurt ei paku, üllatavalt hea. Sest tegelikult oligi see enamat, kui lihtsalt üks spordifilm. Lugu räägib endisest pesapalli tõusvast tähest, kes paneb matemaatiliste valemite abil kokku Ameerika dream teami. Aga see räägib näiteks ka katki läinud pere isa ja tütre suhetest. Liiva jooksnud karjääri uuest leidmisest, oma tee leidmisest. Brad Pitt oma headuses lisaks. Kandideeris 6 Oscarile. 8/10

Viimati loetud raamatutest

Olen viimase kahe nädalaga teinud ülisuure hüppe filmide vaatamise kõrvalt lugemise osas, nimelt lugenud läbi koguni 5 raamatut. Mitte, et see nüüd midagi märkimisväärset oleks või Guinessi raamatusse kandmist nõuaks, aga ma ei mäleta, millal viimati nii palju nii lühikese ajaga lugesin. Kui suvised Eestis käigud virna kogunenud ajakirjade taga välja arvata, siis juhtus see ilmselt millalgi ülikoolis. Aga see selleks.

Minu Mongoolia – olin ammu tahtnud seda raamatut läbi lugeda, mitte Mongoolia pärast, vaid pigem seetõttu, et teada, mida ikkagi tunneb üks armuvalus Eesti mees. Või õigemini, keda siis armastuse teema ikka külmaks jätab. Olin kuulnud tiitleid „parim“ ja „halvim“ selles sarjas ja seda enam huvitas. Mina lahterdaks selle pigem sinna parima alla, st mulle meeldis. Meeldis see, et autor julges end avada meestele ilmselt nii haavatavast kohast, meeldisid mõtted armastusest. Meeldis, kuidas ta näitas  nii hästi, et kuigi mehes (eesti?) võivad mõllata meeletud tunded, ei näita ta seda välja. Meeldis mõttekäik, et mida rohkem oled oma elus armastanud, seda vähemaks seda jääb, kuigi me inimestena armastame ikka mõelda, et tunded on lõputud ja kasvavad ja uuesti tekkivad. Eks nad ole ka, aga armastusega on veidi teisiti. Seda olen samuti vahel mõelnud ja mõelnud, miks see nii on. Raamatust sain vastuse. Meeldis ladus jutustus ja hea kirjutamisoskus ja ühtlane stiil. Ainus, mis veidi vajaka jäi, oli ilmselt Mongoolia, kuigi ma täna tean kindlasti sellest maast oluliselt rohkem – lihtsalt seetõttu, et varem ei teadnud midagi. Aga eks see on ka omamoodi mõistetav, sest tegu oli ühe reisi kirjeldusega ja seeläbi maa vaatlemisega, mitte seal elamisega ja nii väga sügavale ilmelt ei jõua ka. Mulle tundub, et kirjeldatava rahvaga peab ikka kuidagi üheks saama, neid tunnetama ja tundma. Igal juhul sobib see teos hästi just reisikirjade rubriiki. Tsitaate.

Minu Ameerika 3 – Ka seda raamatut ootasin. Mõnes mõttes on need Ameerika raamatud olnud minu jaoks inspireerivad, sest olid esimesed omalaadsed, mida lugesin. Siis sattusin lugema Epu blogist raamatust välja jäänud katkeid ja enam see raamat nii väga ei tõmmanud, alapealkirjaks veel „Kriis“. Ka tekstid tundusid kuidagi masendavad ja poliitilised, mis mind eriti ei paelu. Ega ma raamatust Ameerika kohta palju uut teada ei saanud ja Epp võtab selle raamatu tegelikult ka ise kokku mõttega, et ajalugu kordub igakord uutmoodi. Nii kordus selleski  – hullumeelsed jõulud, mänguasjad ja kõik see mis ühe tarbimisvalude käes vaevleva ühiskonna moodustab. Isegi sinepiplaastritee lugu oleks nagu kusagil varem juba olnud. Samas meeldisid mulle väga peatükid reisimisest Ameerikas ja teiste eestlaste lood sellel maal, see oli nagu pahvak värsket õhku. Obamaga seonduv oli ka huvitav, rassismiteema oli huvitav – oli näha, et Epp oli palju ka tausta uurinud. Epp kirjutab hästi ja ladusalt ja tema stiil on ühtlane, see kõik tõmbas raamatu juurde tagasi ja pani põnevusega lõpuni lugema.

Sillamäe passioon – raamat, mis on pälvinud hiljuti Virumaa kirjandusauhinna, mis antakse parima Eesti ajalugu käsitleva teose eest, tekitas minus vastakaid tundeid. Algul ei meeldinud, tundus kuidagi võõras ja eriti häiris igasugune ropendamine. No vaadake, ma olen hilisem väljaanne päris-Eestist, nagu Hvostov seda oma raamatus nimetab, ja kõiksugune teksade, kosmose jms problemaatika ei ole minu ellu kunagi kuulunud. Samas olid meie paneelmaja korteri naabrid kogu minu lapsepõlve venelased ja perepoeg raamatu autoriga sama vana, et ma midagi ikka kompasin. Natuke tundus mulle ka, et ta pesi liiga palju oma musta pesu (seks jms teemad), aga seda ainult seni, kuni ma ei olnud lugenud Murutari „Projektilaps Pärnust“ 🙂 Lõpus läks Sillamäe lugu paremaks, või ütleme siis nii, et minu jaoks mõistetavamaks, kus ta rääkis maal vanaema pool elamisest, raamatukogus käimisest ja isast. Kõkkuvõttes oli tegelikult hea. Ka seetõttu, et Sillamäe oli nagu omaette karakter või tegelane, nagu eemalt vaatav ja noogutav vahitorn. See raamat pani mind mõtlema sellele, kui väikselt lapsed tegelikult juba enda ümber toimuvat mõistavad ja pani mõtlema ka kakskeelses kodus kasvanud lastest, nagu minu omad. Ja pani mõtlema sellest, kuidas me teisi inimesi mingi detaili järgi lahterdada armastame, kuigi neil võib meiega rohkem sarnast olla kui erinevat. Igal juhul soovin autorile edu ja loodetavasti saab ta ka kulka preemia sel aastal.

Projektilaps Pärnust – see raamat aitas mul mõista eelpoolnimetatud teose võlu. Ma ei ole Murutari varem lugenud, seega ei osanud ka palju oodata. Olin kuulnud kiidusõnu ja ma saan jällegi põhjusest aru  – inimesed, kes on sel ajal täpselt sama elu elanud, lähevad kaasa ja raamatusse sisse. Mina ei länud eriti. Murutari stiil on lendlev, kerge lugeda, aga kuidagi minule segaselt liigub ühelt teemalt teise. Ka ei tulnud sellest loost Pärnu nii hästi välja kui Sillamäe selles teises raamatus. Kohati oli mulje, et loeks justkui kellegi isiklikku päevikut. Ma tõesti ei tea, kuidas aitab avada Pärnut teatud ajastul see, kus ja kellega ja kuidas täpselt see süütus läks. Aga võib-olla kellegi jaoks aitab. Või siis Eesti tänaste tuntud inimeste pidev mainimine kummalistes kohtades. Samuti oli veidi kummaline pidev isiklik pöördumine kellegi poole, kes kindlasti hetkel seda raamatut loeb. Mulle meenus kohe oma esimese raamatu toimetaja märkus kohas, kus olin kirjutanud „täna“ – et mis sõna on see nt kahesaja aasta pärast. Plussiks raamatule oli autori kirjutamisoskus, ajakirjanik kumas sealt läbi.

Minu Maroko – seda raamatut ei olnudki varem raamatuna lugenud, kuigi teema on nii lähedane ja autor lapsepõlvest tuttav. Olin lugenud moslemiteajakirja Iqra numbrist küll peatükke, kuid sellist üldmuljet on nii raske saada. Lugesin ka sel põhjusel, et üks tuttav soovis väga teada, mida mina ikkagi sellest teosest arvan. Muidugi on veidi raske objektiivselt hinnata, aga mulle kindlasti meeldisid väga peatükid, mida lugedes tundsin, et need on tulnud südamest (Fatima naeratus, Kohtumine tädidega, Pulmad, Lõppsõna). Autori kirjastiili kohta pole samuti midagi ette heita, tekst oli sujuv ja ladus. Ei meeldinud kohad, kus autor hakkab Eesti rahva poole sõrme vibutama ja moraali lugema, kuigi ütleb ka ise tekstis, et kellelgi ei ole õigust teisele moraali lugeda. Kuigi ma saan ka aru, et võib-olla kukkus see veidi teisiti välja, kui autor soovis ja ta tõesti soovis lihtsalt kontraste välja tuua ja aidata eestlasel maailma teistpidi vaadata. Üheks põhjuseks võis olla ka see, et eks paari esimese kuu jooksul tekivadki teises kultuuris elades need kõige tugevamad kontrastid. Juba aastaid koha peal olles sulandud ja võtad omaks ja mõistad, et tegelikult on inimesed ühesugused igal pool. Mulle ei meeldinud ka see, et ühtlase stiili maast ja inimestest hakkisid ära kuidagi nagu jõuga sisse surutud nõuanded araabia riike külastavatele naistele ja terrorismiteema, aga ma saan aru, et kirjastus tegi siin ka oma nõudmisi. Mitte, et teemad ei oleks olnud huvitavad või vajalikud, lihtsalt tundusid selles kontekstis veidi võõrkehadena. Eks oleks võinud veel teemasid avada (toidud, kool jms) aga võib-olla näevad need kunagi ilmavalgust teises osas. Inshaallah, nagu me mõlemad selle peale ilmselt ütleksime ;).

Ja lugemistuhin jätkub! Ees ootavad avastamist Austraalia, Bollywood ja Guatemala.

Viimati vaadatud häid filme

Viimasest filmi-raamatu postitusest on omajagu aega möödas. Raamatutest olen vahepeal lugenud Coelhot (“Viies mägi”) ja meeldis, kuna endal oli elus just sama küsimus õhus, millele autor raamatus vastust otsib. Filme olen tunduvalt rohkem vaadanud ja allpool veidi juttu neist, mis mulle meeldinud. Pühad lähenemas ja inimestel aega, et siis võib-olla sel aaastal midagi muud peale filmide “Üksinda kodus” ja “Helisev muusika” 😉

Järjestub nii, nagu hetkel meenub.

“50:50″ (50/50) (2011) räägib loo noorest mehest, kelle elu on ideaalilähedane, kui ta saab korraga teada, et on haigestunud haruldasse vähivormi, mille puhul ellujäämise protsent on 50. Filmi saadab mõnus must huumor ja kuigi esialgu tundub teema liiga dramaatiline, annavad film ja head näitlejatööd suurepäraselt teema edasi.

“The King`s Speech” (Kuninga kõne) (2010) räägib kõnepuudega Inglismaa kuningast, kes leiab oma uues terapeudis endale ka parima sõbra ja nõuandja. Kuid see film ei ole pelgalt kõnevõime parandamisest, vaid sellest, kuid leides üles usu endasse, on ka kõige väetim võimeline ajalugu muutma. Film sai eelmisel aastal ka mitmeid Oskareid.

“Last Night” (Eilne öö) (2010) räägib noorest abielupaarist, kus mees on sisse võetud uuest kollegist, kuid samas armastab oma naist ja tahab talle truu olla, naine aga satub mehe komandeeringu ajal juhuslikult kokku oma endise kallimaga, kellest ta päris üle ei ole saanud. Film näitab ühte õhtut, sellele eelnevat ja järgnevat hommikut ja seda, kui palju üks õhtu meie elus muuta võib. Plusspunktid üllatusliku lõpplahenduse eest.

“One Day” (Üks päev) (2011) on lugu mehest ja naisest, kelle elu jälgitakse ühel päeval mitmete aastate jooksul alates nende esimeset kohtumisest. Vahel on nad koos ja vahel veedavad selle päeva lahus, vahel helistavad teineteisele, taustaks jooksevad nende elu muutnud sündmused. Film, mis esitab küsimuse – mis on elu väärt ilma riskita haiget saada? Elada tuleb nüüd ja kohe, sest keegi ei tea, millal saabub viimane minut. Film on valminud samanimelise raamatu põhjal.

“Cherry” (Kirsike) (2010) räägib loo kolledzipoisist, kes kohtub kunstiklassis ühe vanema naisega, temasse armub ja temaga lähedasemalt tutvust teeb. Aga mängu tulevad ka naise kallim ja teismeline tütar, kes omakorda poisist sisse on võetud. Hea lõpplahendusega.

“Drive” (Ohtlik sõit) (2011) räägib kaskadöörist, kes teenib lisaraha raharöövijate sõidutamisega. Mees armub oma naabrinaisesse, kelle mees parajasti vangis. Muidugi tuleb mees vangist koju, kuid peab vanade võlgade klaarimiseks veel ühe otsa tegema. Asjad ei lähe aga plaanitult. Film on taas huvitava lõpulahendusega.

“An Education” (Haridus) (2009) räägib loo ühe noore tüdruku täiskasvanuks saamisest, kui ta satub otse koolipingist magusa vanema meesterahva tähelepanu keskpunkti ning tal on valida kas kool ja igavus või abielu ja lõbu. Kuigi film võtab huvitava pöörde, lõppeb siiski hollywoodilikult. Samas – väga väga eluline film.

“Never Let Me Go” (Ära lase mul minna) (2010) on taas ramatul põhinev film, mis näitab kolmes vaatuses kolme noore inimese elu. Tegu ühtaegu nii elulise kui ulmelise filmiga, sest film keskendub inimkloonidele, kes on loodud üksnes organidoonorluse jaoks. Samas on see väga eluline film – suhetest, sõprusest, armastusest, andestusest, kadedusest. Samuti hea lõpuga.

“In Time” (Laenatud aeg) (2011) samuti veidi ulmeline film ajast, mil inimesed on kõik 25 aastased, kuid elus püsimiseks on neil vaja aega ehk siis aeg on raha. Igal inimesel on käe peal sekunditäpsusesega kell ja kui sekundid otsas on ka elu otsas. Kõik käib aja peale – palk, drink ja bussipilet. Elu getos on raske ja surma on palju, rikkad võivad aga vabalt elada sajandeid. Sisuliselt rikkad hoiavad siis rahvaarvu kontrolli all sellega, et tõstavad vaestes linnaosades tasusid – kes maksta ei jõua, sureb jala pealt. Muidugi tuleb siinkohal vahele tänapäeva Robin Hood, kes asub rikastelt aega varastama ja jagab seda getodes vaestele laiali. Vahelduseks päris huvitava teemaga veidi actionit.

Kindlasti on häid filme olnud veelgi, need aga meenusid esimajärjekorras. Miks – ilmselt heade näitlejatööde, eluliste teemade ja huvitavate lõppude tõttu.

Kõiki filme olen vaadanud internetist otse, aadressilt www.movie2k.to

 

Kallis John

Raamat

Märgates ühe tuttava lemmikfilmide hulgas Nicholas Sparksi samanimelisel raamatul põhinevat filmi “Kallis John”, meenus mulle, et raamat on mul täiesti olemas ja kuna ledsin ka filmi, mõtlesin teha variandi ühel õhtul raamat, teisel film.

Ma ei ole Sparksi varem lugenud, kuid tema kirjastiil oli iseenesest lihtne ja mõnus ajaviitekirjandusena. Kuigi mõned kohad olid üsna ettearvatavad, tuli lõpp siiski oodatust erinev ja seda positiivses mõttes. Parim osa oli minu arust isa-poja liin, mitte niivõrd noortevaheline armulugu, mis kohati liiga magusaks läks.

Lugu räägib kahest noorest, üliõpilasest neiust Savannahst ja armeelasest Johnist, kes viimase puhkuse ajal kohtuvad ja kirju vahetama jäävad. Eemalolekud on pikad ja rasked, mis toob suhtesse probleeme. Selle kõige kõrval aga mõistab John tänu Savannahile oma isa ja kasvab temaga tema viimastel päevadel lähedaseks.

Film

Film ei olnud minu arust suurem asi, võib-olla ka seetõttu, et kohe filmi ära vaatasin. Üsna palju oli muudetud ja seda negatiivses mõttes. Raamat on alati parem, kui film, aga hea film toetab raamatut, mida ma sel korral ei tundnud. Lõpp oli muidugi ka holliwoodylikuks muudetud.

Tema teistele raamatutele vändatud filmidest olen varem näinud “Message in a Bottle”, “A Walk to Remember” ja “The Notebook”, mis kõik on olnud päris ok, parim neist ilmselt see esimene, “Kiri pudelis”.

“Passion is passion. It’s the excitement between the tedious spaces, and it doesn’t matter where it’s directed…It can be coins or sports or politics or horses or music or faith…the saddest people I’ve ever met in life are the ones who don’t care deeply about anything at all.”

PS. Viimati nähtud filmidest meeldis mulle sama peaosalisega (Channing Tatum) “Stop-Loss”, mis maalib üsna realistliku pildi nendest noortest meestest, kes on oma aja Iraagis teeninud ja kodumaale naastes saavad teada, et neil tuleb tagasi minna.

Rootslasest rezissöörilt Lasse Hallströmilt on mulle rohkem meeldinud filmid “The Hoax” – 70ndatel aset leidnud juhtumist, kus kirjanik mõtleb ise ühele tollasele tuntud tegelasele välja eluloo – ja “An Unfinished Life” – abikaasa kaotanud naine kolib koos oma tütrega võõrdunud äia poole ja õpib hirmudele silma vaatama.