Miskipärast on mul Eestis olles suur huvi Egiptuse või ka lihtsalt araabiateemailse kirjanduse vastu. Mõned soovitused.
“Jakubijani maja” – “Jakubijani majas” põimib autor ühte väga erinevate inimeste elud – kõik nad elavad kunagises uhkes hoones Kairo kesklinnas. Kasutades eri ühiskonnakihtidest pärit tegelasi, käsitleb Al-Aswani Egiptuse ühiskonna vastuolulisi teemasid. Väga kirev ja huvitav raamat teemadest, mis igapäevaselt ehk silma ei torka. Raamatule on tehtud ka film, mida või hiljem juurde vaadata siit http://www.youtube.com/watch?v=DCsArQiyKc4 Subtiitriteta, aga sisu poolest raamatuga üks ühele sarnane.
“Liibanon 2011” – See on aus lugu sellest, mida seitse meest nägid, tundsid, mõtlesid 114 päeva jooksul Lähis-Idas pantvangis olles. Antud pantvangidraama rabas kõiki Eestlasi. Mis siis tegelikult juhtus ja kes olid need vangistajad? Mind huvitas eriti just viimane küsimus. Väga huvitavalt oli inimtüüpe kirjeldatud ja püütud nende mõttemaailmani jõuda. Esialgu pelgasin koledaid stseene, aga midagi väga hullu seal ei olnud. Pigem selline lootus-purunemine-lootus skaalal liikuvad tundevariatsioonid ja pidev ootamine. Siiski põnev.
“Arabesk, vesipiip ja umma” – tõsielulood räägivad kauplemisest idamaa turul, et rannas käib äri ja tutvumisteenistus, mis võib saada euroopa naise ja araabia mehe suhetest edasi ja miks kõik just nii on?
Põhitõed, mida võiks teada islamist enne reisi. Fakte Kesk-Aasia riikidest, Marokost, Tuneesiast, Türgist, Egiptusest. Minu meelest samuti huvitav ja selline raamat, mida võiks tõesti sirvida igaüks, kes islamimaale sõidab või moslemitega tegemist teeb. Samas on kohati üldistatud liiga laiahaardeliselt, st kultuurimõjutused on tõlgitud kogu araabia ja islamimaailma puudutavaks. Sellest olenemata huvitavalt kirjutatud.
“Kuidas mõista araablasi” – sisutihe käsiraamat kõigile, kes tahavad saada aru araablastest ja araabia kultuuri olemusest. Raamat vaatleb erinevusi araabia ja läänemaise ühiskonna vahel ning õpetab vältima tahtmatuid solvanguid ja etiketivigu araablastega suhtlemisel. Väga huvitav, põhjalik ja täpne raamat araablastest ja moslemitest, kus räägitakse lahti kõik kõige põhilisem, mida silmas pidada.
“Araabia vanasõnad” – valik araabia vanasõnu koos nii araabia kui eesti keeles ja ka transkribeeritult. Väga huvitav lugemine, mis peegeldab hästi araabalaste mõttemaailma. Keel on kindlasti araablase jaoks võti. Teades mõnd vanasõna araabia keeles, võite avada nii mõnegi ukse. Näiteks väga paikapidav “jaum asal, jaum basal” ehk siis üks päev on nagu mesi, teine päev nagu sibul (päevad pole vennad).
“Islam Eestis” – kolmekeelne raamat (eesti, inglise, vene), mis tutvustab islamit ning Eesti kontakte islamiga minevikust tänaseni. Samuti on välja toodud erinevad moslemitega seotud muuseumieksponaadid Eestis ja juttu on esimestest kontaktidest eestlaste ja moslemitest kaupmeeste vahel.
“Mu kuninganna” – Kamille Saabre «Mu kuninganna» on Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2006. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud töö. Saabre ütleb enda kohta nii “Välja näen nagu egiptlane. Mõtlen ja tunnen nagu eestlane. Käitun nagu šveitslane, kuna see on mu hetke elukoht. Kes ma siis olen või kuhu kuulun? Passis seisab Kamille Saabre, eestlane. Kuid südames on tempel armastlane. See tähendab Armastuse Maa kodanik. Maa, millel ei ole riigi, kultuuri, keele ega loodetavasti ka ahtaks kuivanud mõttepiire. Armastlane usub armastusse. Ilusasse, puhtasse ning igavesse. Vahel selgelt võimatusse, kuid siiski võitmatusse. See on armastlase koodeks.” Raamat on selline kerge ajaviitekirjandus, aga ridade vahel on välja toodud palju olulisi ühiskondlikke teemasid. Samas ei olnud minu jaoks süzee eriti usutav.
“Armastuse jälgedes” – aastal 1900 reisib inglise leedi Anna Winterbourne Egiptusesse, kus armub sealsesse rahvuslasse Šarifi. Nende elu on täis poliitilisi kirgi ja võitlust, aga ka õrnust, veetlust ja võlu.
Sada aastat hiljem sõidab Egiptusesse ameeriklanna Isabel Parkman, Anna ja Šarifi järeltulija. Kaasavõetud vanas perekonnakirstus peituvad märkmed ja päevikud avavad tema esivanemate nii mõnegi saladuse. Inglise-egiptuse naisprosaisti liigutav isikuromaan on ühtlasi loetav ka faktirikka ajalooromaanina. Huvitav ajaviitekirjandus.
Koraan – olemas on ka eestikeelne koraani tähenduse tõlge.
Mõnest asjast veel: “Nuweiba” jäi kahjuks pooleli. “Egitpuse Eha” ei plaani lugeda. Ootel on veel “Allah ja Eeva” ja “Abielus beduiiniga”.
Kui keegi veel midagi põnevat on leidnud, andke märku!
EGIPTIMAA 
Kas “Sinuhet” oled lugenud, Mika Waltari? See on nii paar aastat tagasi uuendatud tõlkega välja antud. Kuigi see räägib muidugi väga ammusest ajast. Miks “Nuweiba” pooleli jäi? “Egiptuse Eha” oli jube, ära loe jah. “Armastuse jälgedes” mulle meeldis ja “Arabesk..” ka. Aga mul on riiulis ootamas päris vana raamat, Aleksei Vassiljevi “Egiptlased”, ma ei oska öelda, kui huvitav see võib olla. Õnne Pärli “Armastatud Afganistani” oled ehk juba lugenud, Tiit Pruuli “Inimnäolist islamit” ka, see küll fotoraamat rohkem, aga kena vaadata. Hmm, ja “1001 ööd” ? Vana klassika 🙂
Sinuhet ei ole lugenud, aga võiks, tänud meenutamast. Nuweibast lugesin poole. Teema iseenesest tundus huvitav – elu kusagil rannal sudaanlaste ja beduiinide keskel, snorgeldamine ja kõrbereisid ehk siis kõik, millega mina Egiptuses üldse kokku ei puutu. Kuigi mulle Mikkori artiklid on ikka meeldinud, kippus raamat venima ja kirjeldused olid hästi pikad, teinekord liiga põhjalikud, et mõte jooksis eemale. Selle raamatuga oligi täpselt see, et pidevalt pidin end sundima lugema ja kui ta erinevaid kalaliike hakkas kirjeldama, siis jäigi… 🙂 Armastuse jälgedes on hea, mul on see veel pooleli (500lk) aga hästi huvitavalt on ajaga mängitud, selline haarav raamat. Armastatud Afghanistani ei ole lugenud, kuigi olen jälginud Õnne Pärli blogi. Aga Afghanistan on ka hoopis teine, hoopis kaugem. Inimnäoline islam on mul Egiptuses riiulis, on ka väga hea, aeg-ajalt sirvin ikka. 1001 ööd olen ka siin ema pool sirvinud ja Egiptuses on mul ka koduarvutis, aga ma ei tea – keerulised kirjeldused, keerulised nimed, mõte kipub ära jooksma. Diagobaalis olen lugenud 🙂 Küll aga lugesin huviga Väikest mukki ja Maroko muinasjutte 🙂
“Abielus beduiiniga” mulle meeldis, arutleme siis, kui läbi loed 😀 Eesti tüdruku kirjutatud “Minu Omaani” oleme ka lugenud ja sellest kirjutanudki siinsamas, kuskil eespool.
Siin nimetatutest olen lugenud “Arabesk, vesipiip ja umma”, “Armastuse jälgedes” ja Haljand Udami Koraani (tähenduse tõlget). Arabeski… lugesin umbes samal ajal, kui Sinu raamatuidki. Mina jõudsin Egiptuse ja Araabia teemaliste raamatuteni läbi huvi muistsete Egiptuse vaaraode, eriti Ramses II vastu. Ja nii ma siis jõudsin ka teiste raamatuteni.
Minu jaoks päris kole lugemine oli “Fatwa. Elu surmahirmus”. https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?167483 ja siis oli veel Sofia Hayati “Häbistatud”.
“Egiptuse Eha” lugesin samuti läbi ja praegu mõtlen, ka see on kahe inimese nägemus Egiptusest. Eks meil igaühel ole oma kogemus, mille põhjal see nägemus kujuneb. Mina olen näinud nii sellist Egiptust nagu selles raamatus, kui ka hoopis teistsugust. Kahjuks küll olen saanud sellel, mulle nii meeldival maal, olla ainult turistina ja nii on kindlasti minu kogemus hoopis teine, kui neil, kes seal on elanud. Oma kogemusest võin öelda, et näiteks erinevad giidid räägivad (suhtuvad) erinevalt ja palju olenebki sellest, kuipalju endal (eel) teadmisi või tolerantsust on.
Palju raamatuid, mida soovin veel lugeda, on siin nimistus : http://www.raamatumaailm.ee/terms/raamatu-sari/valge-sari.
Hmm, see valege-sari. Mul on sellega seoses umbes samasugused tunded nagu “Egiptuse Eha” suhtes, et eriti nagu ei plaani neid lugeda. Usun, et neil on mingi sihtrühm lugejaid, aga ma ei ole päris kindel, kas mina sinna kuulun. Iseenesest sellel pinnal võiks lugeda, et mis kujundab inimeste arvamust mosleminaistest Eestis. No ma loen selle beduiiniraamatu läbi, siis vaatan 🙂
Yasmina Khadra “Plahvatus” võib ka huvitav lugemine olla, kuigi pole Egiptusest, vaid Iisraelist/Palestiinast.
Peab vaatama, tänud soovitamast. Muus osas: Armastatud Afganistan oli päris hea, pildid veidi lõikasid teksti ära (samas jälle plusspunktid ilusate piltide eest). Meeldis palju rohkem kui Allah ja Eeva, see jäigi pooleli – liiga poliitiline ja negatiivne. Hea on lugeda neid raamatuid, kus autor püüab halva kõrval ka head näha. Abielus beduiiniga meeldis – kuigi inimene elas väga viletsates tingimustes, oskas ta seda rahvast ja kohta armastada ja see andis nii palju raamatule juurde. Veidi häiris see, et mälestused olid talletatud liiga pika aja möödudes, et kohati oli tegu veidi tuhmi kirjeldusega, aga kokkuvõttes hea. Sinuhe on pooleli (750 lk!) aga tundub ka päris hea.
Allahh ja Eeva sulle kindlasti ei meeldi, see on üsna islamivaenulik lugemine. Aga Valges sarjas on mõned täiesti head raamatud, kõik ei ole sarnased.