Minu Ameerika I ja Marta varbad

Viimase Eesti külalisega jõudsid minuni ema poolt saadetud Epp Petrone „Minu Ameerika I” ja tema lasteraamat „Marta varbad”.

Kõigepealt vaatasime lastega koos läbi viimase raamatu, mis tegelikult algsel kujul oli mõeldud Epu tütrele kingituseks ainueksemplarina koos fotodega. Lasteraamatuna välja antud variandis on Piia Maiste joonistanud lugude juurde aga võrratult kaunid pildid. Kui Epu teistes lasteraamatutes pildid meie peres erilist tähelepanu ei saanud, siis selle raamatu puhul on tulemus vastupidine. Omar võtab raamatu ikka ja jälle kätte ja hakkab otsima lepatriinusid – viimasel pildil lepatriinu magab ja siis Omar sosistab, endal sõrm suul,: „Tsss, näe, lepatiinu magab!” Tolmukollid panevad ta kiljuma ja trepist alla põrkavad lapsepead pead vangutama, millele ohates järgneb: „Oh, ai, ai! Näed? Pead kukuvad.” Nadiin palub tekste ka juurde lugeda ja tekstid on selles raamatus väga head. Loos, kus on juttu Marta riietumisest, kus ema küsib, kas paneme täna selga püksid või kleidi või seeliku, vastab Nadiin kohe: „Seeliku!” ja nii ka raamatus Marta. Ja muidugi tahab tema ka endale Valgut ja Mustut ja Prunnut, neid ilusaid pikkade juustega nukke.

Pärast selle raamatu läbilugemist jäin ma mõtlema, mis teeb ühest lasteraamatust hea raamatu. Esiteks, mulle väga meeldib, kui emad kirjutavad oma lastele – nendest raamatutest kumab alati läbi soojust ja hoolivust ja lugejale jääb sisse tunne, et need lapsed on väga hoitud ja armastatud. Mulle meeldib, kui lood ei ole väga pikad ega väga raske keelekasutusega, kui laused on lühikesed ja tabavad ja lugudest võib leida ka sügavama mõtte. Selles raamatus oli kõik see olemas. Mõnes tõlkeraamatus aga on lood nii raskepärased, et lapsed pööravad pärast esimest lauset tähelepanu mujale. Mulle meeldib, kui lasteraamatud on ajaülesed ja räägivad lugusid mitmele põlvkonnale. Näiteks selles raamatus oli lugu sellest, kuidas Marta lennukile lehvitab ja mõtleb, et keegi seal üleval lehvitab talle vastu – ma mäletan enda lapsepõlvest samasugust seika, sest üle meie maja lendasid pidevalt lennukid ja ma mäletan, kuidas ma olin nii kindel, et keegi mind sealt näeb ja mulle vastu lehvitab. Lasteraamatute puhul on minu jaoks olulised ka pildid, mis peaksid olema armsad ja sõbralikud ja helgete värvidega, humoorikad. Pildid on selles raamatus väga head. Ja mulle meeldib ka kui tegu on Eesti autoriga. Tõlkeraamatud võivad iseenesest ju olla huvitavad ja head, aga neis on ikka mingi taust, millega me ei samastu või näiteks sõnaderaamatutes – inglisekeelne neljatäheline „sink” on eesti keeles „kraanikauss”, „iron” on triikraud jne. Väikestele lastele keeruline, palju lahedam oleksid sellised Eesti enda raamatud, kus on pildid valitud vastavalt sõna lihtsusele. Raamatut sirvides jäin mõtlema, et kas need pildid on inspireeritud originaalraamatu fotodest või kunstniku enda puhas fantaasia, sest näiteks telefoniloo juurde mõeldud pildid olid kaanel ja raamatus sees erinevad. Seda oleks lihtsalt huvitav teada.

Ühesõnaga, „Marta varbad” on väga soovituslik raamat väikelastele, sellistele nagu raamatu peategelanegi, aga ka vanematele. Minu arust saaks sellest endast väga hea tõlkeraamatu. Esimese lapse puhul on kõik värskem ja äratab tähelepanu, aga hästi tore oleks tegelikult, kui midagi sarnast ilmuks ka teise lapse lapsepõlve kohta – ka ühes peres kasvanud lapsed näevad maailma ju nii erinevalt ja tuleb ette igasuguseid erinevaid juhtumisi. Või samas stiilis näiteks ühe väikese poisi elust, kuigi ma saan aru, et Epul endal poega ei ole.

„Minu Ameerika I” oli ootuspäraselt hea, võib-olla isegi parem, kui ma lootsin. See oli ehk veidi ametlikum, kui teine osa, aga rääkis sama mõnusalt Ameerika elu erinevatest tahkudest. Võib-olla oli see rohkem oma pere lugu, samas kui teine osa keskendus Ameeerika rahvastepaablile ja erinevatele inimtüüpidele. Samas olid mõlemad siiski huvitavad ja mõnusad lugeda. Epp otseselt ei kritiseeri kedagi, aga samas on tunda sellist pinna all hõõguvat vastumeelsust – ületarbimise, bürokraatia, liigse sõõmise, ravikindlustussüsteemi jms vastu. Aga samas ma saan temast väga hästi aru, kui ta igatseb metsi ja põlde ja looduses viibimist, kõike seda mis Eestis teda ootab ja kus teda alati oodatakse. See raamat on ka hea näide sellest, kuidas soovid kipuvad täituma, sest nüüd ta ju elabki seal, millest ta raamatulehekülgedel salaja unistab.

Ma jäin ka selle raamatu puhul mõlema, miks see mulle nii hea tundus ehk mis teeb ühest raamatust hea raamatu. Esiteks oli selles kohti, mis panid südamest kaasa naerma, nii et Nadiin kõrval küsis: „Emme, no mis sa ometi naeratad siin nüüd?” Selliseid oli läbi raamatu päris mitmeid. Näiteks see, kus Epp lennukile tormab ja lõpuks kohale jõudes ei ole tal istekohta:

„Jõuan oma murega pöörduda stjuardesside poole, kui meie ümber algab… Aafrika sõjatants. Ridade vahel ringutab käsi ja hüppab üles-alla mustanahaline vanem pika seelikuga naine ja itkeb: „Mu kott! Mu kott! Varastatud! Aaaa!” Ta väristab käsi ja laksutab keelt, lükates oma rütmiliste hüpete käigus lahti kõik kinnipandud pagasiluugid. Salongitäis rahvast vahib naist. Lisaks tekkinud intriigile on tema olekus midagi nii ürgselt pilkutõmbavat ja musta mandri moodi lummavat…”

Lõpuks selgub, et „antud reisija eksis lennukis ära pärast WC kasutamist” ja tema kott oli hoopis teises salongis.

Kuid sellise laheda huumori kõrval on raamatus ka sügavamaid mõtteid, selliseid kohti, mis lausa nutma ajavad (ma olen üldiselt väga emotsionalne, lähen raamatusse sisse). Näiteks need kaksiktornide lood – kuidas inimestele mõjusid, mida tegid sel hetkel seal läheduses viibivad eestlased, kuidas sõlmida selle kõigega rahu.

Kolmandaks, oli raamatus palju äratundmisrõõmu ja kohti, millele ma usinalt väliseestlasena kaasa noogutasin – näiteks mitmekeelus peres (ka meil on süsteem, et isa keel ja ema keel ja pidevalt: „emme ütleb pall, baba ütleb kuura”, ka see süsteem tekkis meil kuidagi iseenesest), kuidas Eestist ei teata midagi ja üldse elust multikultuurses perekonnas. Ma ise jälgin siin üsna palju Ameerika meediat ja sellelgi pinnal oli hästi palju tuttavat, aga läbi raamatu on see kõik vahetum. Samas oli ka täiesti uusi fakte, millest ma ei olnud kuulnud, aga mis panid mind edasi mõtlema. Näiteks, ameerika meedias on suureks probleemiks tehtud lasteahistamine, mille tulemusena keelatakse lastel igasuguste võõrastega rääkimine, mille tulemusena ei julge lapsed ära eksides teed küsida ja võivad hoopis sel moel ahistajate küüsi sattuda. Või siis, et kes on need amishid – ma olen neid nt filmides näinud, aga tausta ei teadnud.

Mulle meeldisid eriti blogidest võetud peatükid, need olid ehk rohkem avatud ja mulle meeldis, et see ei olnud selline jutustus – võtad suvalisest kohast lahti ja elad uuesti sisse, teemade kaupa üles ehitatud.

Kui negatiivset mainida, siis see läheb pigem vormistamise kapsaaeda – tegu oli küll kolmanda parandatud trükiga, aga ikka oli kusagil poolitamisvigu ja kusagil keset teksti äkki mingi üksik sulg. Ärge saage valesti aru, ma ei jätaks selliste asjade pärast raamatut ostmata, aga mind pani lihtsalt mõtlema, et mis needus see küll seda kirjastust tabanud on. Eriti kui neil on nii palju igasuguseid toimetajaid ja korrektoreid ja tekstilugejaid jms. Mulle meeldis rohkem ka teise osa uus kaas, et kui esimesest kunagi uus trükk tuleb, soovitaks sellel ka kaant vahetada ja pildid vahele panna.

Ühesõnaga, selles oli naeru ja pisaraid ja äratundmisrõõmu ja mõtlemisainet. Hea tuju raamat, hästi kirjutatud. Soovitan ka neile, kes võib-olla USAst muul moel ei huvitu.